Öö hakul.

Hatake oli tulnud pimedas surnuaeda. Ta oli viimasel ajal hakanud siin kuidagi väga tihti käima. Mitte sellepärast, kedagi mälestada või midagi sellist, ta oli siin lihtsalt sellepärast et ta leidis siin omale rahuliku ja vaikse koha. Ta istus alati ühe puu all, mis oli kaugemal kirikust ja aiast. Seekord oli, aga asi teisiti, ta oli roninud selle sama puu otsa istuma.

Tara läks öisele jalutuskäigule, et kõigele, mis viimasel nädalal oli toimunud, mõelda. Abieluettepanek, rasedus...Seda kõike oli palju, aga ta teadis, et saab hakkama, eriti veel Nate'i abiga. Naine läks enda lemmikpuu alla istuma.

Kas tead, sa oled juba teist korda minuga samma kohta sattunud. Alustas Hatake naeratades, kui tüdruk oli pikemat aega paigale jäänud. Ta silmitses huviga, kas piiga kohkub või mis ta teeb.

Tara võpatas ja kiljatas samal ajal, hüpates püsti. "Hull oled! Nii ei tohi teist ehmatada!" torises Tara. Ei, üldse pole jube, kui oled üksinda surnuaias ja puu otsast tuleb hääl.

Hatake puhkes naerma nii, et oleks peaaegu alla potsatanud. Talle pakkus eriti nalja, see kiljatus, mis sealt tuli. "Kas siis juttu ka ei tohi enam ajama hakata. Mina ei saa ka nüüd olla see, kes alati kõike õieti teeb. Ma mõtlen et tasa ja targu, et sa ei ehmataks." Irvitas poiss samal ajal kui ta ennast oksal pea alaspidi rippuma sättis.

Tara jõllitas Hataket. See polnud üldse naljakas! Neiu läks noormehe juurde, kes oli nüüd rippumas nagu nahkhiir, sikutas naine kuti jakki, et see kattis näo ära. Kes naerab viimasena, naerab paremini.

Selle peale, mis piiga tegi haaras Hatake kätega oksast, pani tallad osale ja tõukas end eemale. Ta tegi õhus salto nii, et vabanes piiga kätest oma jakil. Maandudes keeras ta ennast ringi ja vaatas piiga poole. "Ja mis see siis nüüd oli?" Küsis ta siiani muie näol

"Ma ei tea," vastas Tara ausalt. "Mida sa üldse siin teed?" küsis naine seejärel. Kas Hatake mitte alaealine ei olnud? Öösel surnuaias polnud küll kõige parem koht noorukile.

Tulin siia selleks, et ma ei peaks olema selle kära ja müra keskel. Siin on rahulik, ma saan siin vaikselt olla ja oma mõteid mõelda. See on siin mul tavaline koht. Ütles Hatake naeratades. Peale pisikest pausi ütles ta salakavalalt "Kas sa siis ei tea, et ma olen.... emo"

"Emo?" küsis naine kulmukergitusega. "Sa oled siis päris lõbus emo. Vähemalt klubis paistsid selline,"lausus Tara. Ega ta ei eeldanud, et Hatake kohe peab masendunud olema.

Hahahaa" Naeris Hatake valjult. "ma ei ole emo, ma lihtsalt ütlesin seda." Hatake sammus piigale lähemale, keerutas ennast käsi laiali ajades ja samal ajal küsides "mis sind siis toob minu kaunisse pelgupaika?

"Ma tahtsin vaiksesse kohta jõuda, et mõelda rahulikult. Surnuaeg tundus selleks kõige parem," vastas naine, silmades lõbusus peegeldumas. Ta ei saanud olla Hatake juures tõsine.

Hahhahaa. See siin on jah suht rahulik. Mis proobleemid sind siis siia toovad, kui teada tohib ?" Küsis Hatake naeratades, kui ta pani maha oma jaki ja näitas tüdrukule, et ta võib sellel istet võtta.

"Oi, aitäh," lausus Tara ja istus jakile, jättes ka Hatakele ruumi. "Mitte just probleemid, pigem...Palju juhtus viimase nädalaga. Mulle tehti abieluettepanek ja hiljem sain teada, et olen lapseootel. Nädal läks nii kiirelt," seletas naine.

hmm.... palju õnne lapse puhul. " Ütles Hatake imestunlt. Sellist teksti ei osanud ta oodata.