CAN YOU FEEL THE LOVE TONIGHT... aka jõuluball

Tree Hill High oli kõik viimased nädalad olnud täielikus ballieelses saginas. Võimla oli saanud õhtuks endale täiesti uue välimuse. Kaasa olid aidanud vastutavad õpetajad, lapsevanemad ja mõned vabatahtlikud õpilased. Kõik oli viimse detailini läbi mõeldud, et sellest saaks kõigile üks meeldejääv elamus. Eriti aga just senioritele, kelle jaoks oli tegu viimase balliga siin koolis, kui nad muidugi just vilistlastena järgmine aasta uuesti ei tule.

Võimla põhitoonik oli tumesinine, mis tähistas ilusat õhtut. Saali lakke oli tõmmatud tume kangas, millel olevad tulukesed tekitasid tunde nagu oleks tegu tähistaevaga. Saalis oli maas tumesinine vaip. Keskel oli vaba ruum tantsimiseks. Ukse vastas seinas oli lava esinejate jaoks. Ümber ruumi olid pidulikud lauad ning ühes küljes üks suurem laud, kust sai endale süüa tõsta. Ringi liikusid ka kelnerid joogikandikuga. Ainsaks alkohoolseks joogiks siin oli ðampus. Läbivaks kaunistuseks olid tumepunased roosid kui armastuse sümbolid. Saal ise on hämar, sest tuled on kustu ja ainsateks valguse allikateks on tulukesed ja lavalt tulevad proþektorid.

PILT. Sissekäik võimlasse.

PILT. Saali sisenemine. Õues olevad valged kaared lähevad võimla sees sujuvalt üle kaheks siniseks. Kohe sisenedes on võimalik lasta endast teha pilt. Kuid seda võib teha ka balli ajal.

PILT. Lauad. Sellised näevad välja siis lauad, et teil oleks ettekujutus.

PILT. Lava. Ärge pange tähele õhupalle ja silti 2011. Samuti jätke meelde, et lava riie on tumesinine. Selline näeb lava umbes välja. Ta ei ole väga suur ja väga kõrge.

PILT. Õue lava. Tagauksest, mida muidu tavaliselt ei kasutata, viib väike rada pildil näidatud kohale. See on siis väike privaatne kohake, kus enda paarilisega romantiliselt aega veeta. Seal kõlavad ka teineteise järel kogu aeg aeglaselt armastus ballaadid ja muu taoline muusika.

PS! Muud uksed on lukus ehk siis külastada on võimalik võimlat ja vetsu.

Vanessa seisis üsna sissekäigu lähedal ning silmitses sooja ja rõõmsa naeratusega aina sisenevaid õpilasi, kellest iga näol peegeldus lõbu ja sära. Naine oli balliga kõvasti vaeva näinud nagu ka paljud teised. Ta oli neli tundi saalis veel viimasied asju kohendanud, siis kodus käinud ja riided vahetanud. Nüüd oli ta siin ja pidi ilmselt viimaste seas lahkuma. Kuid tal ei olnud selle vastu midagi. Sellised peod olid talle alati meeldinud. Eriti kui sa oled üks korraldajatest ja saad hiljem positiivset tagasisidet. See tegi alati meele soojaks.

KLEIT

Parkinud enda auto kooliparklast natukene maad eemale, sest silmnähtavalt jõudis ta liiga hilja kohale ja jäi viimasest parkimiskohast ilma. Aga väike jalutuskäik pole kunagi kellelegi liiga teinud. Kohendanud lipsu enda kaela ümber, astudes järgmine hetk saali. Tema rohelised silmad liikusid kiirelt üle saali, leides Vanessa kiirelt ülesse. Kergelt naeratanud endamisi, tõmbas ta sõrmedega läbi juuste, võttes suuna neidise poole. Vaikselt naise selja taha jõudnud, asetas Robert enda käed Vanessa õlgadele. "Sa näed kena välja. Punane on kohekindlalt sinu värv," lausus ta naisele.


välimus

Vanessa tundis koheselt ära selle hääle ja selle puudutuse. Ta suu venis naeratuseks ning ta ajas pea kergelt kuklasse, et meest silmitseda. Kuna nii ei olnud just kõige mugavam meest silmitseda, keeras ta end ringi, olles nüüd näoga Roberti poole. "Ma tänan. Ka sina näed hea välja," vastas naine komplimendile komplimendiga, jäädes mehele õrna peakallutusega otsa vaatama.

Carmel tuli ballile koos Liamiga. Nad olid pärast noortekat natuke aega koos veetnud ja poiss oli ta endaga ballile kutsunud, mis oli neidise jaoks midagi vägagi ootamatut, kuid kuna keegi teine teda kutsunud ei olnud, siis võttis ta kutse vastu. Kuigi tema kõrvu oli jõudnud palju jutte Liami balli kaaslaste kohta. Nagu nad kokkuleppisid tulid nad siia sõpradena. See oli Carmeli ainuke nõue. Nad sisenesid saali käevangus ning lasid endast pildi teha, liikudes siis vaikselt edasi, silmitsedes võimlat, mis nägi välja nagu......nagu tähine öö. Igastahes oli see ilus. Carmeli tumesinine kleit sulandus sellega täielikult kokku.

KLEIT

Sierra ei oleks ilmselt ballile tulnud, aga tema ema käis talle peale. Pealegi arvas direktor, et ta peaks enne kooli tagasitulemist sisseelama ja see tähendas ka sõprade loomist. Tal oli neid kunagi sadu, peaaegu et terve kool. Nüüd ei olnud neist aga midagi järel. Oli ainult tema ja maailm. Ainuke kellega ta rääkinud oli, oli Jason. Sierra sisenes saali ning oli õnnelik, et ruum hämar oli. Samuti tundus, et pilgud hakkavad temalt viimaks kaduma. Ja seda ta sooviski, ta tahtis oli üks täiesti tavaline tundmatu Tree Hilli keskkooli õpilane, kellel on kaks-kolm sõpra ja see on kõik, mida ta vajab. See aga tundus võimatu unistusena. Sierra lasi endast ema rõõmuks pildi teha ning astus siis edasi. Saal oli imeline. Ta istus ühele toolile, mis laua taga oli ning silmitses rahvast. Ainult paarid, paarid ja paarid. Tuleb üks pikk ja igav õhtu...

KLEIT

Liam oli tõesti Carmeli endaga ballile kutsunud. Seda sellepärast, et ta ei saanud ega tahtnud üksinda minna. Pealegi oli ta neiuga alati läbi saanud. Vähemalt nad said rääkida. Seega, miks mitte teda kutsuda. Sellega kaasnevad kuulujutud teda eriti ei kõigutanud. "Lähme tantsima?" pakkus Liam, seistes tüdruku kõrval. Bänd oli just lavale ilmunud ning muusika oli pihta hakanud. Seega hakkas rahvas tantsuplatsile liikuma.

Viimased seitse päeva on olnud Alexi jaoks just kui unenägu, millest ta enam ei ärka. Igapäev sai ta nautida neid pisikesi kingitusi, mida tegelikult ei saa otseselt kutsuda kingitusteks, mis esinesid õrnade suudlustena ja õrnustena Sayeri poolt, tüdruk sai nautida seda soojalainet, mida põhjustas iga noormehe puudutus ning samuti ka tema vaimukusi ja väikseid piltikesi, mis katsid Lexi parema käe ümber olevat kipsi, mis ulatus sõrmenukkidest peaaegu küünarnukini, sest lisaks randmele oli tüdrukul katkine ka käeluu.

Toetades end vastu Sayerit, kõndsid nad kahekesi kooliparklast võimla poole. Neidis oli enda punase kleidi peale tõmmanud kerge mantli, et tal külm ei hakkaks, nautides samas ka Sayerist õhkuvat soojust. Tüdruku blondid juuksed hoidsid kergelt lokki, olles tõstetud kergeks soenguks. Tema sinaka silma peitis ära paks meigi kiht, mis tõi samas esile Lexi rohelised silmad. Andnud enda jaki ära võimla uksel, tegi ta ka koos Sayeriga pildi fotograafi poolt, seda ka ainult noormehe moosimise tõttu.


välimus

Sayer tundis end ülihästi, kui ta käsi ümber tüdruku, võimla poole liikus. Tüdruk nägi imeline välja ja noormees oli talle seda juba oma sada korda öelnud. Tema silmis oli Alex maailma kõige kaunim tüdruk ja isegi need haavad ja sinikad, mis praegu meigi all olid, ei saanud seda poisi jaoks muuta.

Say astus koos tüdrukuga saali ning silmitses seda kõike. "Mida nad meie võimlaga teinud on?" muigas ja turtsatas Sayer, tundmata seda enam isegi ära. Korvilaudadest ei olnud jälgegi. Kuid samas oli ruum üsna maitsekas. Poiss juhatas tüdrukut edasi tantsuplatsi poole, "preili Simpson, kas ma võin teid tantsule paluda?" küsis Say vanamoodsalt, lisades küsimusele ka kerge kummarduse.

Välimus.

Alex turtsatas kergelt, pöörates enda rohelised silmad Sayerile. "Teie võimla? Oehh teid korvpallureid küll, üks mäng võidetud ja juba käivad nina püsti," kostus neidise hääles kerge iroonia kui ta ennast noormehe poole terve kehaga pöörates, võttes õrnalt Sayeri käest. "Muidugi, noorhärra Tremblay," muigas Lexy kergelt, minnes selle näitemänguga kaasa. Tüdruk tegi kerge kniksu.

"Üks mäng?! Oi, Alex, ma pean sind ikka korvpalliga paremini kurssi viima," raputas noormees enda pead. Alexit oli üsna raske mõnda mängu vaatama saada, aga siiski oli ta mõnel neist käinud ja siis muidugi ei saanud ta aru, mida Say leiab kahekorvi vahel jooksmises ja palli korvi loopimises. "Tore," sõnas poiss, ulatades tüdrukule enda käe ning liikudes temaga saalipeale. Tõmmanud Alexi endale lähemale, hakkas ta tantsime, hoides enda silmi tüdrukul.

"Muidugi pead. Mul on muidu raske käia sinu mänge vaatamas kui ma midagi ei mõista. Peale selle loomulikult, et kui pall läheb korvi ja kukub sealt välja ikka allapoole, siis tuleb punkt. Ning sa oled mulle endiselt ühed korvpallitunnid sees," turtsatas Alex kergelt, tundes, kuidas tema süda uuesti pekslema hakkab, kui Sayer ta enda vastu tõmbas. Selle tundega ei harju neidis vist kunagi. Aeglaselt Rufuse juhtimisel tantsides, jälgisid neidise rohelised silmad vankumatult noormehe omi.

"Kui su käsi ära paraneb, siis saad enda korvpalli tunni kätte," lubas Sayer. Pealegi oli praegu võimalik ainult sees mängida, sest väljas oli juba üsna külmaks läinud. Aga Sayerile on alati Rivercourt rohkem meeldinud. Poiss ei keeranud enda pead ära, vaid vaatas tüdrukut. Igakord kui ta teda vaatas, armus ta just kui uuesti. Nagu iga pilk oleks esimene. Tore, et saal hämar oli, sest Say kasutas juhust ning suudles tüdrukut.

"Ma jään seda siis ootama," muigas Alex kergelt, lastes Sayeril ennast hetkeks keerutada, lõpetades peagi uuesti noormehe käte vahel. Tundes noormehe huuli enda omadel, suudles Lexi noormeest õrnalt vastu, õlavarrel olnud käsi, liikus poisi kaelale.

Robert muigas kergelt, lastes lipsu natukene lõdvemaks. Ta polnud ülikonda ammu kandnud, mis tõttu seisis see aastaid mehe kapist, kuid õnneks läks isegi veel selga. Enda rohelised silmad Vanessalt saalile viinud, noogutas ta kergelt. "Te olete head tööd teinud. Saal näeb imeline välja," pöördus Roberti pilk tagasi naisele. "Ning kui sa liiga hõivatud pole, siis kas sa teeksid mulle rõõmu ühe tantsuga," küsis mees, suul õrn naeratus, parem käsi Vanessale ulatatud.