During the ball 'cause we are sooo Losers

Sierra vaatas lihtsalt Jasonile osta, suu lahti vajumas, et midagi kosta, aga seal ei olnud lihtsalt midagi, mida öelda. Neidise käed, mis olid noormehe rinnal, tõmbusid aeglaselt rusikasse. "Miks sa mind siis üldse suudlesid?" küsis Melody, tõmmates enda käed noormehe rinnalt ära. Ta oleks justkui saanud kätte kõige säravama tähe ja selle ka samal hetkel kaotanud.

Jason astus sammukene tagasi, tõmmates näppudega läbi juuste, ajades need sassi. "Ma tahtsin veenduda, kas need tunded, milleks kulus mul peaaegu aasta, et need unustada, on endiselt alles või ei," lausus noormees vaikselt, keerates end keset kööki ringi ning vaadates Sierrale otsa.

"Seega see suudlus oli sulle lihtsalt 'kontrolliks', kas su tunded on veel alles. Mis minu tunnetesse puutub siis see on ükskõik, jah? Suudleme tüdrukut anname talle teada, et ta meeldib sulle rohkem kui sõber ja siis ütleme hoopis, et ups valesti läks," sõnas tüdruk pettunult ja pahaselt. Pööranud enda pruunid silmad poisilt põrandale, tõmbas tüdruk käega läbi enda paksude punaste juuste.

"Sierra, see pole nii. Sa oled mulle tähtis, aga..." lausus Jason vaikselt, astudes mõne sammuga uuesti neidise juurde, pannes enda käed tema õlgadele. Ükski Jasoni sõna ei suudaks olnud olematuks teha. See suudlus polnud õige, aga Jas ei suutnud ennast tagasi hoida, ta pidi teadma.

"Aga mitte nii. Yeah, i get it," sõnas Sierra teravalt, lükates äkilise liigutusega Jasoni käed enda õlgade pealt maha. Poleks seda suudlust, oleks kõik ikka see sama. Kuid see neetud suudlus ei tahtnud enam neidise mälust ja huultelt kaduda. "Jason, ma arvan, et see oleks parem kui sa lahkuksid," lausus Mel, sulgedes enda silmad vaid selleks, et need hetk hiljem taas avada.

Jason raputas pead, surudes käed teksade taskutesse, jälgides Sierrat. "Ma ei mõelnud seda nii. Mul on lihtsalt vaja natukene aega, et selgusele jõuda," sõnas noormees vaikselt, noogutades õrnalt neidise järgmiste sõnade peale. Keeranud ennast ringi, läks Jason kerglusega trepist ülesse ning haaras neidise toast enda koti. Sama vaikselt kui ta oli ülesse läinud, läks ta ka tagasi alla. Peatunud köögis, pöördusid Jasoni rohelised silmad Sierrale. "Näeb siis koolis," sõnas noormees vaikselt, avades järgmine hetk välisukse ning sammudes aeglaselt auto poole.

"Ma saan aru..." sõnas tüdruk. Jah, ta saab aru, aga see on raske. Ta teab väga hästi, et tema oli see, kes asjad sassi ajas enda lahkumisega, seega ei ole tal tegelikult Jasonile midagi ette heita. Aga see suudlus tundus talle lihtsalt nii ülekohtune justkui narritamine. Kui poiss köögist kadus, seisis Mel endiselt samas kohas, pilk maha suunatud ja klaasistunud. Ta ärkas alles siis kui Jas tuli uuesti kööki, et ära minna. "Mhm," noogutas Sierra. Vaevalt oli ta ukse pauku kuulnud, kui enda sammud köögi akna juurde seadis, kust avanes hea vaade maja ette.

Avanud auto ukse, viskas Jason koti tagumisele istemele. Enne autosse istumist, pöördusid noormehe silmad veelkord majale, jälgides seda tähelepanelikult, märgates peagi köögi aknast paistvat neidise siluetti. Ohkand vaikselt, istus Jas autosse, tõmmates ukse enda järel kinni ning käivitades mootori. Ta poleks pidanud neidist suudlema, aga samas oleks ta ilma jäänud sellest imelikust kihelusest ja närvilisest tundest endas. Tagurpidi käigu sisse pannud, tagurdas mees hoovist välja, keeras auto ninaga linna poole ja sõitis ära, heites veel viimase pilgu majale.

Sierra jälgis kuni auto kadus silmist ning pööras end siis ringi. Laual olid endiselt veel vahvlid, aga tal ei olnud erilist söögiisu, kuigi need oli isuäratavad. Vaikselt lonkis näitsik vahvli taldrikuni, valanud nende peale mõnusa kuhja kondenspiima, asetas ta selle kapile. Vaikselt laulu ümisedes koristas ta köögi ära ning peitus siis enda tuppa, kus sõi vahvlid ära ning tegeles mõne uue loo mõtlemisega. Mingil hetkel kobis ta tagasi alla ning hakkas filmi vaatama. Kuid kogu see aeg käis tema peas tugev võitlus ja kisa, mida ta ignoreerida püüdis.

OT: lõpp