Feels like winter wonderland!

"Ega trenn vast liiga tee," arvas Joseph. "Ma mängin korvpallimeeskonnas. Loodan vaikselt stipile, et saaksin ülikooli sisse. Muidu ma endale edasiõppimist ei saa lubada," rääkis noormees ja lonksas auravat kakaod. Joe nautis korvpalli, see oli kuidagi lõõgastav ja aitas hea une saada.

"Hakkad lõpetama?" esitas tüdruk küsimuse, mis otseselt vastust ei oodanud, sest vastus oli juba niigi selge. "No, kui sa südamega asja juures oled, eks sa siis ikka saad selle stipi," arvas Jacky, heites hetkeks pilgu tütrele, kes oli lusika lauale asetanud ja proovis seda tulist asja nüüd juua. Väikeste lonksudega, et mitte keelt kõrvetada. "Kavatsed kuskile teisse osariiki ülikooli minna või jääd ikka North Carolina'sse?" uuris Jacklyn huvitatult, sest tema ei olnud veel nii kaugele enda haridusega jõudnud.

"Jah," vastas Joseph noogutusega. Mõned kuud veel lõpetamiseni. "Ma loodan, et saan stipi...Ausalt öeldes on valikuid palju. Mõni on siin lähedal, mõni kaugemal...Oleneb sellest ka, kuhu ma stipendiumi üldse saan, kui saan," selgitas noormees ja lonksas kuuma auravat jooki, mis tegi kurgule head.

"Mida sa siis õppima tahad minna? Midagi spordiga seotud?" esitas Jacklyn aina uusi küsimusi, mis talle pähe tulid ja mis talle ka huvi pakkusid. Aeg-ajalt lonksas ta tassist jooki ja hoidis silma peal ka Charley'l. Olles ema, oled sa harjunud kontrollima ja jälgima paljusi asju korraga. Põhiline tähelepanu koondus siiski Joseph'ile.

"Tegelikult majandust...Aga ülikoolide kõrval on alati tiimid," lausus Joseph. Yea, Joe arvas, et nüüd Jacklyn hakkas naerma. Noormehest ei oodatud tavaliselt midagi enamat, kui autoparandajat või lolli sportlast, keda hoitakse ülikoolis sees ainult meeskonnale võidu toomise pärast.

"Hmm...majandus? Kõlab väga laia mõistena, mis elukutset sa siis tulevikus silmas pead?" uuris Jacklyn, sest temale kujutas see sõna lihtsalt ühte segast mõistet, kuhu vajusid kokku arvud, statistika, äri ja kõik muu selline. Ühesõnaga ei saanud ta sellele ühtset selget vastust.

"Ettevõttemajandust...Sealt saab edasi vaadata, mida hakkan arendama...Plaanis oleks ikka mõnes ettevõttes töötada," rääkis Joseph. Oma firma oleks ka tore, aga selleks polnud tal algkapitaligi.

"Okey, nii saan isegi mina aru, mida sa silmas pead," muigas Jacklyn kui oli noormehe ära kuuland. Oma firma tegemine oli ka tüdruku unistuseks, aga ilmselt see jääbki ainult unistuseks. "Kust sul siis selline idee tuli?" päris Jacky.

"Mulle on alati numbrid ja selline meeldinud. Strateegia ja loogika...Ma naudin selliseid asju," vastas Joseph. Noormees lonksas enda kakaod. "Aga räägi endast...Mis on su lemmiktegevus? Või siis hobi?" uuris Joe. Ta ei teadnud neiust enda kõrval peaaegu mitte midagi.

"Mina..." Jacklyn jäi nagu hetkeks mõttesse, "ma võin kohe ära öelda, et keskkool mul lõpetatud ei ole, aga see on mul plaanis. Mulle meeldib õmmelda. Põhiliselt riideid nii endale kui ka Charley'le," sõnas tüdruk, sest see oli esimene hobi, mis talle meelde tuli. "Lugeda meeldib ka ja tantsida," lausus Jacky.

"Huvitav...Ma oskan nööpi küll särgi ette õmmelda...Muud väga mitte," tõdes noormees naeratusega. "Minu jaoks tundub õmblemine suhteliselt hiina keelena, see võtab nii palju püsivust ja oskusi," arvas noormees. "Lugemist hindan mina ka...Tantsida midagi oskan, aga ma olen kindel, et see tuleb sul paremini välja," naeratas nooruk.

Jacklyn naeris Joseph'i sõnade peale, "pole see õmblemine nii raske midagi, aga püsivust nõuab küll," sõnas naine koheselt noormehele vastu. "Keskkoolis käisin kisakooris, aga nagu ma juba ütlesin, jäi see pooleli. Tegelikult ma polegi ammu juba tantsinud," mõtiskles tüdruk ning jäi hetkeks mõttesse. Tõepoolest oli ta ju viimati klubis käinud mitu kuud tagasi.

"Ega keskkooli jõuab ära lõpetada tulevikus. Mitu klassi sul käimata jäi?" küsis Joseph. "Siin on igasuguseid klubisid...Kõige populaarsem on muidugi TRIC, sest seal on tihti live-esinejad ja nad on üldjuhul täitsa kuulatavad," rääkis Joe.

"Kaks. Kuigi ma viisin vahepeal reisides end ka kõrgema klassi materialiga kurssi, aga lõpuks mul lihtsalt ei jagunud selleks enam aega," sõnas tüdruk. Tahtejõudu ja püsivust oli tal alati olnud ja seega oli ta kindel, et mõne aasta pärast on tal diplom käes ja võibolla saab isegi ülikooli minna. "Pean tunnistama, et kui ma alguses teada sain, et ma Charley't ootan, siis arvasin ma küll, et mu elu on läbi, aga nüüd tagasi mõeldes see alles algas siis," lausus Jacky ning sasis kergelt enda tütre juukseid, mille peale too teda lõbusa naeratusega vaatas. "Eks ma siis lähen millalgi TRICi tantsima," lubas neidis muigega.