Just not my luck

Sayer silmitses neidu kui too tagasi tuppa tuli. Ta nägi kohutav välja. Seda oli valus vaadata justkui tajuks ta ise neiu valu enda kehas. "Võta," sõnas noormees, ulatades Alexile väikese valge tableti ning vee klaasi. "Hetkel ei ole sul muud teha kui puhata. Kõik paraneb ajaga, kuigi ma vaatan, et su ranne on vist kõvasti kannatada saanud. Me peaksime traumapunktis käima," lausus Say.

"Ma kardan, et see on katki," lausus Alex vaikselt, võttes Sayeri käest klaasi ja tableti. Kuigi ta oli endiselt umbusklik tabletide ja rohtude suhtes, võttis ta siiski selle sisse. Nüüd tuleb oodata vaid kuni see mõjuma hakkab. Klassi öökapile pannud, heitis neidis vaikselt sellili. Tema näol oli kerge valugimass.

"Täna oled sa vist liiga väisinud ja kurnatud, seega lähme sinna homme esimese asjana," sõnas Sayer silmitsedes neidu, kui too end voodile pikali viskas. Noormees kahtles hetke kuid viskas end siis tema kõrvale pikali, asetades enda käe õrnalt ümber tema õlgade. Ta toetas enda lõua vastu neidise pealage ning viis pilgu aknast välja, kuulates nende kahe tasast hingamist.

Alex noogutas kergelt. Tundnud Sayeri kätt ümber enda õlgade, võpatas tüdruk algul kergelt, kuid siis nautis seejärel seda soojalainet, mis üle tema keha liikus. Toetanud enda pea vastu Say õlga, sulges ta silmad. Nagu nädal aega tagasi, nii tundis ta ennast ka praegu kaitstuna ning õnnelikuna.

Sayer tundis Alexi kerget võpatust ning tahtis juba enda kätt eemaldada, kui neidis hoopis pea tema õlale pani. See oli kergelt üllatav, aga samas ka armas. Noormehe pea oli täis sadu mõtteid ja kõik need kaasasid Alexi käe käiku. Endalegi tähelepanematult hakkas tema käsi, mis oli ümber neiu, vaikselt hõõrum tema õlavart. Say püsis liikumatuna, sest ta soovis, et tüdruk magama jääks.

Alexi suule ilmus kerge muie kui ta tundis Sayeri kätt liikus möödas enda õlavart. See tekitas neidises meeldiva tunde, tuues lisaks rahule ka une. Neidise rohelised silmad olid pikalt lahti, silmitsedes samuti aknast paistvat kuud, kuid peagi need sulgusid ning tüdruk suikus peagi kerges unes. Tal oli soe, külje alune oli pehme ning kõrval oli inimene, keda ta armastab üle kõige, mida muud tahta.

Isegi kui Alex oli unne vajunud ei riskinud Say end veel liigutada. Ta vaatas veel mõnda aega tasaselt hingavat neidu ning hindas tema vigastusi. See tüdruk siin vääris palju paremat elu kui see, mis talle antud on. Ta vajas paremat. Sayer eemaldus viimaks otsustavalt tüdrukust ning ajas end voodilt püsti. Ta võttis tugitoolist pleedi ning asetas selle Alexile peale. Hetke veel tüdrukut silmitsenud, lahkus ta toast, et minna ja rääkida asjad selgeks inimesega, keda ta hetkel kõige rohkem vihkas.

Sayeri lahkumist ei pannud Alex tähelegi, sest ta oli vajunud selleks hetkeks sügavasse unne. Eks peale sellist päeva on see kasulik ning lausa hädavajalik, kuigi neidis võpatas korduvalt kui akna taga miski kolises või tema silme ette ilmus tänase päeva mälestused. Peagi ärkas Alex täielikult ülesse, leides eest tühja voodi, tühja toa ja vaikuse. Voodist püsti tõusnud, võttis tüdruk enda peal olnud pleedi, pannes selle endale ümber ning kõndides vaikselt alla kööki.
Võtnud kapil oleva klaasi, täitis neidis selle veega, võttes sealt mõned lonksud.

Sayer jalutas terve tee, olles täielikult enda mõtetes. Seal Alexi isaga rääkides tajus ta üht - ta hoolis Alexist liiga palju, et teda sõbraks kutsuda. Ta oli temasse ilmselt juba ammu armunud, aga kuna neidis oli alati tema jaoks olemas, ei osanud ta seda märgata. Neid tundeid, mis temast üle jooksid, pidas ta tavalisteks kahe sõbra vahelisteks tunneteks. Tundub, et Alex ei olnud ainuke, kes enda tundeid ei ole avaldanud...
Say astus peagi vaiksesse maja. Tema ema oli ilmselt juba millalgi koju jõudnud ja magama läinud. Noormees oleks kohe ülesse läinud, kui ei oleks märganud õrna tuld köögi poolt. Eemaldanud enda jalanõud ja jaki, suundus ta just sinna. Ta seisatas uksel ning vaatas Alexit, kes klaasist vett jõi. "Oled korras?" küsis ta õrnalt, sammudes neiu juurde ning jäädes tema ette seisma. Ta lükkas vaikselt tema juuksed kõrva taha ning silmitses tema nägu, mis isegi nende haavadega nägi sama õrn ja ilus välja. Say võttis tüdruku käest klaasi ning asetas selle kapile. Hoides enda pilku kindlalt neiu silmadel, libistas ta õrnalt enda ühe käe Alexi põsele. Vähendanud vahemaad nende kahe vahel, puudutas ta õrnalt enda huultega neiu omi.

Kuuldes välisukse avamist, pöördusid Alexi silmad köögiukse poole, leides järgmine hetk sealt eest Sayeri. Tüdruk naeratas õrnalt, pilku noormehel hoides. "Proovin olla," sõnas ta vaikselt, neelatades kergelt kui Say talle korraga nii lähedal oli. Tundes noormehe kätt enda juustes ja järgmine hetk põsel, läbis neidist kerge jäine laine, mis tõi kananaha tema kätele. Sayeri õrna suudluse peale muutusid tüdruku põlved kergelt nõrgaks, kuid ta suutis ennast siiski kapi najal püsti hoida. See oli parem kui ta ettekujutas. Ühe käe noormehe õlavarrele pannud, suudles Alex teda õrnalt vastu.

Saanud tüdruku vastusest julgust juurde, venitas noormees suudlust pikemaks. Enda huuled Alexi omadelt eemaldanud, avas ta enda silmad ning vaatas talle otsa. Neid lahutasid teineteisest vaid mõned sentimeetrid ja Say võis tunda tüdruku hingamist enda nahal. "Mõnikord me ei märkagi, et inimene siin meie nina all ongi see kõige õigem," lausus Sayer sosinal.

Alexi süda töötas hetkel täisvõimsusel, ähvardades lõhkeda. See suudlus oli parim asi, mida ta eales kogenenud on. Avades enda silmad, jälgis ta Sayeri rohelisi silmi, mis talle otsa vaatasid. Noormehe sõnade peale naeratas neidis õrnalt, libistades enda käega, mis ennist oli poisi õlal, mööda tema põske lõuani. Ta just kui õpiks tema nahka tundma.

Sayeri käed olid nüüd tema külgedel rippu. Ta lihtsalt seisis ja lasi neiul end puudutada. Need puudutused olid midagi sellist, mida ta varem ei olnud tundnud. Neis oli midagi erilist. Say sulges hetkeks enda silmad ning kallutas enda pead pisut sellele poolele, kus Alexi käsi tema lõua juurde jõudis. Taas enda hallikas rohelised silmad avanud, astus ta tüdrukule sammu lähemale, asetades enda käed tema puusadele. Hetk hiljem suudles ta taas tüdrukust, kes oli korraga tema parim sõber ja inimene, keda ta armastas ja kelle jaoks oleks ta kõigeks valmis.

Alex muigas kergelt, hammustades samas alahuulde, libistades enda sõrmedega mööda Sayeri lõuajoont kuni tema käsi oli noormehe kaelale, kui poiss teda uuesti suudles. Just kui liblikad ärkasid neidises ellu, tekitades temas kiheleva tunde. Õrnalt suudles Alex Say'd vastu.

Korraga kadusid noormehe peast kõik mured, mis neid kammitsesid ning ta tundis nagu eksisteeriks seal ainult nemad kahekesi. Ta ei tahtnud Alexit enam enda käte vahelt välja lasta. Samuti ei leidnud ta õigeid sõnu, mida öelda. Seega pani ta kõik need sõnad, mida ta öelda ei saanud, ühte ja see oli suudlus. Say tegi väikese pausi ning toetas enda otsmiku õrnalt vastu Alexi oma. "Ma ei oleks kunagi arvanud, et ma midagi sellist tunnen," tunnistas Sayer avameelselt nagu ta alati näitsikuga oli. Temale rääkis ta kõigest. Tema suurimatest hirmudest, tema suurimate rõõmudeni välja. "Kui ei ole veel liiga hilja, siis ma ilmselt just vastasin su tunnetele. Seega....?" Sayer silmitses tüdrukut küsival pilgul.