Feels like winter wonderland!

"Mu õel on veel aasta käia koolis ehk siis aasta noorem sinu õest," tegi Joe lihtsat matemaatikat. "Kas sa saad enda õega hästi läbi?" küsis noormees seejärel. Ta suhted Lizziega olid jälle korras, musta masenduse aeg oli õnneks läbi.

"Jah," vastas Jacky alguses lühidalt, kuid suunas siis pilgu Joseph'ile, "ta on tegelikult ainuke inimene, kellega ma enda suguvõsast veel suhtlen," lausus ta avameelselt. Ta saatis talle igast osariigist kaarte ja nad rääkisid võimaluse korral telefoni teel või interneti teel. Kuigi Tiffany ei olnud Charley't kunagi reaalselt näinud, armastas ta teda, saates talle igaks sünnipäevaks mingi väikese kingituse.

"Siis me oleme üpris sarnases olukorras," lausus noormees, vaadates neiu tumepruune silmi. Joe suhtles Lizziega ja vanaisaga, kuid ei võinud teada, millal vanaisa lahkub. Iga surus juba peale. Nooruk lootis, et nüüd hakkab elu ülesmäge minema, peale kõike draamat, mis oli toimunud.

"Miks te siis enam enda vanematega ei ela?" küsis Jakclyn kui oli selle küsimuse esitamiseks natuke aega julgust kogunud. Ta teadis, et on ka võimalus, et Joe jätab tema küsimusele vastamata. "Ma arvan, et minu puhul panid sa juba jupid kokku. Ma olen kakskümmend üks, Charley on viiene ja ma hakkasin ringi rändama kui oli kuusteist," sõnas naine, libistades pilgu tütrele, et tal ikka silma peal hoida.

"Nad ei olnud võimelised end kokku võtta ja lõpetada joomine ja...Nad olid ise veel lapsed mõistuse poolest. Siis võttiksi vanaisa meid enda juurde," seletas Joseph. "Jah, sain sellest aru. Kas lapse isa ei toeta teid kahte?" küsis Joe seejärel. Ta ise oli valmis Nicole'i igatpidi toetama, aga...

Jacklyn noogutas, vajudes hetkeks mõtetesse. Tema vanemad olid suurepärased inimesed, aga nende suurimaks miinuseks oli see, et ülekõige maailmas hoolisid nad enda nimest, rahast ja sellest, mida teised neist arvavad. Noormehe küsimuse peale tõi Jacky kuuldavale turtsatuse, millele järgnes irooniline naer, "ta jättis mu maha hetkel kui ma jõudsin mainida sõnu 'rase' ja 'sinu laps'. Ma saatsin talle küll Charley pildi, kui ta sündis, aga ma sain vastuseks ainult sõimava telefonikõne, mis käskis mul temast eemale hoida ja mitte teda selle 'jamaga' enam tüüdata," rääkis ta kergelt ärritatud toonil. Ta ei suutnud endiselt aru saada, kuidas üks inimene ei suuda armastada olevust, kes on osa temast endast.

Raha ja nimi... Kaks väga pinnapealset asja, millest inimesed võivad hoolida. "Vabandust," sõnas Joseph vaikselt, kui kuulis, milline möku see kutt oli olnud. "Ma olin mõnda aega tagasi olukorras, kus mulle teatati, et ma saan isaks. Öeldi, et abort pole mõeldav ja kui mina ei taha osa ta elust olla, siis mul pole seda kohustust. Ma sidusin end asjaga, sest ei taha, et keegi peaks üles kasvama isata. Ma hakkasin nii väga seda väikest inimolevust armastama, aga... Ilmselt on kellelgi minu jaoks teised plaanid, sest midagi juhtus ja...," Joe ei pidanud vajalikuks edasist rääkida.

"Mis sa ikka vabandad. Ega sina nii ei käitunud," sõnas Jacklyn kui kuulis noormehe vaikset vabandust. Hoides enda pruune silmi tütrel, kuulas ta samal ajal Josephi häält, süüvides samas ka juttu. "Selliseid noori leidub vähe, kes oleks valmis end millegi sellisega siduma. Ja nagu ikka siin maailmas saavad lapsi need, kes neid ei tahagi või kes ei oska nendega midagi peale hakata. Ja need, kes tahaksid ja oleksid selleks kõigeks valmis...noh, neil ei õnnestu see alati," lausus Jacky mõtlikult. Ta oli selle ringirändamisega näinud nii palju erinevaid inimesi ja nende perekondi.

"Mu vanemad olid sellised inimesed...Kusjuures tead, mis naljakas on? Nad tahavad nüüd hullult meiega suhelda ja...Õde läheb asjaga kaasa, mina jälestan neid," rääkis Joseph avameelselt. Ta ei tahtnud tegemist teha inimestega, kes ei suutnud enda lapsi kasvatada, vaid viskasid viina selle asemel.

"Mõnikord on ka mul hetki, kus ma sooviksin iga hinna eest enda vanematega jälle normaalselt suhelda, aga siis mõtlen ma sellele, et nad jätsid mu maha hetkel kui ma neid kõige rohkem vajasin ja kõik need mõtted kaovad," lausus Jacklyn samuti avameelselt, "ma ei oska su õe koha pealt midagi öelda, sest ma ei tunne teda, aga võibolla vajab ta lihtsalt emaarmastust või midagi. Ega me tüdrukud ei funktsioneeri samamoodi nagu teie," muigas neiu õrnalt.

"Ega ma vist ei saagi neile andestada," arvas Joseph. "Ma pole kunagi naistest aru saanud," muigas noormees. Teemavahetus oli hea, minevik oli lihtsalt...Minevik. Sellest ei tahtnud ta kinni hoida. Nooruki silmad haakusid pisikesele tüdrukule, kes lumes mässas.

"Me oleme ühed müstilised olendid, mis teha. Enamus ajast ei saa me ise ka endast aru," lausus Jacky pisut lõbusamalt. Teemavahetus sobis ka temale hästi, sest tõesti, mis olnud see olnud ja seda enam muuta ei saa. "Kas ma võin sellest lausest välja lugeda, et sa oled üks neist forever-alone tüüpi inimestest?" uuris Jacklyn, pöörates enda pea Joe poole.

"Mehed on Marsilt, naised Veenuselt...Oli vist nii," meenutas Joe muigega. "Nooh...Mul on suhteid olnud, aga need kõik on lõhki läinud. Viimane tõsisem suhe lõppes sellega, et tüdruk läks ühe teise juurde...Ma polnud tema jaoks vist piisavalt bad-ass," arvas Joseph ja naer tikkus vägisi peale.

Jacky ei saanud teisiti kui tõi kuuldavale turtsatuse, "mõnele tüdrukule pididki bad boys rohkem meeldima. Ju ta oli üks neist," kehitas ta enda õlgu. Kuigi ei tea kui palju kasu neist nn halbadest poistest siis on, kui nad suuremaks kasvavad ja tõsiselt eluga hakkama peavad saama. "Küll sa kunagi leiad selle õige. Hetkel naudi elu nii kaua kui sa seda veel teha saad," soovitas Jacklyn.

"Ei tea jah...," vastas Joseph. Deli eest pidi Joe alati vaatama...Nagu ta oleks lapsehoidja. "Sa ütled seda nii nagu sa ise ei naudiks elu," märkis noormees. Kas elu lapsega oli nii raske? Üksikema oli kindlasti keeruline olla, ainus rahateenija, ainus pereliige lapsel...