During the ball 'cause we are sooo Losers

Jasoni Impala peatus Sierra maja ees. Hoone oli pime, sest tüdruku vanemad olid sõitnud linna mingile üritusele. Vabastanud end turvavööst, väljus tüdruk autost, oodates noormeest järgi. Alles siis hakkas ta mööda jalgrada ukseni jalutama. Keeranud selle lukust lahti, lais ta poisi ning enda sisse, sulgedes seejärel ukse nende seljataga. Mel vabastas end koheselt kontsadest ning sammus sügavamale maja sisemusse. "Soovid midagi süüa/juua?" hõikas ta noormehele.

Keeranud süüte välja, väljus Jason autost, kõndides Sierra järel majani, mis oli kohe kindlasti tühi. Aga kas nende õnneks või kahjuks? Autot lukustamata, sest kes ikka seda varastaks ning nad on üsnagi vaikses piirkonnas ka, astus Jas majja, silmitsedes seda. Mitte ühtegi muutust. Kõik oli endiselt selline nagu aastake tagasi. "Tänan, ei," lausus noormees Sierrale. Pööranud pilgu majalt neidisele, kes kandis endiselt tema pintsakut, kõndis ta vaikselt tüdrukule järgi.

"Kui ei, siis ei," lausus tüdruk vaiksel pobinal, võttes köögist endale mõned viinamarjad, mis ta endale suhu toppis. Kodus olemine tõstis koheselt tema meeleolu ja tuju. Kuidagi hea ja vaba oli olla. Jalutanud tagasi elutuppa, istus ta diivanile, eemaldades Jasoni pintsaku ning asetades selle diivani seljale. "Ja mis me nüüd teeme? Filmi õhtu?" küsis tüdruk, kui maja kuidagi liiga vaikne tundus.

Kui Sierra kööki suundus, võttis Jason elutoas diivanil istet, jälgides tuba ennast nii kaua kuni tüdruk tagasi tuli. "See on täpselt selline nagu ma mäletan," lausus ta vaikselt, rohelised silmad Sierrale pöördunud. Noormees naeratas õrnalt, kehitades järgmine hetk neidise küsimuse peale õlgu. "Sul polnud siis erilisi plaane kui mind siia kutsusid? Kuigi minu poolest võib mingit filmi ka vaadata, kui viimane normaalne on," lausus Jas vaikselt, jälgides tüdrukut.

Noormehe lause tõi neiule meelde nii palju mälestusi. Nad olid ju siin samas istunud kui nad Jasoniga viimati koos olid. Ja kolm päeva hiljem oli tüdruk asjad pakkinud ja minema läinud. Ei ühtegi seletust. "Ma....mul olid plaanid, aga ma ei ole kindel..." sõnas Sierra vaikselt, vaadates enda lakitud küüsi selle asemel, et Jasonile otsa vaadata. Mida ta üldse mõtles, kui poisi siia kutsus?

Jason kergitas kulme, jälgides endiselt Sierrat. "Ma kuulan. Mis plaanid sul siis olid, milles sa hetkel enam kindel pole?" küsis noormees huviga. Tema rohelised silmad püsisid kindlalt neidisel, püüdes tema hoiakust midagi välja lugeda. Kuid selle aastaga on õppinud Melody oma mõtteid, emotsioone hästi talitsema. Mitte aga piisavalt hästi, et varjata Jasoni eest, et kõik pole korras. "Kui sa soovid, siis ma lähen," lisas ta peagi.

"EI!" sõnas Sierra koheselt, haarates noormehe käest kinni. See oli neiule endalegi natuke ootamatu ning ta punastas õrnalt, viies pilgu enda kätele, mis Jasoni käest kinni hoidsid. Aeglaselt tõusis tema pilk noormehe näole. Ta vabastas enda ühe käe ning puudutas õrnalt noormehe juukseid, lastes siis käel poisi rinnale vajuda. "I'm sorry. I am such a mess. I act all though but i am not and it is killing me. I feel so empty..." tunnistas tüdruk, vaadates Jasonile ausalt otsa.

Jason pigistas õrnalt Sierra kätt, mis tema omast kinni hoidis, jälgides samas neidise silmi. "Sa tead, et ma ei kao kuhugi ning sa võid mind usaldada. Räägi, palun, minuga," lausus noormees vaikselt jälgides endiselt vankumatult neidist. Tüdruku käsi tema rinnal, kuigi vahepeal oli kiht riiet, saatis välja just kui elektrilaenguid, mis levisid üle nooruki keha.

"Tule siis," sõnas Sierra vaikselt, tõustes püsti ning tõmmates noormehe diivanilt püsti. Vaikides jalutas ta trepist ülesse enda tuppa, lastes noormehe ruumi, mis oli ilmselt ainsana kogu majast muutunud. Siin olid nüüd klaver ja kitarr. Pilte Inglismaast ja üldse olid selle heleroosad seinad nüüd õunarohelised. Varem ruumi täitnud värvilised lisandid, olid nüüd asendatud mustadega. Kogu tuba oligi mustades ja rohelistes toonides. "Sa võid istuda..." Mel vaatas toas ringi, "voodile," sest see oli ainuke koht, kuhu istuda. Ta võttis laua pealt enda läppari ning istus samuti voodile. "Sa tahad kindlasti teada, miks ma ära läksin?" pakkus Sierra, "aga ennem tahan ma sulle midagi laulda. Ma kirjutasin selle juba ammu......pühendusega sulle, aga ma ei jõudnud seda sulle enne lahkumist mängida ja vaevalt ma olekski julgenud," lausus Mel vaikselt ning pani arvutist endale muusikalise tausta tööle, mille ta Inglismaal laulule juurde oli teinud. Hoidnud alguses pilku enda ees maas, julges ta peagi Jasonile otsa vaadata.

LAUL

Sõnagi lausumata järgnes Jason Sierrale. Astunud neidise tuppa, silmitses noormees hetkeks seda uut kujundust, mis peegeldas tüdruku tundeid. Istunud voodile, pöördusid Jasi silmad Melodyle, kuulates teda vaikselt. Peale laulu lõppu ei osanud ta midagi öelda. Loomulikult sai ta taaskord kinnitust tüdruku ande kohta, aga need sõnad tungisid temasse, söövitasid pisikesed nähtamatud augud temasse. Jason lihtsalt istus seal vaikides, jälgides Sierrat. Ta ei osanud tõesti midagi öelda.

Sierra vaikis tükk aega ning vaatas Jasonit, kes ei olnud sõnagi öelnud. Sulgenud arvuti kaane, asetas ta läppari öölauale, võttes öö laua sahtlist ühe mustade kaantega A4 kaustiku, mis oli üsna päeva näinud ja vana. Tõmmanud käega läbi enda punaste juuste, lükkas ta hetk hiljem kaustiku Jasoni suunas. "Ja see on põhjus, miks mu vanemad mu Inglismaale saatsid," sõnas Mel, ennem häält pisut puhtamaks köhides. Kaustik sisaldas tema mõtteid enne Inglismaale minemist, mis olid täis tumedadi tundeid ja märke selle kohta, et ta end enne minemist lõikus. Kui hoolega vaadata võis näha arme tema Stay Strong tätoveeringute all. "Mu ema leidis selle ja arvas, et mul on vaja siit ära saada ja kuna ta teadis, et mulle meeldib laule kirjutada ja laulda ning mu tädi elas seal samas kooli lähedal, siis oli asi otsustatud," sõnas Sierra.

Võtnud Sierra käest kaustiku, silmitses ta hetkeks selle kaant, kuid ei avanud seda, vaid asetas hoopis enda kõrvale voodile. Noormehe silmad tõusid tagasi neidisele, jälgides ja kuulates teda tähelepanelikult. Ta ei osanud midagi öelda, kuigi ta märkis toona juba märke neidise masendusest, ei osanud nooruk tookord midagi teha ega öelda. Kui tüdruk vaikseks jäi, võttis Jason õrnalt neidise käe, millel oli tätoveering Stay Strong ning libistas sõrmedega üle selle. Noormees märkas peenikesi arme selle all, kuid ei öelnud sõnakestki.

"So, now you know everything..." ohkas Sierra, "kas see muudab midagi?" küsis ta vaikselt, lastes noormehel enda kätt puutuda. Ta hammustas õrnalt huulde, kui noormees üle armide libistas. Nüüd oli Jason see, kes oli kui kalju ja ei öelnud sõnagi. Seda Mel kartnud oligi. Ta hakkab teda teisiti vaatama ja tema juures teisiti käituma. "Tell something...." sõnas Sierra peaaegu hääletult.

"Olene millist muutust sa silmas pead," sõnas Jason vaikselt, tõstes enda silmad tätoveeringult, jälgides neidise pruune silmi. Noormehe sõrmed hoidsid õrnalt enda vahel tüdruku kätt, käies sellega ringi nagu oleks see tehtud hästi õrnast klaasist.

"Sinu suhtumist minusse," sõnas Sierra, vaadates noormehele otsa. "Kas sa näed minus ikka seda, keda varem või olen ma nüüd......keegi teine?" täpsusustas tüdruk kohmakalt. Ta oli kõik ära rääkinud ühe õhtuga. Ta oli ennast poisile täielikult avanud ja nüüd ootas ta justkui kohtu otsust.