CAN YOU FEEL THE LOVE TONIGHT... aka jõuluball

"Mu emale meeldib, et sa meie juures oled. Sa oled talle justkui tütar, keda tal kunagi olnud ei ole," sõnas Sayer ausalt. Nad olid emaga ju tüdrukust rääkinud, eriti pärast seda kui naine märkas Alexi ja Sayeri vahel muutust. Tal ei olnud midagi selle vastu. Vastupidi ta ütles, et küll neil võttis ikka kaua aega, et käima hakata.

Alex naeratas kergelt, astudes mõned sammud Sayerile lähemale, jäädes noormehe ette seisma. Selliseid sõnu oli tore kuulda, eriti sellistel aegadel, mis praegu valitsevad neidise peres. Või vähemalt, mis sellest alles on. "Ning tema just kui ema, kellest ma jäin liiga vara ilma," sõnas neidis vaikselt, hoides silmi Rufuse rohelistes silmades.

Kuigi Sierra viibis kooli saalis, olid tema mõtted kodus kitarril ja Inglismaal. Tema pilk oli suunatud lavale, kuigi see oli klaasistunud, andes teada, et tegelikult ei vaata ta sugugi laval olevaid muusikuid. Enda mõtetes viibis ta hoopis kusagil mujal. Tüdruk peaaegu võpatas kui kuulis enda kõrva ääres kellegi häält. Mel muigas ning viis enda pilgu üle õla Jasonile. "Ma tänan. Ka sina näed hea välja," lausus Melody noormehele, mõõtes teda pilguga pealaest jalatallani. "Mis sind siis siia tõi? Tulidki lihtsalt ilma paariliseta?" küsis Sierra muiates.

Naeratanud õrnalt, võttis Jason Sierra juures istet, viies enda silmad samuti lavale, kuid peagi olid need uuesti neidisel. "Noh, ma kuulsin, et täna õhtul võib sind siin kohata ja ma ei tahtnud, et sa oleksid siin üksinda ilma paariliseta ja sõpradeta, sest silmnähtavalt on nad sind küll märganud, aga siia nad nii pea küll ei tule," muigas Jas hetkeks, viies pilgu neidise selja taha seina äärde, kus seisid ja sosistasid endiselt Sierra tuttavad.

Sierra oli sõnatu ja kergelt öeldes üllatunud, kuigi väliselt oli ta vana rahu ise, kelle näol oli särav valge naeratus. Emotsioone peita ei olegi nii keeruline kui kõik arvavad. "Sa tulid siia minu pärast?" küsis tüdruk üle, suutmata seda uskuda, "see on sinust muidugi väga kena, aga sa ei oleks pidanud enda õhtut minu pärast muutma. Ma olen alati ise hakkama saanud," sõnas tüdruk koheselt.

"Mul on hea meel, et te omavahel läbi saate. Te olete kaks kõige tähtsamat naist minu elus," sõnas Sayer sooja muigega, asetades enda käed ümber tüdruku, jättes need tema alaseljale lebama. Nii oli hea olla. Isegi väljas olev külm õhk ei häirinud teda hetkel. Kui järsku hakkas pihta muusika, hakkas Say vaikselt muusika taktis õõtsuma, hoides tüdrukut enda läheduses.

Alex naeratas õrnalt Sayeri sõnade peale, astudes noormehele veelgi rohkem lähemale, kui muusika peale hakkas, ning toetades enda pea poisi rinnale. Alexil polnud hetkel rohkemat vajagi. Ühe käe Rufuse õlavarrele pannud ja parema käe, mida kaunistas ilusate pildikestega kips, jättis Lexi noormehe rinnale. "Sellisesse hetkesse võikski jääda igaveseks," sõnas ta vaikselt, kuulates Sayeri südame rütmilist tuksumist.

"Mhm," tegi noormees nõustuvat mõminat, kinkides tüdruku pealaele ühe õrna suudluse. "Kui sul külm hakkab, siis läheme sisse," lausus noormees, endal silmad suletud. Temal oli ju triiksärk pluss veel lisaks ülikond, aga Alexil vaid õlapaeltega kleit. Mitte just väga sobilik, et talvel sellega väljas olla. Sayer avas enda silmad ning vaatas ringi. Tema näole ilmus lai naeratus, kui ta vaatas, kuidas taevast sadas alla valget laia lund. "Tundub, et see aasta on meil valged jõulud," sosistas ta tüdrukule kõrva.

Alex sulges enda silmad, nautides seda kihelevat soojalainet, mis jooksis mööda neidise selja, läbides iga väiksemagi raku, iga kord kui ta Rufuse lähedale satub. Seda poissi ei kavatsenud neidis kunagi kaotada. Tundes noormehe huuli ja hingeõhku enda kõrva ääres, keeras Alex ennast ringi, toetades vastu Sayerit, silmitsedes taevast alla tulevat valget lund. Õues olid kindlalt miinused, mis tõttu ei saanud see olla lörts ega mingi lume sarnane kohe ära sulav asi. "Need jõulud tulevad parimad üle mitme aasta," sõnas neidis vaikselt.

Jason vangutas muiates pead, jäädes peagi uuesti Sierrat silmitsema. "Ainukene tegevus, mille ma pooleli jätsin, oli viis tundi tühja passimine ning hoki mängu vaatamine enda kasuisaga," ohkas noormees vaikselt, kuid peagi oli tema suul uuesti õrn naeratus. Jasonile meeldib hoki, ta harrastas seda kunagi päris aktiivselt, aga kolides Tree Hilli pidi ta sellest loobuma ja pühendama ennast korvpallile. "Mitte keegi ei saa olla igaveseks üksinda ja nii ka hakkama saada. Isegi mitte sina," ohkas Jason vaikselt, jälgides Sierrat.

"Sa võtsid mul sõnad suust," muigas Sayer. Ta ei olnud juba ammu enda elus sellist kindlust tundnud. Tema isa otsis abi, tema ema otsis paremat töökohta ning tal oli viimaks ometi püsi suhe inimesega, keda ta ei tahaks kunagi kaotada. Kas olukord saaks veel paremaks minna? Saaks veel ülikooli sisse, oleks kõik kõige paremas korras.

"Siis pidi sul ikka kodus väääga huvitav olema," muigas tüdruk, kuulates noormehe häält ning jättes meelde sõnu, mis tema kõrvu kostusid. "Usu mind, ma tunnen end üksinda mõnikord palju paremini. Kui sa ei räägi kellegile midagi, ei pea sa kartma, et see välja tuleb. Ja kui sa ei usalda ega armasta kedagi, ei ole sul võimalik haiget saada," lausus Sierra silmitsedes enda käsi ja seal asetsevaid tätoveeringuid. Ta vältis Jasoni pilku hetkel.

Lizza ilmus ballile koos Danieliga nagu nad kokku olid leppinud. Tüdruk kõndis, käsi noormehe peos, võimla ukse poole. Tüdruk oli endale selga tõmmanud pika musta kleidi, mis tema puhul oli täielik ime. Ta kandis seelikuidki harva, rääkimata kleitidest. Tüdruku näol laius rõõmus naeratus, kui ta õhupalli kaarte alt läbi läks ja sooja saali jõudis, mis oli juba rahvast täis. Nagu ka kõik teised paarid, nii lasid ka nemad endast ühe pildi teha. Liikunud edasi, jäid nad peagi seisma tantsuplatsi äärele, et ringi vaadata ja balli olemusest aimu saada.

KLEIT (eest)
KLEIT (tagant)

Alex silmitses imetlusega langevaid helbeid, püüdes seda momenti enda mällu talletada. Kõik oli peaaegu perfektne. Keeranud ennast ringi, jälgis neidis Sayerit, kes jälgis samuti sadu. "Ma ei võtnud sõnu su suust. Me lihtsalt mõtleme sarnaselt," sõnas ta vaikselt, asetades kummagi käe noormehe küünarnukile.

Jason kergitas Sierra sõnade peale kulme. Ka noormehele meeldis üksindus, aga sellega pole võimalik igavesti elada. "Et haiget saada, ei pea selleks kedagi armastama ega usaldama. Sageli piisab ka pisikestest asjadest, mida me sageli ei näe, aga ometi teevad need kõige rohkem haiget. Samuti ei pea sa rääkima kõike enda kohta, aga kui sa väldid inimesi, siis peagi hakkavad ka inimesed sind vältima ning kui sa kord abi vajad, siis pole kedagi, kes aitaks," sõnas noormees vaikselt, jälgides neidist, kuigi tüdruku pilk oli maha surutud, jälgimas enda tätoveeringuid. "Sa ei pea olema üksinda, Sierra, et vältida haigetsaamist või reetmist," lisas ta, kummardudes neidisele lähemale ning pannes enda käe neidise käevarrele.