Our place

"Pean tunnistama, et see on täitsa tõsi - olen süüdi," tunnistas Lizza muiates, asetades enda praema käe südamele. Ta oli neile ilmselt pinnuks silmas. "Aga kas sa olekdis hea meelega kodus istunud, kui sa tead, et su sõbrad teeglevad väljas millegi huvitavaga?" esitas Lizza küsimuse.

Daniel muigas kergelt Lizandra esimese lause peale, hüpates järgmisele kivile. See oli juba tunduvalt libedam, kuid vette noormees veel ei lendanud. "Ma arvan, et pigem mitte. Seega sulle on osaliselt andestatud, et sa meie järgi pidevalt nuhkisid," lausus Dan silmad Lizzile tõstes.

"Ainult osaliselt?" küsis Lizza imestunult, asetades käed puusa ning hüpates järgmisele kivile, mis oli juba natuke sügavamal vees ning kui suur laine end kivisse peksis, olid Lizandra püksid põlvini märjad. "Oh, damn," sõnas ta silmitsedes enda teksasi ning hammustades alahuulde.

Daniel avas suu, et öelda midagi humoorikat Lizandra imestuse peale, kuid hoopis hakkas ta naerma kui Lizandra astus kivile samal hetkel kui tuli laine, mis tegi neidise püksid põlvedeni märjaks. "Osav," sõnas Nathan naermise vahepeal, jälgides Lizi. Aga kes viimasena naerab, naerab paremini. Daniel hüppas järgmisele kivile, mis oli mõned sentimeetrid vee all, libisedes ning kukkudes selg ees vette. Vesi polnud siin õnneks kuigi sügav, üle põlve natukene, kuid sellest piisas, et noormees läbimärg oleks.

Noormehe kommentaari peale kergitas Lizza kurjalt kulme, kuid kui Daniel peagi täielikult vette lendas, ei olnud Lizza näos mite midagi muud peale naeru. Ta lihtsalt ei suutnud tõsiseks jääda. Ta naeris tükk aega täiesti südamest nii et pisarad hakkasid mööda põski alla voolama. Viimaks kui ta natuke rahunenud oli, ulatas ta Danielile käe, et teda püsti aidata. "Kes meist siin 'osav' on?" turtsatas Liz.

Tõmmanud kätega üle näo, sasis Dan hetkeks ka enda juukseid, saades suurema osa veest neist välja. Tõstnud silmad Lizandrale, tegi noormees hetkeks nägusid, võttes õrnalt neidise käest, et hetk hiljem ka tüdruk vette enda käte vahele tõmmata. "Sina, ikka sina," muigas ta õrnalt. Nathan vaatas sügavale neidise silmadesse, uppudes neisse tahtmatult. Need olid lihtsalt nii ilusad, selged ja siirad.

Lizza tõi kuuldavale kiljatuse, kui külm vesi tema riietesse imbus ja ta hetkega märjaks sai. Lisaks sellele hakkas tal külm, kuid peagi neile peale lendavad lained, harjutasid teda külma veega ning peagi ei saanud ta enam külmast arugi. "Meil ikka juhtub," muigas Liz, hoides enda rohelisi silmi Danieli pruunides silmades.

"Sinul veel eriti. Mida sa küll ilma minuta teeksid," muigas Daniel õrnalt, libistades enda ühe käe neidise kaelale, silitades pöidlaga neidise lõuajoont. Tüdruku nahk oli nii õrn, pehme ja täiuslik. "Sa oled nii kena kui sa tilgud nagu märg kassipoeg," sosistas Nathan vaikselt.

"Ei tea jah," sõnas Lizard muiates ning käega läbi enda märgade juuste tõmmates. Ei tea, kas asi oli Danieli puudutustes või asjaolus, et nad olid vees, aga igastahes tundis näitsik korraga kümavärinaid. "Aww, tänks.....i guess," sõnas Lizza kerge mängulisusega.

Daniel jälgis mõnda aega veel Lizandra silmi, suul muie. Pannud enda käed uuesti ümber Lizie keskkoha, liikus ta aeglaselt neidisega kalda poole. "Tule, soojendame nüüd sinu ülesse. Pole vaja, et sa meil siin haigeks jääksid," lausus Nathan hoolitsevalt, hoides enda silmi pikalt veel neidisel, ennem kui need kaldale viis.

"Olgu," sõnas Lizza, suutmata enda silmi Danielist lahti rebida, "ja muideks sa oled samamoodi märg, niiet ma ei ole ainuke, keda on vaja ülesse soojendada," juhtis Liz asjaolule tähelepanu kui nad kaldale jõudsid. Veest väljas, tuule käes, oli tunduvalt külmem kui vees.

Daniel turtsatas kergelt. "Mul pole häda midagi. Ma olen harjunud külmaga," lausus noormees vaikselt, viies enda silmad tagasi Lizandrale, vaadates neidise silmadesse. "Sina see vastu aga värised nagu haavaleht," sõnas ta kergelt muigel, surudes neidise peagi lõkke äärde istuma. Kiirelt käinud koopas, tuli ta sealt tagasi ühe magamiskotiga, mille pani Lizandrale ümber ning süütevedelikuga ja paki tikkudega. Lõkkes olevad puud süütevedelikuga kokku teinud, viskas Nathan pudeli tagasi koopasuu juurde ning tõmbas põlema ühe tiku, visates selle puude peale, mis kiirelt tuld võtsid. Tikupaki taskusse surunud, istus Daniel Lizandra juurde.

"Seda vaatame siis, kui ma sind ravima pean tulema," muigas Lizza lõbusalt, kuigi ta värises üle kogu keha. Sügisel ei tasu ikka vette minna. "Tõsi, mul on külm," tunnistas tüdruk, saades peagi endale magamiskoti ümber, mille ta tihedalt enda vastu tõmbas. Soe lõke tegi olemise kohe palju paremaks, vaid üksikud külmavärinad jooksid mööda selga alla.

"Sellele mõtle siis kui sa oled ära kuivanud ning veendunud, et pole kahe päeva pärast kopsupõletikus," pööras Daniel enda pruunid silmad lõkkelt Lizandrale. Noormees võttis seljast enda märja tagi, pannes selle enda kõrvale palgile kuivama. Dan asetas peagi enda parema käe ümber Lizandra õlgade. "On soojem?" küsis ta vaikselt.

"Mhm," mõmises Lizza, nihkudes poisile natuke veel lähemale. Ja ta pidi tunnistama, et ennem jääb tema haigeks kui Daniel. Tüdruk vaatas poisi pruunidesse silmadesse, mis peegeldasid vastu lõkke sooja kuma. Ta kallutas end pisut poisile lähemale ning kinkis talle suudluse.