Animal Kingdom

"Aga lähme siis enne laamade juurde," ütles Rosie ning läks venna järel järgmiste aedikute juurde. "Kas neid ka katsuda lubatakse?" küsis putukas vennalt. Põssad olid vahvad, aga neid vist päris puudutada ei saanud. Muidugi mõtles Rosebud, et päris lahe oleks ise ka sellist pisikest siga omada, aga kuhu ta selle looma paneks? Kass veel, aga siga vist päris elamisse ei võtaks.

"Kui sa ulatad, aga nad vist ei taha väga siia äärde tulla," muigas noormees, sest loomad hoidsid ennast justkui parajal kaugusel, et ükski uudishimulik inimene enda kätt neile külge ei saaks panna. Loomad nägid muidu ilusad ja uhked välja, kuigi enda proportsioonide poolest panid ta Hunter alati natuke muigama.

"Kas nad kardavad mind?" päris Rosie. Tal oli ju sedagi ette tulnud, et kui ta kas või tänaval mõnda kassi silitada tahab, jooksem loom lihtsalt eest ära ja Rosie teda siis kinni püüdma ei hakka. Siis las ta läheb. "Nad on ka villased. Nagu lambad, aga kael on neil pikk nagu kaerlkirjakutel. Naljakad loomad," seletas Rosie ja pistis enda käe korraks aedikusse. Äkki on ikkagi julgemad loomad ja lasevad end katsuda ka.

"Natuke ikka," lausus Hunter pead ühele küljele kallutades. Need loomad on ju kogu aeg kas kuskil sõidus või siis inimestele vaadata. Sellepärast on poiss tegelikult selliste loomaaedade puhul korraga kahel seisukohal. Ühelt poolt tahaks ikka et loomad vabalt jookseksid, aga teiselt poolt aitavad loomaaiad mõnikord nõrkadel loomadel jalgadele saada ja mõnel loomal on võibolla seal isegi parem elu kui looduses oleks. Vot siis... "On jah naljakad," nõustus poiss.

"Aga miks nad kardavad?" päris Rosie. See küsimus oli putukat alati kummitanud, aga seni ei osanud keegi lapsele vastata või lihtsalt ignoreeriti seda küsimust. Rosie ei teeks ju ühelegi loomale haiget. Noh, vähemalt Rosebudi pisike kiisu teda ei karda ja temaga saab Rosie möllata küll ja küll. "Aga mis loomad need on, kellel nagu parukas oleks peas?" uuris Rosie. "Nad näevad välja nagu puudellaamad." Loodetavasti saab ikka Hunter aru, mis looma Rosie silmas peab.

"Üks asi võib olla meie lõhn, mis on lihtsalt teistsugune ja neile häiriv," pakkus Hunter ühe variandi välja, "sageli kardavad loomad inimesi ka siis, kui nad on eelnevalt näiteks inimeste käe läbi haiget saanud. Väiksemate loomade puhul võime lihtsalt liiga suured ja õudsad tunduda. Kusjuures mõned loomad pidid ka ohu ja hirmu tajuma. Nagu räägitakse, et koera juures ei tohi enda hirmu välja näidata ja koerad ei pidavat seedima prujus inimesi." Sellele küsimusele ei olnud olemas ühte kindlat vastust. Kõik olenes olukorras ja loomast ja inimesest. Aga üldiselt võib vist poiss enda vastuse enamvähem arvestatavaks lugeda. "Kas sa mõtled alpakaid?" uuris poiss, sest ta tõesti ei saanud aru, keda Rosie silmas pidas. Esimesena ilmusid kutile silme ette aga just need loomakesed.

Rosie unustas kohe need naljakad ja villased laamad, kui Hunter rääkima hakkas. Nii huvitav oli kuulda, kuidas suur vend rääkis, sest ta teadis loomadest nii palju ja nüüd sai Rosie end kaua aega kummitanud küsimusele ka vastuse. "Kas koer tuleb mulle kallale, kui ma näitan, et ma kardan teda?" küsis Rosie, mitte et ta tahaks kunagi mõne koera käest pureda saada. Kui saaks, siis hakkaks ta ilmselt koeri kartma. "Need vist jah. Nad on veel naljakamad kui laamad," noogutas Rosebud.

"Mitte alati," sõnas Hunter kohe, "ta vist lihtsalt tajub su hirmu ja ebakindlust ja seega sattub loom omakorda hirmule, sest ta ei tea, mida sinult oodata. Ja hirmule aetud loomad leiavad alati, et rünnak on kõige õigem." Tegelikult oli see inimestega samamoodi. Kui sa ikka kellegi nurka ajasid, siis sealt tuli ainult üks suur vastuhakk ja rünnak. "On tõesti," kinnitas Hunter, kuigi ei tea, kas nad praegu ikka samast loomast rääkisid. "Lähme edasi?" uuris poiss, sest neil ei olnud enam palju jäänud.

"Aga mida ma siis teen, kui ma näen, et mingi koer on lahti ja uriseb mu peale ja näitab hambaid?" küsis Rosie. Kui küsimused juba tulema hakkasid, siis tuli neid küll. Seda putukas igatahes teadis, et sellise koera eest ära jooksmine just kõige parem mõte pole, kuna siis on ta kohe sääres kinni. "Lähme jah," nõustus Rosie, kui Hunter pakkus, et nad edasi võiks minna. Tahaks ikka viimased loomad ka ära näha ning siis koju sööma, mängima ja magama minna.

"Noh, tegelikult on see urisemine ja hammaste näitamine tema hoiatus sinule, et sa lähemale ei tuleks," lausus poiss, sest tegelikult ei tule ükski loom lihtsalt niisama kellegi kallale. Selleks peab ikkagi põhjus olemas. "Soovituslik on mitte talle silma vaadata ja vaikselt taganeda," pakkus Hunter, kuigi ise ta reaalselt sellises olukorras olnud ei ole. Põhiline on ikkagi vaikselt ära minna ehk siis looma arusaama järgi alla anda. "Okei, siis tulevad... kitsed," lausus vanem Sommers, jalutades juba järgmise aia juurde, kus ta seisma jäi. Ka seal oli võimalik sisse minna ja loomakesi silitada.

Rosie pole ka seni taolisse olukorda sattunud, aga alati on hea teada, mida teha, selle asemel et võimalikult kiiresti minema joosta. "Sind on nii huvitav kuulata, kui sa räägid," teatas Rosie. Huvitav, sest vend teadis nii palju ja üha rohkem oli putukas veendunud, et tal on üks tark suur vend. "Kas need kitsed ei karda?" päris putukas, sest tema tahtis küll aedikusse minna ja neid loomi katsuda.

"Tõesti? Aitäh," lausus Hunter soojalt naeratades, kui õeke järsku talle päris kenad sõnad ütles. Väikeste laste suust tundusid sellised laused alati palju siiramad, kui vanemate inimeste suust. Huvitav, millest see tuleb? Sellest, et putukas on veel maailma poolt rikkumata? "Vaevalt, aga lähme ja vaatame kohe järele," pakkus noormees. Ta avas neile mõlemale pisikese aediku, et sisse minna ja kitsekesi silitada. Täitsa vahvad tegelased need loomad.

"Jah. Nii tore, et mu suur venna nii tark on," lausus Rosie ning kallistas Hunterit, kui nad järgmise aediku juures seisma jäid. Kui putukas tõesti kellelegi alt üles vaatas, oli see kindlasti Hunter ja ehk on Rosebud vanemaks saades rohkem just tema moodi, ainult natukene julgem. Kui nad aedikusse läksid, kõndis putukas kohe ühe noore kitse juurde ning silitas looma pead. "Temal polegi veel sarvi," märkis tüdruk, kui eemal teist kitse nägi, kellel sarved täitsa olemas olid.

Hunter hakkas kergelt naerma, kui õeke teatas, et ta suur vend on tark. Mnjah, eks ta üritab, kuigi koolis ta küll nende tervamate pliiatsite hulka ei kuulunud. See kallistus putuka poolt oli ootamatu, kuid siiski ei jäänud see vastuseta. "Küll tal ka need kunagi kasvavad," kinnitas poiss. Ega ta ilma ikka ei jää.

Rosie ei teadnud, mis hindeid Hunter koolis saab, aga tema meelest polnudki need mingisugused tarkusenäitajad. Kuidas saab mingi suvaline täht tähestikust otsustada seda, kui palju kellelegi antud on? Selle põhjal, mis suur vend putukale rääkis, võis ju väike Sommers teda targaks pidada. "Aga mis kitsed need on, kes saavad suureks ja neil ikka sarvi ei ole?" päris
Rosie, sest oli kuskil selliseid ka näinud. Kas neil siis ei kasvagi sarved või kaotavad nad need ise kuidagi ära?