Beep...Beep...

"Joe, sa oled haiglas, mis sa saada tahad," sõnas Lizard, kirtsutades kergelt enda nina, kui vänge rohu lõhn ka tema ninna tungis, aga mõne minutiga hakkas ta sellega harjuma. Inimene harjub ju kõigega. "Mkm, ma tahan siin sinu kaisus olla, kui sul ebamugav ja valus ei ole," protestis Liz teise voodi vastu.

"Lillekeste ja suhkruvati lõhna," vastas Joe muigega. "Minugipoolest...Ma loodan, et arstid pahandama ei tule," lisas noormees naeratusega. Isegi kui nad ütleksid midagi, siis ei laseks Joseph end sellest häirida.

"Sa oleks võinud siis neile öelda, et sa ainult maasikamaitselisi ravimeid tahad," naeris Lizard lõbusalt. Oh, seda Joed küll. "Ja kui tulevadki?" turtsatas Liz, andes mõista et see ei huvita teda eriti nii kaua kui Joe on sellega okey. "Mul tuleb nii meelde see kui ma väiksena alguses äikesetorme kartsin," muigas tüdruk, sest siis oli ta ikka venna juurde pugenud.

"Phäh, pigem siis juba šokolaadimaitselisi," avaldas Joe enda arvamust. Mees arvaski, et ta väikest õde ei huvita üldse, mida arstid asjast arvavad. Lizzie ikkagi. "Jaa...Sulle tundusid vist tõesti need nii hirmsad...Ja minu voodi oli siis ohutu koht?" küsis vend laia naeratusega.

"Jah, siis läheksid need isegi minul kurgust alla," lausus Liz, sest talle pole kunagi tablettide neelamine meeldinud. "Muidugi. Suurem ja vanem venna siiski. Sa olid väikese tüdruku kangelane ju," muigas tüdruk, kergitades pisut enda pead, et vennale otsa vaadata. Ta oli talle endiselt siiski mingit moodi kangelane või oleks õigem öelda eeskuju.

"Ma olin siis lausa nii suur kengelane, et suutsi välgule ka tuule alla teha," muigas Joseph. Ta oli täitsa väiksena nii raske unega, et äike ei äratanud teda üleski. Hiljem ta lihtsalt ei kartnud seda. Nüüd kartis mees igasuguseid reaalseid asju, mida enamus vanemad vennad, ülikooli lävel seisvad noored, töötavad õpilased kartma pidid.

"Mhm," noogutas tüdruk nõusolevalt, silmad suletud, kuid suunurgad pisut kõrgemale tõusmas. Ta ei maganud, aga võib öelda, et ta lihtsalt puhkas. Tema hingamine oli aeglane ja rahulik.

"Tahad magada?" küsis Joseph. Ega ta ise ka väikesest uinakust ära ei öelnud...Pärast pidi laskma Danielil friikaid ja mingit salatit tuua. Haiglatoit oli..Jah, mitte just kõige parem. Joseph oli saanud püreesuppe ja putru, lõugadele ei tahetud kohe üldse tööd anda.

Daniel sammus vaikselt mööda koridori, käed musta tagi taskus, jälgides tähelepanelikult igat mööduvat inimest. Ta oleks tulnud hea meelega koos Lizardiga, aga kuna tal oli asjatoimetusi, leidis noormees alles mõned tunnid hiljem aega. Küsinud valveõelt palatinumbri, polnud õige toa leidmine kuigi keeruline. Peatunud õige ukse juures, viis Nathan enda pruunid silmad hetkeks koridorile, vajutades järgmine hetk lingi alla ja avades vaikselt ukse. Avanev vaatepilt pani ta muigama.

"Mhm. Sa peaksid ka puhkama," sõnas Lizard tasasel häälel. Ta lihtsalt ei viitsinud enda häälepaelu rohkem vaevata. Pealegi oli tal raskusi ka enda silmalaugude lahti hoidmisega. Seega, milleks enda organismi piinata ja end üleval hoida. Aeglaselt vajus tüdruk unne, kuskil kauguses kuulis ta küll ukseavanemist, kuid ta tõesti ei jõudnud sellele reageerida.

Joe naeratas, kui hakkas kostuma Lizardi tasast ühtlast hingamist. Seejärel avanes uks ja Daniel astus sisse. "No tere," lausus Joseph õrna naeratusega. Olgugi, et ta näitas Lizziele, justkui talle ei meeldiks Daniel, oli noormees neiule väga sobiv. Lizandra poleks mõne koolipoisiga saanud hakkama. Õigemini poleks koolipoiss saanud Lizziega hakkama.