Feels like winter wonderland!

"Naudin ikka," sõnas Jacklyn koheselt, "lihtsalt enam ei ole minu vajadused nii tähtsad selle kõrval, et Charley'l hea olla oleks," tunnistas naine. Ta oli juba ammu loobunud asjadest, mis muidu olid igapäevane osa olnud tema elust. Nüüd tahtis ta lihtsalt lapsele parimat ja tegi kõik, et seda saavutada.

"Nojah, ma usun, et ma teeks enda lapse heaolu pärast kõike...Isegi kui see tähendaks minu soovide tagaplaanile asetamist," arvas Joseph. Nad olid üsna lähedal juba kohvikule, mille aknal oli neoonvärvides silt. Tegelikult oli too koht mõnus istumiseks ja sealt sai head kakaod.

"Siis sa peaksid mind mõistma," muigas Jacklyn. Asi ei oleks nagu ta vinguks selle üle, et tal ei ole enam aega enda asjade jaoks. Vastupidi. Ta armastas kui sai lapse jaoks midagi teha, sest Charley tänu, sõnad, naer ja kallistused on kõige siiramad ja puhtamad. Laps oli parim asi, mis temaga juhtuda sai. Kuna nad jõudsid pargist juba välja teele lähemale, sammus Charley tagasi emme juurde ning libistas enda käe tema pihku.

"Kas sa oled ka lasteaia peale mõelnud?" uuris Joseph. Siin Tree Hillis oli see olemas. Üsna rahulik teine. Ega väikseid lapsi lasteaias väga palju olnudki, sest rikkuritel olid omad lapsehoidjad. Noormees naeratas Charley'le, kelle nägu kergelt külmast õhetas.

"Enamasti olen ma ühes kohas liiga vähe aega viibinud, et hakata lasteaedadega maid jagama. Aga kuna Charley peab nagu nii varsti kooli minema, siis oleks lasteaed muidugi hea variant. Tegelikult võin ma seda ju kaaluda," arvas Jacklyn. Nii sai ta vähemalt kindel olla, et laps üksinda kodus ei ole nagu ta tavaliselt oli. Samas oli see väike plikatirts siin ülimalt iseseisev vaatamata enda väikesele vanusele.

"Nojah, tal võib sõbrannade leidmisega ka muidu probleeme tekkida," pakkus noormees välja. Tree Hill oli normaalne koht eluks. Iseseisvus noorest peast oli ka Josephil, aga ta soovis, et oleks saanud kauem lapsepõlve nautida.

"Kui sa nii väga muretsed, eks ma lähen ja vaatan selle lasteaia üle," sõnas Jacklyn, vaadates noormehele õrnalt naeratades otsa. Teda hämmastas, et Joe'd üldse sellised asjad huvitasid nagu, kuidas temal ja Charley'l läheb või kuidas nad hakkama saavad. Keegi ei olnud sellele varem eriti tähelepanud pööranud, väljaarvatud tüdruku õde muidugi. "See on sinust väga kena, et sa meie pärast muretsed," muigas naine.

"Ma...Ma ei pea seda muretsemiseks, lihtsat elementaarne sõbralikkus," vastas Joseph naeratusega. Ta pidas seda tavaliseks, et inimesele võib vajadusel mingit nõu anda. Isegi kui see kasutusse ei lähe, oli noormees üritanud kuidagipidi. Kolmik oli kohviku ees ja Joe avas neiudele ukse.

"Siis oled sa üks väga hea sõber," sõnas Jacklyn, lükates enda tütart õrnalt, et ta kohvikusse siseneks ja ta talle järgneda saaks. Hetk hiljem seisid nad juba soojas kohvikus, mis oli mõnusalt tilluke ja hubane. Armas. Kuna Charley oli liiga lühike, et menüüni ulatuda, siis võttis Jacky tüdruku endale sülle, toetades ta enda ühele puusale.

"Ei tea...Se jääb teiste otsustada," ütles mees. "Kolm kakaod siis?" küsis nooruk kohvikus üle. Ehk oli juba soov muutunud. Noormees nägi, et nurgadiivan oli vaba, super. Seal oli mugav ja hubane istuda. Joseph vaatas tüdruku pruune silmi.

"Mina tahan seda vahukoorega," sõnas Charley osutades ühele piltidest, mis menüü juures olemas olid. Jacky vangutas enda pead ning muigas õrnalt, surudes lapse punetavale põsele ühe suudluse, lastes tüdruku hetk hiljem maha. "Kolm kakaod sobib," noogutas ta Joe'le, vaadates talle pisut pikemalt otsa ennem kui Charley'le järgnes, kes oli end just nurgadiivanile sisse seadnud. "Hey, sina," sõnas Jacky jõudes enda tütre juurde, "võtame su riidest lahti muidu hakkab pärast väljas külm," lausus ta emalikult ning Charley kuuletus, tõmmates kõige pealt peast enda mütsi ja käest kindad, millele järgnes jope ja sall. Jacklyn eemaldas ka enda riideid pisut, istudes siis lapse kõrvale diivanile.

"Vahukoorega," kinnitas noormees naeratusega. Mees tellis kolm kakaod vahukoorega ja pidi pisut ootama enne, kui tellitu kätte sai. Jookide eest maksnud, suutis Joseph 3 tassi lauda viia. "Palun," sõnas Joe ja asetas 2 kruusi tüdrukute ette. Nooruk võttis enne istumist endalt jope seljast ja kindad käest, et palav ei hakkaks. Seejärel maitses ta tulist kakaod.

"Aitäh," sõnasid tüdrukud praktiliselt ühest suust, vaadates seejärel teineteisele lõbusalt naerdes otsa. "Vaata, et sa enda suud ära ei kõrveta. See on tuline," hoiatas Jacky enda tütart, põimides enda käed ümber tassi, mis oli tema ees. Laps võttis endale hoopis lusika kätte ja hakkas vahukoort sööma. "Räägi mulle, ega sa ei tea, kas Tree Hillis on lapsel võimalik ka balletti õppida kuskil?" uuris Jacklyn. Hetkel tal muidugi tantsutundide jaoks raha ei oleks, aga võibolla hiljem küll kui töö hästi läheb.

"Balletti...Ma ei kujuta ette. Meil on koolis tüdrukutel kisakoori treener vist tantsu õppinud. Äkki ta teeb midagi," pakkus noormees välja. Ta polnud kindel, kas väikestele just balletti õpetati. Mingit tantsu ikka. "On ta siis huviline?" uuris Joseph. Tüdrukutirts oli hetkel vahukoorega nii ametis.

"Käisime St. Louis'es ühte balletti vaatamas ja pärast seda on ta otsustanud muidugi baleriiniks hakata. Ma mõtlesin pigem, et see sihuke mööduv idee, aga siiamaani räägib sellest," seletas Jacklyn tõstes viimaks tassi enda suule, et üks lonks kakaod võtta. See oli tõesti tuline, aga maitses hästi. "Kas sa ise tegeled mõne sprodiga?" uuris naine jutujätkuks.