Just not my luck

Oli möödas peaaegu nädal päevast, mil Alex uuesti Sayeri juurde kolis ning peale seda, mis TRIC'sis juhtus, enam-vähem vältinud. Kuigi see on päris raske, kui elatakse ühe katuse all. Pühendades enda vabaaega rohkem koolile ja töötamisele, on see Alexil õnnestunud.
Saanud täna varem koolist ära ning kuna tal ega Sayeril polnud õhtust vahetust baaris, küll aga oli noormehel päevane vahetus, püüdis neidis seda aega, mil noormeest polnud kodus, parajaks teha, otsustas ta käia üle pika aja korteris, et võtta sealt mõned asjad. Jätnud noormehele teate kööki külmkapi peale, viskas Lexi tagi selga, tõmbas pikad nöörsaapad jalga ning lahkus majast. Tüdruk oli arvestanud asjaoluga, et kuna kell läheneb alles neljale, siis polnud tema isa kodus, kuid ta eksis. Jõudnud korterisse, sai tüdruk viibida seal mõned minutid kuni mees talle kallale tuli, sest Lexi polnud nõus tagasi tulema. Eelmised õhtud kui tüdruk on peksa saanud, olid veel normaalsed, võrreldes sellega, mis täna juhtus. Saanud mehe endast eemale, jooksis Alex koperdades vannituppa, lukustades ukse. Läks tunde ennem kui tüdrukul avanes võimalus sealt lahkuda. Kuulnud välisukse pauku, võpatas neidis tugevalt ning istunud veel pikad minutid vaikuse käes, söendas ta viimaks ust avada, veendudes peagi, et korter oli vaikne ja pime. Kell oli nüüdseks peaaegu kaheksa, mis tähendas Alexi heaks soodsat võimalust põgeneda, sest tema isa loivas hetkel arvatavasti baari poole, aga samas ebaõnne, sest Sayer on nüüdseks koju jõudnud ja temast on raske sellise välimusega mööduda.

Nuttes jooksis Alex mööda tänavat tuttava maja poole, tegemata ühtegi pausi. Jõudnud viimaks päästva ukse poole, tõmbas tüdruk selle rutuga lahti ning kui viimaks uks tema selja taga sulgus, suutis Lexi rahulikumalt hingata. Võtnud kiiruga jaki enda seljast, ruttas ta trepist ülesse vannitoa poole, tegemata välja Sayerist, kes istus köögis ning kõnetas teda. Neidis tahtis hetkel üksi olla ning surra. Alexi nägu oli täis pisikesi lõikehaavu, kui ta kukkus maas olnud tühjade õllepudelite peale, tema parem silm oli tumepunane, arvatavasti homme ilus ploomisinine, huul katki ja marraskil ning kulm lõhki, kust tulev veri jättis tüdruku näole pika vere joe. Lisaks olid ka tüdruku käed kaetud haavadega, tema seljas olev tuunik-kleit kohati katki tõmmatud kähmluse ajal ja oma verest punane, jalad pisikesi haavu täis. Just kui oleks tüdruk auto alla jäänud ning lohisenud selle järel veel meetreid. Iga väiksemgi osa tüdruku kehas valutas ning see valu oli meeletu, mis andis pisaratele veelgi rohkem tungi juurde. Sulgunud ukse enda selja taga, aga seda mitte lukustades, vajus ta nuttes vanni kõrvale maha.

OT: Sayer

Sayer oli jõudnud koju umbes tund aega pärast enda vahetuse lõppu, kuna oli pärast seda mõneks ajaks Marthale appi jäänud. Tegelikult ta lihtsalt ei tahtnud veel koju minna, sest ta teadis, et Alex on seal ja ta ei osanud talle midagi öelda. Viimased päevad on olnud lihtsalt üks hullumaja. Vaikus nende vahel lihtsalt tapab noormeest seest poolt, aga ta ei oska ka midagi õiget öelda, et olukord paraneks. Ta pidi langetama otsuse, mis mõlemal juhul muudaks nende sõprust igaveseks ja mõlemal juhul on võimalik, et see laguneb kildudeks. Say ei tahtnud tüdrukut kaotada, aga samas ei tea ta ka seda, kas tema tunded Alexi vastu on midagi enamat kui ainult sõprus...

Sayer oli enda kõhu täis söönud ning istus nüüd köögis, oodates Alexit. Koheselt kui ta leidis tüdruku kirja, aimas ta halba. Ja kuna kell oli juba nii palju, aga näitsik endiselt kadunud, kartis ta halvimat. Say oli just otsustanud püsti tõusta, et minna neidu otsima, kui kuulis uksepauku ja hetk hiljem märkas ta mööda tuhisevat Alexit. Polnud kahtlustki selles, et ta nuttis. Poiss hüüdis teda nimepidi, kuid ta ei kuulanud teda. Noormees seisis momendi, kuid järgnes siis Alexile ülesse. Ta seisatas vannitoa ukse taga. "Alex..." sõnas ta vaikselt, vajutades lingi alla ning avades aeglaselt ukse.

Esimese asjana kuulis ta tüdruku nuukseid ja katkendlikku hingamist. Astunud ruumi, vajus Sayeri pilk Alexile. Ta tundis, kuidas tema süda raskeks muutus ning sees hakkas kasvama viha. "Ma ütlesin, et ära mine sinna üksinda," lausus Say kui oli neiu kõrvale maha kükitanud ja õrnalt tema lõuast kinni võtnud, et tüdruku pea endale pöörata. Kui ta neiu olukorda nägi, hakkasid tema käed õrnalt värisema. "Ma tapan selle värdja maha," kisas Say raevunult tõustes püsti ning haarates kraanikausi kapist esmaabi koti. Ta laotas selle põrandale ning haaras esimese kätte juhtuva rätiku, mille märjaks kastis. "Luud on kõik terved? Pea ei valuta? Mingit suuremat verejooksu ei ole, välja arvatud see siin otsmikul?" esitas Say rodu küsimusi, üritades samal ajal teda kokku lappida. Kuid ta ei suutnud lõpetada enda käte värinat ja uduseks kiskuvaid silmi.

"Ei," lausus Alex vaikselt kui Sayer ukse taha ilmus. Ta ei tahtnud, et noormees teda sellises seisundis hetkel näeks. Kuid ometigi leidis neidis peagi noormehe enda kõrvalt ning tundes tema sõrmi enda lõual, pöörates tüdruku pea enda poole, oigas Alex vaikselt. Sayeri röögatuse peale võpatas Alex nähtavalt, tõmbudes veelgi rohkem kägarasse. Alexi käed olid ümber tüdruku keha, püüdes seda just kui koos hoida. Rufuse küsimuste peale ei osanud neidis midagi öelda. "Ma ei tea," sõnas ta vaikselt, püüdes samas toime tulla selle valuga, mis kiirgab igast neidise keharakust. Iga noormehe puudutuse peale võpatas Lexi või oigas vaikselt.

Sayer pomises välja kõik vandesõnad, mis sülg tema keelele tõi, üritades samal ajal neiu verejooksu peatada. "Hoia seda rätikut siin," käsutas noormees tüdrukut, kadudes hetk hiljem alla, et tuua jääkott. Tal kulus selleks mõned minutid. Peagi oli Alexi otsmiku haava verejooks peatatud ja kinni pandud, kuid siiski hoidis Sayer selle peal jääd, mis vajus ka tema punasele silmale. "Kui ma sinuga lõpetanud olen, lähen ma su isa külastama. Meeldib see sulle või mitte. See asi peab lõppema0", sõnas Sayer, olles pühkinud ära enamus verest tema näol.

Alex asetas sõrmed jääkotile, hoides seda kindlalt enda silmal. Ta riivas kergelt noormehe kätt, mis vallandas neidise kehas kuumalained, kuid peagi mattusid need valu alla. "Jah, see ei meeldi mulle ning sa ei lähe selle koha lähedalegi mitte," sõnas Alex vaikselt, võttes peagi jääkoti enda silmalt ja pannes selle enda käele, mis tõmbus randme kohalt juba kergelt siniseks. Loodetavasti pole see katki. Neidise silm oli nüüdseks juba kergelt lillakaks tõmbunud ja hakkas ka üles paistetama.

"Ma ei küsi sinult seekord isegi mitte luba. Vaata ennast. Ma ei taha, et see enam kunagi korduks," sõnas Sayer pahaselt. Kui naiivne võis Alex veel olla. "Sa peaksid vannis käima ja enda haavad kõik üle vaatama. Liikuda ikka saad?" uuris Say tõstes neidu õrnalt püsti, toetades teda nii palju kui võimalik. Tüdruk oli tõesti sandis seisus. Ja seda oli valus vaadata.

"See pole hea mõte, Sayer. Ta on ohtlik ja ma ei taha, et sinuga midagi juhtuks," lausus Alex tõsiselt, tõstes enda silmad noormehe omadesse kui viimane ta püsti aitas. Tahtmatult oigas neidis vaikselt, seistes vaevu püsti. "Ma ei tea, maratoni ma küll nii pea ei jookse," püüdis tüdruk naeratada õrnalt, kuid sellest ei tulnud midagi välja. Alex püüdis astuda sammukese edasi, kuid tema jalad ei tahtnud teda hetkel kohe üldse kanda.

"Olen selliste inimestega ka varem tegelenud ja keegi peab temaga rääkima," sõnas Sayer kindlalt. Ta oli enda otsuse juba langetanud ja tüdruku palumised ei muutnud enam midagi. Noormees hoidis teda kindlalt kinni, seega ei olnud tal võimalust kuhugi kukkuda. "Istu siia vanni äärele," juhendas Say, "ma toon sulle su asjad. Käi vannis ja siis kui valmis saad tule minu tuppa. Kui liikuda ei jõua, siis hõika mind," lausus poiss ning lasi alles siis neidisest lahti kui ta kindlalt paigas oli. Ta kadus mõneks hetkeks, kuid tuli tagasi koos hunniku tema riietega. "Edasi saad vast ise hakkama," muigas Sayer viivuks, jäädes neidu vaatama.

"Ta pole juba ammu endine," pomises Alex vaikselt, jälgides pisikesi lõikehaavu enda kätel ja jalgadel. Ta ei suutnud enam nii jätkata. Kõik need aastad tõusude ja mõõnadega neidise peres, mille lõppu pole näha. "Iga kord olen ma tahtnud põgeneda, minna kaugele ära, aga see pole kunagi õnnestunud. Miski tõmbab mind alati tagasi sinna auku," lausus Lexi vaikselt, tähelepanemata Sayeri sõnu või tema hetkelist kadumist. Tõstnud peagi enda rohelised silmad Rufusele, kui noormees oli koos neidise riietega tagasi tulnud, noogutas ta õrnalt.

"See ei anna talle õigust sind lüüa. Keegi peab talle asjad selgeks tegema," pahvatas Sayer pahaselt, surudes enda külgedele vajunud käed rusikasse. Ta ei talunud seda, et pidi neidu sellises olekus vaatama. "Sellepärast ma peangi temaga rääkima minema, et sa saaksid edasi liikuda," lausus noormees.

"Ning sa arvad, et sa oled selleks õige inimene. Ta ei kuula hetkel kedagi, miks ta peaks sind kuulama," lausus Alex samuti kergelt pahasel toonil, rohelised silmad Sayerile suunatud. "Sinikad kaovad, haavad parenevad ning luud kasvavad kokku, aga südametunnistuse piinad ei kao nii kergelt ning just need hakkavad mind piinama kui sa lähed sinna ja ta teeb sulle midagi," sõnas neidis ausalt, pöörates pilgu mujale.

"Tal ei jää muud üle, kui mind kuulata, kui ta just kusagil mujal lõpetada ei taha," vastas Sayer. "Ta ei tee mulle midagi ja ma olen saanud piisavalt praktikat, et sellises olekus inimesega hakkama saada," lausus noormees süngelt. "Tule siis minu tuppa. Kas sa tahad valuvaigistit ka pärast?" viis Say teema mujale.

Alex ohkas vaikselt, noogutades kergelt. Sayerit on raske peatada kui tüüp on midagi pähe võtnud ja sellest kümne küünega kinni hoiab. "Olgu. Kas ma saaksin nüüd natukene privaatsust?" kergitas neidis enda kulme, rohelised silmad uuesti noormehele pööratud.

"Jah, muidugi," sõnas Sayer, keerates end ringi ning astudes ruumist välja. Ta sulges õrnalt vannitoa ukse ning suundus enda tuppa. Raske ohkega istus Say voodile, tõmmates käega üle enda näo. Tema pilk riivas hetkeks kella.

Oodanud ära ukse sulgemise, tõusis Alex vaikselt püsti, lastes vanni sooja vee. Võtnud seljast kleidikese ja jalast saapad, ronis ta vanni, lastes veel tema lihaseid lõdvestada. Lexi sulges silmad, püüdes lõdvestuda, aga igakord avas ta võpatades silmad.
Minuteid hiljem avanes vannitoa uks ning kustutanud tule, lonkas Alex kergelt Sayeri toa poole. Tema silm oli nüüdseks ikka korralikult lillaks tõmbunud, samuti ka pool näopoolt ning tema käsi, jalgu rindkere ja selga katsid sinikad. Tüdruku parema käe ranna oli samuti korralikult siniseks tõmbunud ja paiste läinud. See oli kohe kindlalt katki, sest seda oli võimatu liigutada.
Lükanud Say toa ukse lahti, naeratas Alex õrnalt, viies enda asjad kappi ning istudes seejärel voodi servale.