It's been a while

David ja Phoebe olid tänaseks õhtuseks järjekordse kohtumise kokku leppinud. Praegu istuski noormees ühel pargipingil ja jälgis eemalt mänguväljakul hullavaid lapsi ja ootas, millal Phoebs kohale jõuab. Park oli selline hea neutraalne kohtumispaik, kuni nad ära otsustavad, mida enne Dave'i juurde suundumist ette võtavad. Phoebe oli juba kuti endale külla kutsunud ja nüüd tahtis Dave samaga vastata. Vanemad oli ta tänaseks kodust ära saanud ja õde lubas ka oma toas passida ja neid mitte segada.
Mänguväljakul ronivaid lapsi vaadates tuli Davidile ka enda lapsepõlv meelde, mil võiski päevad läbi niimoodi muretult ringi joosta ja ei pidanud millegi pärast muretsema. Noh, peaaegu. Mitte et suur olemisel midagi viga oleks olnud, eks ikka igal eal olid omad head ja halvad küljed.

OT: Phoebs

Mida rohkem Phoebe Davidiga suhtles, seda rohkem hakkas talle tunduma, et nende sõprus areneb ikka väga kiiresti ja mingil määral oli see tüdruku jaoks hirmutav. Nüüd oligi neiu juba kahevahel, sest ei teadnud, kas talle meeldib David kui sõber või rohkem kui sõber. Parem, kui see poleks see teine variant, sest kui oleks... well... fuck. Kuigi nad iga päev just väljas ei käinud, nägid nad koolis ja kuna Phoebs Shootersisse õhtul minema ei pidanud, oli jälle see aeg, kui noored välja said minna. Kui tunnid ükskord läbi said, käis Phoebs kõigepealt venna juurest stuudiost läbi ning läks siis koju, et natuke puhata ja siis teistpidi jälle ära minna. Koduseid ülesandeid praegu küll teha ei viitsinud. Küll vahetunni ajal käigu pealt ära teeb, kui tänase päeva jooksul sellega tegeleda ei jõua. Pistnud suhu mõned viinerid, pani Phoebs tagi peale ja salli kaela ning hakkas pargi poole liikuma. Kuna kaugele nägemisega pole Auroral kunagi probleeme pole, nägi ta juba ära pingil ootava Davidi seljataguse. Hiilinud vaiksel sammul noormehele lähemale, asetas Phoebs oma käed kuti silmadele. "Guess who?" küsis ta lõbusal häälel.

Outfit

Davidile tundus ka natuke, et nende ootamatult alanud sõprus liigub päris kiiresti ka juba millegi tõsisema suunas. Nad veetsid nii koolis kui ka väljaspool kooli üsna tihti koos ja klappisid omavahel päris hästi. Kutt ei osanud veel öelda, kas tal on Phoebe vastu mingid tunded tekkima hakanud, aga natuke nagu tundus küll sedamoodi. 
Dave muigas, kui keegi järsku käed tema silmadele asetas. "Phoebe," sõnas ta lõbusalt ja ajas end pingilt püsti, et neiut jällegi kallistusega tervitada, nagu neil viimastel päevadel kuidagi kombeks oli saanud. Vaat siis, mida toob kaasa üks lühike vestlus juhuslikult kohatud kooliõega valentinipäeva ballil, kui sa isegi tema nägu korralikult ei näe. "Mis sa siis nüüd teha tahad?" uuris kutt, kui oli oma käed jälle sõbranna ümbert eemaldanud ja libistas need teksade taskusse, heites siis pilgu mänguväljakule, kus lapsed kisades ringi jooksid. 

"Pagan, sa tunned mind hästi," muigas Phoebs ning eemaldas oma käed tüübi silmadelt, et siis üks kallistus vastu võtta. "Mul ei tulegi hetkel midagi pähe," sõnas tüdruk, kuid heitis oma siniste silmade pilgu mänguväljakule ning seal möllavatele väikestele lastele. Ühel hetkel jäi talle silma vaba kiik, kuid siis pidi tüdruk ka silmi pilgutama, et veenduda, kas ta näeb õigesti. "Lähme kiikuma?" pakkus neidis ning vaatas küsivalt Davidile otsa. "Kiik on praegu vaba ja neid pisikesi me ka terroriseerima ei pea, et kiigule saada."

David muigas samuti. Väga hästi nad siiski teineteist veel ei tundnud, aga kui mõne inimese seltsis tihti aega veeta, võib ju osata tema käitumist ette ennustada. Ta oli Phoebe seltskonnaga juba piisavalt palju harjunud, et tundus, nagu nad oleksid tundnud teineteist kauem kui mõned nädalad. "Olgu, lähme siis kiikuma," nõustus Dave ja haaras Pheobsil käest kinni, et ta juhtida kiikudeni, mis praegu imekombel mõlemad hõivamata olid. Kutt potsatas ühele kiigule istuma ja hakkas endale vaikselt hoogu lükkama. 

Kui David äkki Phoebe käest võttis, oli neiu esialgu üllatunud, ent ei näidanud seda välja. Ta võttis seda rohkem nii, et Dave on üks neist sõpradest, kes kipuvadki teda käsipidi igale poole tirima, kui väga entsusiastlikuks muutuvad. Jõudnud kiigule, lükkas Phoebs endale vaikselt hoogu, hoides jalgu rohkem maas. Talle ei olnudki hetkel oluline see, kas hoog tuleb nii suur, et ajab kiigu üle võlli või mitte. Kiigu peal oli lihtsalt mõnus istuda ja niisama olla. "Peaks siia rohkem sattuma," mainis Phoebs kerge muige saatel. "Ma olin juba unustanud, et mänguväljakud vahepeal päris toredad võivad olla." Need olid toredad muidugi siis, kui need rüblikud jalgu ei jäänud või pikali ei tahtnud joosta. Hetkel olid nad eemal ega seganudki nii väga.

David muigas ja noogutas. Parki sattus ta aeg-ajalt aega veetma küll, aga mänguväljakule mitte nii väga tihti. See oli siiski väikeste põngerjate territoorium. "Eks me võime siia veel mõnikord tulla, kui tahad," arvas kutt. Ilusa kevadise ilmaga oleks ju täitsa mõnus pargis istuda ja kiikuda. Ka praegu võisid nad siin natuke aega istuda, kui keegi eemal huilgavatest lastest ei taha järsku kiiku endale saada. Sellisel juhul võiksid nad natuke aega lihtsalt pargis ringi jalutada ja siis vaadata, kuidas oma õhtut edasi sisustavad, enne kui Dave'i juurde lähevad. 

"Ma lähen siit niikuinii iga päev mööda," sõnas Phoebs, sest see park jäi täpselt tee peale. Muidugi võis ta siia igal ajal uuesti tulla, kui vaid viitsimist ja tahtmist oli, aga eriliseks looduslapseks näitsik end ei pidanud. "Siin oleks hea joonistada ka," leidis näitsik, "mis tuletab meelde, et esiteks tahtsin ma sind joonistada ja tahan endiselt, ja teiseks - täna on just üks neist harvadest kordadest, kui mul isegi plokki ega harilikku pliiatsit kaasas ei ole." Phoebs lihtsalt ei arvanud, et tal täna neid vaja läheb, sest kui ta Davidiga oli, ei tegelenud tüdruk muude asjadega, vaid kogu tema tähelepanu oli korraga noormehel. Ainsana olidki tüdrukul kaasas rahakott ning telefon, mis ilusti nahktagi põuetaskutesse ära mahtusid.

David noogutas. Tema läks ka siit päris tihti mööda, aga päris igakord sisse ei astunud. Mõnikord oli päris kiire ka ja siis polnud küll aega pargist läbi jalutada, kuigi mõnikord sai sel viisil oma teed lühendada ka. "Eks sa pead mind siis millalgi jälle külla kutsuma, kui sa just ei taha oma joonistustarbeid minu juurde vedama hakata," muigas noormees. Ta mäletas eelmisest korrast, et Phoebe oli tahtnud teda maalida ja selleks kulub vist rohkem tarbeid kui lihtsalt paber ja harilik pliiats. 

"Ma kahtlen, et ma täna uuesti kodust läbi viitsin minema hakata," muigas Phoebe. Selleks peaks ta ju kohe tagasi minema ja siis jälle tagasi tulema ja kes teab, kuhu veel, kuna neiu ei teadnud veel, kus David täpsemalt elab ja tüübi sõnad vihjasid just sellele, nagu kavatseks ta tüdruku täna enda juurde kutsuda. "Ma arvan, et sa võid järgmist küllakutset millalgi oodata küll," sõnas neiu ning lükkas endale natuke suurema hoo sisse, kuni üks pisike tüdruk tema juurde tuli ja kiigu peale küsis. "Noh, tundub, et meid aetakse siit varsti minema," ütles neiu Davidile ning tõusis püsti, et laps kiikuma saaks minna.

"Sa ei peagi," sõnas David. Ega selle joonistamisega nii kiire ka nüüd polnud, kindlasti leidub mõlemal veel mõni teine vaba päev, mil seda teha. Päris igapäevaselt kutt ju ka kooli ja bändiga hõivatud polnud. Dave kiigutas ka end veel natuke aega, kuniks üks väike tüdruk neile ligines ja kiikude vabastamist nõudis. Korraks muianud, ajaski noormees end kiigelt püsti ja ootas siis Phoebe ka ära. "Siis peame vist leppima kas pingi või jalutamisega," muigas David, kui nad tagasi teerajale suundunud olid. 

"Kas me juba piisavalt ei istunud?" muigas Phoebe, sest kiigud läksid ikkagi selle alla, et nad oleksid kuskil istunud ja ühelt (küll liikuvalt) pingilt teisele polnud ka väga mõtet minna. "Teeks näiteks väikse matka ja vaataks, kuhu see rada siin viib?" pakkus neiu oma idee välja, kui nad Davidiga juba tolle teeraja peal olid. Kindlasti viis see pargist välja, aga seda veel ei teadnud, kuhu see täpsemalt viia võib. Ehk kuskile Eastside'ile või tagasi Westside'ile, kui nad juhuslikult ära ei eksi?

"Võimalik, et istusime," sõnas David õlakehitusega. Jah, terve päeva ainult istud. Koolis istud ja ega kodus ka just püsti ei seisa, ikka istud. "Olgu, matkamine on tore idee," nõustus kutt ja muigas. Kui seda muidugi saab matkaks nimetada, kui minnakse lihtsalt mingit uut teerada avastama. Aga kes teab, äkki jõuavad kuhugi huvitavasse kohta välja. Ega Dave ju kõiki siin linnas olevaid teeradu ka ei teadnud, et kuhu nad välja viivad. 

"Siis väike matk it is," lausus Phoebe ning surus oma käed tagi taskutesse. Sellise ilmaga ei saanud lihtsalt toas istuda. "Kuule, sa ikka ei karda, et me ära võime eksida?" pöördus neidis mõne hetke pärast Davidi poole, sinised silmad kinnitunud noormehele. Phoebe eksimist ei kartnud, aga äkki David ikkagi mõtleb, et nad võivad kuskile pärapõrgusse sattuda.

"Ära eksida? Ei usu väga," muigas David. Kuhugi nad ikka ju välja jõuavad ja küll siis annaks seal ka välja nuputada, kus nad siis täpselt asuvad. Nende sõnadega hakkaski noormees Phoebsi kõrval mööda teerada edasi astuma, pilk eespool, sest ega midagi väga vaadata siin küll polnud. "Kui me siit nüüd eluga ikka välja pääseme, siis ma kutsuks sind küll endale külla," sõnas Dave pooleldi naljaga. Elusalt välja pääsevad nad kindlasti ja plaan tüdruk külla kutsuda oli tal juba päris pikka aega olnud.