It's been a while

"Ma jällegi arvan, et minu õnne arvestades tuleks GPS igati kasuks," sõnas Phoebs muiates. Tema puhul võis juhtuda, et ta eksib kolme kuuse vahele ka ära, olgugi et seda tuli väga harva ette. "Aga kas ma oleme vajadusel valmis karuga võitlema?" küsis Phoebs naerdes, kui Davidi järel mööda rada edasi astus. Vaevalt mõni karu kuskilt välja hüppab, aga lolli juttu võis ikka vahepeal ajada. "No külla tuleks ma küll hea meelega. Näen ka ära, kus sa siis elad," sõnas neidis.

"No loodame siis, et ma tajun ümbrust natuke paremini kui sina," muigas David. Hea orienteeruja ta just polnud, aga väga lihtsalt ikka ära ei eksi. "Ma ei teadnudki, et Tree Hillis karusid on," läks noormees Phoebsi jutuga kaasa. Vahel juhtus küll, et metsloomad eksisid linna ära, aga siin polnud seda temateada ette tulnud. "Ega see mingi väga uhke koht pole, tavaline väike Westside'i maja," sõnas Dave sõbrannale, ise mõeldes, et enne võiksid nad siis taaskord poest läbi minna. 

"Sa oled siin kauem elanud kui mina," lausus Phoebe. Sellega sai ta eeldada muidugi seda, et Dave orienteerub tõesti paremini. Tähtsamaid kohti tunneb ka Phoebs, kuid ikka oli tal veel palju avastada. "Oi, tõesti või?" tegi neiu suured silmad ning puhkes naerma. Linnas polnud jah mingeid karusid, aga linnast väljas metsas võis neid ikka olla küll. "Aga ikka oleme vähemalt siis tasa," lausus Phoebs. Dave käis tal külas, nüüd oli Phoebe kord Dave'i juurde minna.

"Ma pole nagu märganud, et sul siin linnas orienteerumisega probleeme oleks esinenud," arvas David. Ta oli ju nüüd Phoebega päris mitu korda juba väljas käinud ja üldjuhul jäi mulje, et tüdruk tunneb siinset kanti siiski päris hästi, kuigi oli siin elanud võrreldes Dave'iga siiski üsna lühikest aega. "Tõesti-tõesti," muigas noormees, kui tüdruk tema eelmise lause peale naerma puhkes. Davidile meeldis, kui inimesed naeravad, eriti meeldis talle aga Phoebsi naer. 

"No mul saab oktoobri lõpus juba kaks aastat ka, aga kui kõik läheb nii, nagu plaanitud, siis olen ma sellel ajal vist Chicagos juba," rääkis Phoebe oma tulevikuplaanidest. Tema kindel soov oli õppida samas koolis, kus õppis tema vend. Jah, tuleb ühikas elama hakata ja puha, aga vahepeal saab ikka Tree Hillis ka käia. "Muidugi. Üks karu on su selja taga," jätkas Phoebs enda lolli juttu, et näha, kas Dave õnge ka läheb ning vaatab selja taha. Tõenäosus tundus igatahes nullilähedane.

David noogutas ja muigas. Phoebest saab siis järjekordne koolilõpetanu, kes suurlinna õppima läheb ja siis enam nii tihti Tree Hillis ei käi, kuni lõpuks äkki kolibki mujale. Noormehel endal polnud veel õrna aimugi, mida ja kuhu ta õppima tahab minna, aga kindlasti pidi see olema seotud muusikaga. 
Endiselt kaasa mängides, vaatas Dave hirmunud nägu tehes selja taha, nagu võiks seal tõepoolest karu olla, kuid kaua ei suutnud ta oma näitemängu hoida, vaid puhkes naerma. "Oled ikka tegelane küll," sõnas kutt Phoebsile ja muigas, kui nad nüüd lõpuks rahulikult edasi jalutada said. 

"Tell me I'm awesome," sõnas Phoebs muiates ning jalutas edasi. Pärast mõnda aega kestnud jalutamist ning igasugustel teemadel rääkimist jõudsidki David ja Phoebe ühte piskesse tänavasse. Ilmselt oli see Westside'il, kuna uhkeid maju just näha polnud ja silda nad ei ületanud. "Kas sa tead, kus me oleme?" küsis Phoebs naerdes, kuna talle tundus see tänav ikkagi võõras. Üksi siin vist olla ei julgeks.

"You are awesome," sõnaski David. Vähemalt ta ei valetanud, sest ta tegelikult mõtles ka niimoodi. Kui nad mõne minuti pärast teeraja lõppu jõudsid ja ühele tänavale sattusid, heitis noormees Phoebe küsimust kuuldes pilgu kõige lähemal asuvale majale, et sealt tänava nime lugeda. "Vist isegi tean," vastas Dave siis küsimusele ja hakkas suunduma sinnapoole, kust varsti võiks üks pood nähtavale tulla. 

"I know. So are you," lausus Phoebe, mõeldes endagi sõnu tõsiselt. Davidiga sai lihtsalt kõigest rääkida ja tüüp oskas Phoebet naerma panna. Ta oli just selline poiss, kellega sai ennast täiesti vabalt tunda. "Vist?" noris Phoebe. "Ole siis hea ja räägi, kus me oleme või juhata teed või midagi, sest minu jaoks on see koht ikkagi üsna pärapõrgu," lausus neiu. Ta teadis ainult seda, et kindlasti on nad Westside'il.

David muigas, kui Phoebs tema kohta samuti 'awesome' ütles. Mis sai tal selle vastu olla? Talle meeldis tüdrukuga koos olla ja neil oli koos lõbus. Tundus ikka, nagu tunneksid nad teineteist rohkem aega kui kõigest mõned nädalad, aga nende mõne nädalaga õppis ta Phoebet päris hästi tundma ka. 
Dave juhataski sõbranna mööda tänavat allapoole, kui nad lõpuks jõudsid välja ühe järjekordse pisikese toidupoeni Westside'l. "Palun väga," sõnas noormees lõbusalt ja pööras oma silmade pilgu Phoebele, enne kui nad poodi sisenesid, et hakata riiulite vahelt käima ja valima, mida üleüldse osta. 

Phoebel olekski vist päris palju häid sõnu Davidi kohta, sest talle täiega meeldis tüübiga koos olla ja mingil määral oli Dave talle kalliks ka saanud. Läinud mööda tänavat tüübiga edasi, jõudsid nad ühe poeni, kuigi neiul polnud esialgu vist mõtteski sealt läbi minna. Davidi pärast aga võis, kui tüüp tahtis. "No mis me tahame siit?" uuris Phoebs, kui nad poodi astusid ja neiu käru võttis.

"Ma ei teagi, äkki midagi juua?" pakkus David. Süüa peaks tal kodus olema küll, seega seda polnud ilmtingimata vaja osta, kui Phoebe just midagi kindlat ei taha. Muidugi võivad nad ka ilma midagi ostmata uuesti lahkuda ja kohe tema juurde minna, aga kui nad juba siin on, siis midagi võiks ju ikka võtta. 

"Juua võiks küll," nõustus Phoebe ning sõitis käruga riiulite vahelt edasi, kuni jookideni jõudis. "Mis sa siidrist arvad?" uuris ta. Eelmisel korral sai ju natuke korralikku mängitud ning mahla joodud, aga seekord võiks midagi alkohoolsemat ka võtta. "Kui ostukäru juhtimise eest lube saaks teha, oleks need mul vist ammu käes, sest midagi ma ramminud pole," naljatas Phoebs, sest ta alati sõitis sellega mööda poode ringi. Korv võis ju käes raskeks muutuda.

"Olgu, siider sobib," nõustus David käru lükkavale Phoebele järgi jalutades, kuni nad alkoholileti ääres peatusid. Veidi mõelnud, tõstis noormees kärru neli pudelit ehk kummalegi kaks. Sellest peaks ju neile tänaseks õhtuks enam kui küll olema. "Sõiduta meid siis nüüd ilma avariideta kassasse," muigas kutt Phoebsi järgmise lause peale ja otsis rahakoti taskust välja. 

"Sir, yes sir," lausus Phoebs tähtsalt ning tegi oma käega au andva liigutuse, enne kui ostukäruga kassasse rallis ning neli pudelit ilusti letile asetas. Kahest täitsa piisas, kuigi enne võiks midagi süüa, sest Phoebs kippus ruttu täis jääma, kui tühja kõhu peale võttis. Kaup makstud, võis pudeleid kotti hakata toppima. Vähemalt polnud seekord mingeid suuri pampe. "Noh, juhata nüüd sina teed, sest mul pole õrna aimugi, kus sa elad," lausus Phoebs ning vaatas Davidile otsa.