Feels like winter wonderland!

Jacklyn oli hommikul varavalges Tree Hilli jõudnud ja enda vähesed asjad lahti pakkinud. Hommikul oli ta külastanud mingit väiksemat poodi, kust sai natuke toidupoolist osta, sest polnud paar päeva juba korralikult süüa saanud. Charley oli sellel ajal kodus rahulikku und maganud ja ärkas alles siis kui Jacky aurava pudrutaldriku lauale asetas. Nad sõid ühe kosutava hommikusöögi ja otsustasid siis välja minna, sest Jacky oli ennist poes käies märganud parki. Kuna tööle pidi ta minema alles teisipäeval, siis oli tal enne seda suurt balli vabad päevad ja ta tahtis need enda tütrega veeta. Seega olid nad end paksult sisse mässinud ja enda sammud Tree Hilli parki seadnud. Alguses jalutasid nad niisama, kuid peagi viskasid nad end lumme pikali ja hakkasid lõbusalt lumeingleid tegema, kuni Charley end püsti ajas ja end emmet lumega loopima hakkas. Sellest kujunes välja üks suur mürgel, kust oli kosta palju naeru. Viimaks langesid nad mõlemad väsinult lumehange istuma. Jacky all pool ja Charleen tema süles.

OT: Vaba

Lund oli sadanud terve öö ja seetõttu oli linn saanud endale jälle mõneks ajaks puhtama kasuka. beežikas lumi oli kaetud säravvalge kattega, mis tekitas üsna hea tuju. Josephil oli tänane päev üpris vaba ja mis sai parem olla kui jalutuskäik Tree Hilli parki. Noormees tõmbas kodus selga soojad riided ja võttis suuna pargi poole. Ta kuulis eemalt naeru, mis Joe muigama pani. Väike tüdruk ja noor naine, nooruk jumaldas väikseid lapsi. Nad polnud tema jaoks iialgi tüütud ega häirivad. Kui võõrad lumme istusid, jõudis Joseph nendele kõneulatusse. "Tere!" alustas noormees vestlust. "Ega teil seal külm ei hakka?" küsis mees ja naeratas.

Jacky võpatas kui keegi temaga rääkima hakkas. Ta ei olnud juba ammu pidanud maha kõnelust kellegi teise kui enda tütrega. Üldse ei olnud keegi juba ammu talle tähelepanu pööranud. Seega oli naine hetkeks sõnatu, maigutades lihtsalt enda suud. Tõstnud lapse enda ette kahele jalale püsti, tõusis ta ka ise hangest välja. "Tere," lausus ta viimaks, seistes võõra ees, "minul küll, temal ilmselt mitte," muigas Jackie, pannes enda käed ümber lapse, kes tema ees seisis ja enda pruunide silmadega Joe'd silmitses. Oli Jacklyn ju see, kes otse lumes oli istunud.

Joseph vaatas neiu reaktsiooni. Kuidagi ehmunud või hirmunud. "Soovite äkki kuuma teed või kohvi...Või hoopis kakaod?" pakkus Joe välja. Ta ise mõtles käia siin ühes lähedalasuvas kohvikus ja midagi kuuma osta. Ta võis juba ka naisele ja tüdrukutirtsule midagi osta. "Joseph," sõnas mees seejärel ja ulatas enda käe välja.

Jacklyn naeratas võõrale ebalevalt, jättes küsimusele vastamata. Tal ei olnud üleliigset raha mida kuskil kohvikus raisata, aga ta teadis, et Charley tahaks kindlasti midagi sellist. Naine oli ju talle lubanud hommikul poest šokolaadi tuua, aga selleks ei jagunud lihtsalt raha. "Jacky," tutvustas naine end hüüdnime järgi ja surus kergelt Joseph'i kätt. "Ja mina olen Charleen, aga kõik kutsuvad mind Charley'ks ja mina tahaksin küll praegu kakaod," hakkas tüdruk asjalikult rääkima, ajades enda pea kuklasse, et emmele otsa vaadata. Tema tegi ju siiski otsuseid.

Joseph naeratas, kui tüdruk väga asjaliku ja tähtsa tooniga rääkima hakkas. See oli nii armas vaatepilt. "Milline võimalus teile rohkem meeldiks - kas minna kohvikusse või ma käin jookidel järel ja juua neid pargis?" pakkus Joe variandid välja. Tal läks viimasel ajal rahaliselt normaalselt, kuna tunde oli lõpuklassis vähem, sai rohkem tööd teha. Nädalavahetused läksid õppimisele, et stipendiumile kandideerida.

"Kohvikusse," sõnas laps rõõmsalt, lükates enda mütsi rohkem kuklasse, sest see tahtis silmadele vajuda. "Charley," lausus naine pisut etteheitvalt, "mul ei ole hetkel raha kaasas ja me just sõime hommikust.....ma arvan, et me jätame selle seekord vahele," lausus Jacklyn, vaadates noormehele vabandavalt otsa, tegemata seejuures välja enda tütre mossi vajunud suust. Ta tundis ennast praegu väga lollis olukorras.

Joseph naeratas tüdrukule. "Raha pärast ei pea te muretsema. Mina kutsun, mina teen välja," lausus Joe. Aga kui asi oli tõesti ainult hommikusöögis...Ei tea, kas tüdrukutirts oli noorem õde või tütar. Noormees oli huvitatud Jacky vanusest. Kakskümmend?

"Näe, emme, onu teeb välja," sõnas tüdrukutirts rõõmsalt, keerates end seljaga Joe poole ja näoga Jacky poole, kes oli endiselt kahtlevas positsioonis. Naine vaatas noormehele hetkeks kahtlustavalt otsa, kuid noogutas siis õrnalt, "ainult kakao," lausus ta kindlalt, lastes käed enda tütre ümbert lahti ja võttes selle asemel tema käe endale pihku.

"Kakao," sõnas Joseph noogutusega. "Kas te olete siin kaua elanud? Ma pole teid varem Westside'is näinud," alustas Joe teise teemaga. Ta teadis enamus rahvast seetõttu, et külastas GPB'd, korviplatsi ja ta töötas autoparanduses. Kolmik võttis suuna kohviku poole.

"Täna kolisime korterisse sisse," vastas Jacky noormehe küsimusele, lastes lapse käest lahti kui too veel natuke lumes möllata soovis ja 'suurte inimeste' juttu kuulata ei tahtnud. "Me pole kuskil väga kaua elanud," jätkas neiu, andes enamvähem teada, et ega nad siingi ilmselt pikalt ei püsi, "kõige kauem viibsin ma San Diegos - enda elu esimesed kuusteist aastat ja pärast seda olen ma elanud seal, kus parasjagu vaba tööd ja odavamat elamist leidub," seletas Jacklyn, jäädes siis jälle vaiksemaks ja silmitsedes eemal mürgeldavat Charleeni.

"Täna!" imestas Joseph. "Ja juba väljas jalutamas," lisas noormees naeratusega. Järsku viis Joe otsad kokku. Kuusteist aastat, tüdruk oli umbes 4-5-aastane...Vanemad ütlesid ilmselt tütrest lahti, kui too enda rasedusest teatas. "Westsideil saab leida tegelikult üsna normaalse töö. Ma ise töötan autoparanduses," mainis noormees.

Jacklyn punastas õrnalt. Kui noormees teaks, et ta üüris minimaalselt möbleeritud korteri, mis koosnes ühest toast ja neil oli kahepeale kaasas ainult kaks spordikotti, siis ei imestaks ta midagi. "Ma sain tööd Hiltoni hotellis. Ma alustan teisipäeval mingil ballil," lausus ta õlgu kehitades. Tal ei olnud vahet, mis tööd ta teeb. Peaasi, et saaks piisavalt raha, et ära elada. Muidugi tahtis ta enda lapsele iga hinna eest paremat elu, aga seda oli raske sellistes tingimustes anda. "Oled siin linnas ilmselt kaua elanud?" esitas Jacky ise küsimuse.

"Ahjaa, linna ball. Hiltonis pole minu meelest töötajad nurisenud," meenutas Joseph. "Jah, ma olen siin üsna väiksest saadik elanud...Alguses vanaisa juures, nüüd õega," rääkis noormees. Ta suurim unistus oli olla tulevikus selline isa, keda laps ei pea häbenema nagu Joe seda tegi. Ta ei tahtnud enda vanemate moodi olla.

"Seda on ainult rõõm kuulda," lausus Jacklyn. Oleks ju tore kui ta endale püsiva töökoha saaks, et Charley lasteaeda panna ja võibolla mõne aasta pärast ka enda keskkool lõpetada. Need olid aga kõik unistused ja need ei kippunud selle neiu puhul eriti kergelt täituma. "Mul on ka õde. Ta lõpetab see aasta keskkooli. Kui vana su õde on?" tahtis Jacky huviga teada.