Cute couple in the cute night

"Ma ei tea..." kehitas Lizard enda õlgu, "Joe arvab, et see ei ole väga õige, et ma nendega suhtlen ta arvab, et nad tahavad meilt midagi ja on sellepärast välja ilmunud. Ma ei tea....võibolla on tal õigus võibolla mitte. Kas sa arvad, et see on võimalik, et ma tahan nii kõvasti uskuda, et nad on tõesti muutunud, et ma ei pane tegelikkust tähele?" esitas tüdruk poisile küsimus, oodates tema ausat arvamust. "Kas sina tahaksid enda vanemaid veel näha, kui sul võimalus oleks?" küsis Lizard, viies enda rohelised silmad poisile.

Nathan kuulas Lizardit vaikides, noogutades aeg-ajalt. "Minu puhul sa uskusid, et ma olen tõesti muutunud. Ma arvan, et sa peaksid andma neile võimaluse. Kunagi pole liiga hilja andeks paluda ja andeks ka saada," lausus noormees, viies enda pilgu Lizie silmadele, mida ta tähelepanelikult jälgis. "Pigem ei. Liiga kaua on möödas ning pealegi see pole võimalik - nad on ära kolinud siit," sõnas noormees, pöörates pilgu enda ette. Enne kui Nate lahkus lastekodust, avas ta, et tema vanemad kolisid Ameerikast tagasi Euroopasse ning mõned nädalad tagasi avastas Dan juhuslikult, et nad hukkusid autoavariis.

"Ma arvasin samamoodi - kunagi ei ole hilja andeks paluda või andeks saada," sõnas Lizard. Eks ta käib New Yorgis ära ja siis saab teada, mis inimesed need tema ema ja isa õieti on ja kas neil on tõesti ainult üks põhjus, miks nad järsku välja ilmusid. Noormehe vanemate kohta ei osanud ta muud teha kui lihtsalt noogutada. Erinevalt tüdrukust ei olnud vist poiss ka kunagi enda vanematega koos elanud. Liz oli, aga seda muidugi nii ammu, et ta ei mäletanud sellest midagi, vaid üksikuid stseene.

Tegelikult oli Daniel isegi elanud nendega koos, aga vaid mõned üksikud päevad. Tema vanemad olid ilmselgelt väga noored ja elukogenematud ning kuna lapsehooldamine oli liiga kulukas, raske ja aeganõudev nende jaoks, siis oli lapsest lihtsam loobuda. Küllap oli midagi sellist. Neidise sõnade peale ei osanud Nathan muud teha kui noogutada.

Liz hoidis end poisi vastas ning sõitis rahulikult edasi. Enam ei olnudki tal eriti külm ja see oli ainult positiivne. "Noh," lausus ta poisile, viies enda pilgu jäält noormehe pruunidesse silmadesse, "jõuad veel sõita?" küsis ta pisut norivalt, viies teema mujale, sest see oli taakord kaldunud liiga tõsiseks ja mõtlema panevaks. Praegu tahtis aga Liz lihtsalt olla ja rõõmu tunda.[/color]

Daniel tegi Lizzale kergelt erinevaid nägusid, tuues kuuldavale ka valju turtsatuse. Kuigi noormehe viimasest pikemast sõidust on möödas tõesti aastaid, siis hetkel küll Nathani jalad tunda ei andnud. Lucky him. Kindlasti Lizardit vastu enda külge hoides, pakkudes samas tüdrukule ka enda kehasoojust, et viimane külma ei saaks, liikusid nad koos aeglase tempoga teiste inimeste järel.

"Ma võtan seda kui "ei"," turtsatas Lizard noormehe nägude peale. Seda parem, saavadki kauem uisutada. Võibolla saab tüdruk enda uisutamisisu ka selleks aastaks täis, siis on kuni järgmise talveni rahu majas.

Naeratus Danieli suul laienes ning tema pruunid silmad pöördusid neidiselt jääle, vältides viimasel hetkel mõnusat vagu jääs, mis oleks ta kindlalt pikali kukutanud. Ometigi koperdas ta kergelt ning järgmine hetk oli ta sellili jääl, Liz lamamas kindlalt tema rinnal. Ta oli siiski hoidnud kindlalt neidisest kinni, mis tõttu olid nad kahekesi selles jamas. "Vot seda püüdsin ma vältida," turtsatas ta kergelt.

Liz vaatas poisile otsa ja kõik, mis tema antud hetkel teha suutis, oli naerda. Polnud tema ju see, kes jääle kukkus. Mõnus pehme maandumine oli. Kuigi kukkumine tuli äkitselt ja võttis hetkeks südame alt külmaks. "Ma ei tea, minul on küll väga mõnus," muigas tüdruk, tegemata vähimatki liigutust selles suunas, et poisi pealt maha tulla ja püsti tõusta.

Daniel mühatas kergelt, pöörates enda pruunid silmad Lizardile. "Saaksin ma vaid sama öelda. Mina vedelen siin külma, kõva ja vägagi ebatasasel pinnal. Erinevalt sinust," venis noormehe nägu siiski kergelt naerule ning ta vedeles seal edasi. Vähemalt külmus, mis jääst õhkub, leevendab valu, mis terves tema kehas on.

"Mnjah," sõnas Lizard naerdes tehes poisile nn eskimo musi ehk siis puudutas enda ninaga tema oma. See oli armas, aga samas ajas neidise millegi pärast naerma. Lõbusalt naerdes tuli ta poisi pealt maha ning tõusis taas püsti, ulatades Danielile enda käe. "Noh, vanake, tule ma aitan su püsti," lausus tüdruk norival toonil.

Daniel oleks heameelega Lizardi pehmetele huultele õrna suudluse andnud, kuid tüdruk oli ennem püsti kui noormees seda teha jõudis. Vaiksel ohkel pöördusid Danieli silmad neidisele, kes tema kõrval seisis. "Ma saan ise ning pole ma nii vana midagi," turtsatas noormees lõbusalt, ajades ennast ilma ühegi raskuseta ülesse.

"Kakskümmend on ületatud, seega pool elu juba läbi," turtsatas Lizard lõbusalt. Loomulikult ei mõelnud ta neid sõnu päriselt, aga võrreldes tüdrukuga oli Daniel siiski vanem ja seega ei olnud termin 'vanake' just väga vale. "Kõik luud on ikka terved?" küsis ta Nathanilt, kui too taas jalgel oli. Lizard võttis poisi käe taas endale pihku, jäädes tema kõrvale seisma, pilk poisil.

"Tavaliselt öeldakse seda siis kui inimene on 18 täis," noris Daniel sõbralikult vastu, asetades enda vaba käe ümber Liza piha, tõmmates tüdruku enda vastu. "Vanakene või mitte, sina oled siiski minu pisikene," lisas ta, muie suul venimas laiemaks naeratuseks. "Tundub küll. Aga küll need vead löövad õiges vanaduses välja ning siis ma tulen sinu ukse taha kepiga," turtsatas noormees.

"Tavaliselt küll jah, aga Liz nii ei arva," sõnas tüdruk muiates, kui noormees ta enda vastu tõmbas. Nii oli soe ja kindel olla. "See on vist esimene kord kui sõna 'pisike' mulle vastumeelne pole," arvas tüdruk, naeratavale poisile ootsa vaadates. "Ähvardad või?" küsis tüdruk vastu, keerutades end poisi käevahelt välja.[/color]