Just not my luck

Alexi oli tõusnud vahepeal kikivarvukile, et olla Sayeri huultele veelgi lähemal. Mõlemad neidise käed olid lõpuks ümber noormehe kaela, kui tüdruk suudles poissi. Eemaldanud enda huuled Say omadelt, hingeldas tüdruk kergelt ning tema süda puperdas veelgi rohkem. Tundnud Rufuse laupa enda oma vastas, sulges Alex hetkeks silmad, kuulatades nende kahe hingamist ja enda südame tuksumist, mis kostus arvatavasti ka noormehe kõrvu. "Mina ka," sõnas tüdruk vaikselt Rufuse sõnade peale. "Kunagi pole liiga hilja," lisas ta peagi, jälgides noormehe rohelisi silmi.

"Ma lootsingi, et sa seda ütled," muigas Sayer kergelt, vaadates otse tüdruku silmadesse. Isegi hämaras köögis särasid need imeliselt. "Seega ei ole sul midagi selle vastu, kui sa ballil minu kõrval oled, ega ju?" küsis noormees, kasutades juhust et Alexit ballile kutsuda. Ta ei olnud kunagi varem seal käinud, aga see aasta oli viimane ja ta tahtis seal ära käia. Keskkool on siiski ainult üks kord.

"Kui sul pole midagi selle vastu, et sinu kõrval olev tüdruk näeb välja nagu lapitekk, siis küll mitte," muigas Alex kergelt, võttes vasaku käe noormehe kaela tagant, lükates sellega mõned üksikud salgud noormehe silmadelt, et neisse vaatamist miski ei segaks. Ballil polnud Alex kunagi käinud. Eelmine aasta võõrikuna esiteks ei kutsunud keegi teda ning ega ta ise ka erilist huvi ülesse ei näidanud. Ta pigem hoidis enda ette, kõrvaklapid pidevalt peas ning nina enda salapärases vihikus, mida on näinud peale tema enda vaid Sayer. Tänavu peaks ta ennast nii kui nii kohale vedama, sest lubas Rosie'le, et esineb seal mõne lauluga.

"Sa näed isegi nii armas välja. Aga sinna on veel aega ja haavad paranevad. Samuti on teil tüdrukutel ju selline asi nagu meik, kuigi ma ei saa aru, miks teile meeldib seda enda näole panna," muigas Sayer, libistades käed neiu puusadelt ümber tema ning tõmmates teda nii endale lähemale. Ta kinkis ühe suudluse Alexi otsmikule ning tõsines hetkeks. "Kuidas su käsi on?" küsis ta siis korraga, viies pilgu alla neidise käele. "Kannatad ikka hommikuni ära?"

Alex muigas kergelt, sulgedes enda silmad selleks õrnaks suudluseks enda otsmikul, tõstes enda silmad uuesti noormehele. "Seda räägid sa praegu inimesele, kes seda kasutab ainult sinikate peitmiseks ning esinemisel," sõnas ta õrnal muigel, viies järgmine hetk enda pilgu paremale käele, mis oli randme juurest korralikult sinine ja paistes. "Püüan, aga küllap peab selle ööseks kinnisiduma, kuigi parem oleks see lasta traumapunktis üle vaadata ja seal kinni siduda," ohkas Lexi vaikselt, tõmmates enda käe vastu rinda, et see kuskile vahele ei jääks.

"Tahad traumapunktis ära käia? Ütle nüüd, kas jah või ei. Sa ei pea valu kannatama. Mul ei ole midagi selle vastu," sõnas Sayer ausalt. Kõige tähtsam oli, et Alex ei peaks kannatama. Pealegi võis olla oht, et ta õhtul ise enda käe peale keerab ja see ei oleks kohe kindlasti midagi head. Õhtu oli küll külm, aga alati saab takso kutsuda.

"Ma peaksin sellisel juhul endale midagi peale tõmbama kui ma ei taha jääkuubikuks muutuda," muigas Alex kergelt. Valuvaigisti mõju kadus juba ammu, mis tõttu neidis üldse oli ülesse ärkanud ja alla vett jooma tuli. Vasaku käega, mille peopesa ilmestas roosakas arm sellest kui ta tookord baaris enda käe katki tõmbas, läbi juuste tõmmanud, muigas Lexi kergelt, jälgides noormehe silmi. See oli suurepärane lisa tema armide kollektsioonile.

"Võtame takso, saame rutem," sõnas Sayer selle peale, vabastades Alexi enda haardest ning eemaldudes temast, et esikusse liikuda. Poolel teel keeras ta end ringi, muigas ja andis tüdrukule veel ühe põgusa suudluse ennem kui esikusse jõudis ja jaki endale selga tõmbas. Ta võttis nagist Alexi jope ning hoidis seda nii, et tüdruk selle enda haige käega selga saaks panna.

Alex suudles Sayerit hetkeks veel vastu, kõndides seejärel noormehe järel esikusse, libistades Say abiga ka endale jaki selga. Kas see on tõesti võimalik, et kõik see juhtub päriselt ning tegu pole lihtsalt järjekordse unenäoga, mis lõppeb alati kõige paremas kohas? See tundus küll reaalne, aga ometigi ei suutnud Alex selles veenduda. Keeranud end ringi, libistas ta sõrmedega hetkeks veel mööda Sayeri põske, kinkides noormehele õrna suudluse. "Juhul kui see on üks neist unenägudest, siis ma ei taha sellest kunagi ärgata," lausus ta vaikselt, jälgides Rufuse rohelisi silmi.

Sayer muigas ning puudutas sõrmeotsaga neiu nina, "see kõik on täiesti reaalne. Kas pole mitte tore elada vahepeal unenäos või muinasjutus," turtsatas noormees, asetades käe ümber neiu õlgade ning juhtides ta uksest välja. Koukinud taskust välja enda mobiili, kutsus ta neile takso, mis lubas mõne minuti pärast kohal olla.

Alex naeratas kergelt, kõndides Sayeri kõrval uksest välja, toetades peagi enda pea noormehe õlale ja pugedes talle rohkem kaissu. Õues oli jahedam kui ennem. Küllap ka see tõttu, et ennem Alex jooksis siia, aga nüüd pidi ta mõned minutid seisma ja ootama taksot.

Tüdruk oli ilmselt väsinud ja see ei olnud ka suur ime. Sayer oli ka ise väsinud, aga selline asi nagu murtud ranne vajas siiski hoolt. Takso jõudis maja ette mõned minutid pärast seda kui nad välja astusid. Noormees juhatas Alexi trepist alla ning peagi istusid nad soojas taksos, andes juhile haigla aadressi. Mees silmitses neid kergelt, kuid liikus siis kohalt.

Saanud lõpuks sooja taksosse, ei jooksnud enam üle Alexi selja külmavärinad, kuid sellegi poolest hoidis tüdruk enda pead poisi õlal, toetades ennast vastu Sayeri külge. Sulgenud silmad, püüdis tüdruk puhata mõned minutid, ennem kui nad jõuavad haiglasse ning Alexit hakatakse pommitama erinevate küsimustega, millele neidis ei taha vastata. Ta lihtsalt tahab, et see kõik oleks läbi.

Sayer lasi neiul puhata ning silitas õrnalt tema juukseid. Auto sõit ei kestnud kuigi kaua, sest kui juba Tree Hill ise oli väike, siis sellest üks linnaosa oli veel väiksem. Muidugi asus aga haigla Eastside'il. Nad sõitsid ligi kümme minutit ennem kui auto peatus. Say palus mehel oodata ning lubas talle selle eest rohkem maksta. Juht oli nõus ja seega suundusid nad kahekesi haiglasse, kus esmalt ootas neid ees suur ristküsitlus ja pärast seda võeti alles Alex ette. Tagasi koju jõudes oli tüdruku käsi kenasti kipsis. Ennem kui nad voodis täiesti magama jäid, kasutas Say juhust ning joonistas ja kirjutas kipsile natuke vaimukusi ja niisama pilte. Sellel ööl uinusid nad teineteise kaisus. Terve öö ei lasnud Sayer tüdrukust lahti justkui kartes teda kaotada. Kas seda kutsutakse armastuseks?

LÕPP