Animal Kingdom

Hunter oli täna ema soovil pärast trenni kodust Rosie võtnud ja siis koos temaga Westside'ile läinud. Kuna ilm oli kevadiselt soe, kuid kergelt tuuline, otsustasid õde ja vend kohale jalutada. Poiss kandis tavalisi siniseid teksaseid, musti saapaid, musta kampsunit ja selle peal tumehalli jopet. Tree Hilli suurimas pargis ootas neid ees miniloomaaed, mis linnas ainult kaks päeva peatus ja siis edasi liikus. Täna oligi tegemist viimase päevaga. Kohal oli päris korralikult rahvast ja suurem osa neist olid lapsed ja nende vanemad. Hunter oleks ehk isegi Simona kaasa võtnud, aga temal oli töö. "Kust poolt sa alustada tahad?" pöördus poiss enda õe poole, kui nad kohale jõudsid.

Rosie koolipäev oli lühike nagu alati ja putukas oli juba enne kahte kodus. Ta teadis, et linna tuleb miniloomaaed ja ta käis ammu kõigile sellega pinda, et nad läheks, aga siis olid kõigil jälle muud tegemised. Täna, kui miniloomaaed oli viimast päeva linnas, võis Rosie rõõmustada, sest ema oli palunud Hunteril putukas loomaaeda viia. Nad polnudki ammu midagi koos ette võtnud, kuna vend veetis päris palju aega oma tüdrukuga, kui neiu just Sommersite juures polnud, kuid ka siis saatis Hunter mingi hetk tüdruku ikkagi koju. Kuna oli soe, oleks Rosie tahtnud ka mütsita olla, kuid ema käskis ikkagi mütsi pähe panna. Vähemalt sai Rosemary täna juba õhemat jopet kanda ega pidanud pakse pükse jalga panema. "Ma tahan nii, et vaatame enne väiksemaid loomi ja siis lähme järjest suuremate juurde," arvas Rosie.

"Olgu, siis peaksime vist sealt alustama," viipas Hunter ühte otsa, kus paistsid küülikud ja muud närilised olevat, ning liikus koos õega sinna. Lõpuks paistsid kohal olevat isegi ponid ja kitsed ja üks suur siga. Ühes nurgas kaagutasid ka erinevad tõukanad ja muud linnud. Noh, loodetavasti on Rosie'l viitsimist neid kõiki ikka uurida ka, mitte ei jookse lihtsalt läbi nagu tal tavaks on. Hunterile tundus, et pisike õde ei suuda kuigi kaua ühele tegevusele keskenduda. "Noh, millise kana me empsile õhtusöögiks koju viime?" küsis poiss naljaga. Loodetavasti saab õde sellest aru ka.

Rosie järgnes Hunterile, kuid näriliste juures ta pikemalt peatuda ei tahtnudki, sest vennal on koduski mõned närilised, keda Rosie päris tihti näeb ja vahel Hunterilegi pinda käib, et ta putukal neid silitada laseks. Linnud meeldisid Rosiele aga rohkem ning ta tegi kana häälitsusi, kui nad nende juurde jõudsid. "Siit saab kanu koju viia?" vaatas Rosie suurte silmadega Hunterile otsa, sest tema küll venna naljast aru ei saanud. "Ma tahaks endale ühte kanakest, aga mitte söögiks," teatas putukas. Ta vist võtaks kõik loomaaia loomad endale, kui vaid saaks. Selles mõttes olid nad Hunteriga sarnased. "Ja vaata selle kalkuni saba seal! Ta on nagu paabulind," teatas putukas, kui ühte kalkunit enda saba uhkeks lehvikuks ajamas nägi.

Hunter naeris kergelt, kui õeke kohe kanahääli hakkas tegema. Mnjah, selline on siis linnapea järelkasv. "Ei saa," lausus poiss laia muigega, "ma niisama räägin... Räägi empsiga pärast ja vaata, mis ta ütleb selle peale. Muideks, kas sa tahad endale munevat kana või lihakana, sest seal on vahe sees." Harime natuke pisikest putukat, mis siis, et ta ei pruugi seda enam varsti mäletada. Vähemalt saab kellegagi loomadest rääkida. Poisile see meeldis, et Rosemary loomadest huvitus. "Uhke on ta tõesti," sõnas noormees, kuigi paabulinnule jäi see ikka kõvasti alla. Peaks Rosie millalgi kuskile suurde loomaaeda viima. "Sulle need tibud meeldivad?" osutas Hunter nimetissõrmega väikeste poole, kes suurte vahel ringi jooksid.

"Aga ma ütlengi emmele, et sa tahtsid ühte koju söömiseks tuua," lubas Rosie, näol tähtis ilme. "Ma tahan seda kana, kes muneb. Siis ei pea poest enam muna ostma," seletas putukas, kuigi nende jaoks pole mingi probleem ka poest karp mune osta. Oma munad on Rosie meelest ikka kõige paremad ja mida rohkem enda oma, seda parem. "Jaa, need tibud on nii armsad. Tahaks ühte kätte võtta," vastas Rosie, kui Hunter tibudele osutas. Kellele siis ei meeldiks pisikesed armsad linnupojad?

"Ütle, kui tahad," lausus Hunter turtsatades, kuigi kui Rosie seda tõesti teeb, siis hakkab ema kindlasti uurima, mida poiss õige enda pisikese õele kokku rääkis seal loomaaias. "Väga hea mõtlemine," muigas poiss ja tõstis õe poole püstise pöidla. Vähemalt oskas putukas juba mõelda sellele, et munade ja üldiselt toidu ostmine on kallis. Nii et Rosemary arvates ei kasva raha puuotsas nagu paljude teiste temavanuste arvates. "Kätte neid ilmselt võtta ei saa. Nad on siin ainult vaatamiseks. Milline sulle kõige rohkem meeldib?" uuris ta edasi, et õel natuke rohkem uurimist oleks. "Mulle meeldib vist too tagumine tume," teatas noormees.

"Ja siis ma räägin veel Monale ja..." seletas Rosie edasi, endal nägu naerul. Tegelikult polnud tal plaaniski seda kellelegi rääkida, aga kui Hunter teda kiusab, siis miks putukas ei võiks enda venda vastu kiusata? "Tegelikult oleks selline kana ka tore, kes munekski kuldmune," sõnas Rosie, sest oli sellest mingit juttu lugenud ja endamisi mõelnud, kui hea see oleks. Kuldmunad on ju palju läikivamad ja ilusamad. "Minule meeldib see kollane tibu. Ta tuletab seda meelde, kui mune saab värvida," lausus putukas, osutades ühe ilusa kollase tibu poole.

"Ahah," noogutas Hunter lõbusalt kaasa, kui too veel Simonale ja ei tea kellele kõike edasi tahtis rääkida. See putukas võis vahel paras tüütus olla, aga samas oskas ta poissi ka korralikult naerma panna. "Jaaa, aga vot sellist kana veel leitud ei ole," lausus noormees mõtlikult justkui mõtleks ta peas sellele, kust sellist lindu leida või mida peaks kanale süüa andma, et temast kuldmunad välja tuleksid. "Munadepühadeni ei olegi enam palju aega," mainis Hunter, kui Rosie munade värvimist mainis. Kuna kanade vaatamine sai tehtud, siis liikus Hunter edasi järgmise puuri juurde, kus jooksid ringi kaks faasanit.

Putukal endal oli küll päris lõbus, kui ta kedagi jälle tüüdata sai ja talle selle peale ei öeldud, et mine mängi oma toas või mine tegele oma asjadega või veel midagi muud. "Mina leian. Kunagi," teatas Rosie kindlalt, sest kes see muu ikka sellise linnu leida saab kui mitte putukas ise? Unistada ju ikka võis. "Millal munadepüha on?" küsis Rosie, sest kuna tegu oli liikuva pühaga, ei teadnud putukas seda kunagi. Ta küsis alati isegi seda, millal vastlapäev on, et siis pannkooke saaks küpsetada, mitte et ema neid muidu ei teeks. "Need on ka nii pika sabaga," teatas Rosie, kui faasaneid nägi.

"Muidugi leiad," lausus Hunter kergelt muiates, "ära siis kade ole ja näita mulle ka seda imelindu." Poisil polnud mitte mingisugust raskust enda õega sellist juttu rääkida. Õekese seltskonnas võis tüüp ikka väga vaba ja lapsik olla. Rosie justkui tuletas talle kogu aeg meelde, mis tunne on väike laps olla. "Emn... sellel aastal vis 21 või ma ka ei tea. Kuskil aprillis igatahes," pidi poiss tõdema, et ei tea seda ise ka täpselt. Kodus saab kalendrist järele vaadata. "Mhm, faasanid. See kirjum on isane ja see pruunikas on emane," seletas poiss.

"Sulle ikka näitan, jah, sest sa oled mu kõige lemmikum vend," lubas Rosie, saamata siis mainimata jätta, et Hunter on tema arvates ikka see kõige parem vend. Nad olid ju alati hästi läbi saanud. "Aga praegu on veebruar ja isegi vastlapäev pole veel tulnud. Kevad hakkab hoopis tulema," lausus Rosie, sest tema meelest oli aprill ikkagi kaugel ja vastlapäeva ootas ta just pannkookide ja kelgutamise pärast, ehkki kelgutamise hooaeg oli vist selleks aastaks küll läbi, sest kevad tahtis varem ligi hiilida. "Need isased on alati nii uhked ja ilusad. Nagu kuningad," leidis Rosie, sest ka isaskalkun oli oma saba enne uhkelt püsti ajanud.

"Vot kui tore. Ma tänan," muigas Hunter, olles juba ammu aru saanud, et Rosie pidas teda enda kõige lemmikumaks vennaks. Ilmselt oli selle põhjuseks asjaolu, et poiss oli kõige rohkem kodus. Võibolla kui näiteks Hunter oleks kogu aeg kodust ära ja hoopis Logan kogu aeg kodus, siis meeldisk talle võibolla tema. "Märts on ju kohe-kohe kohal," arvas poiss. Kaugel siis see aprillgi juba on. Hunteri arvates läksid need kuud küll kiiresti mööda. "Loomamaailmas see tihti nii ongi," noogutas poiss kaasa, kui Rosemary pani kokku fakti, et isased loomad on uhkemad. Liikunud järgmise puuri juurde, sibasid seal ringi vutid. Isegi tillukesed täpilised munad olid näitamiseks välja pandud.

"Võta heaks," sõnas Rosie. Võib-olla oleks Hunter tema lemmikvend isegi siis, kui ta poleks nii tihti kodus, sest tihti viitsis just Hunter Rosiega tegeleda ja putukale meeldisid need loomad, kes poisi toas olid. Logan oli putuka arust natuke liiga boss, aga Lucasega meeldis talle jällegi multikaid vaadata, sest poisil juhtus neid olema ka. Chad ja Matt olid ammugi oma elu peal ja neid Rosie nii tihti ei näinudki, rääkimata siis Milliest, kes mujal ülikoolis oli ja harva kodus käis. Chadi oli muidugi hea igasuguste küsimustega pommitada, kui ta käiski enda pere juures. "Märtsis on ju koolivaheaeg," teatas Rosie rõõmsalt, kuigi talle meeldis koolis ka. Vaheajal oli hea see, et ei pidanud vara üles tulema ja kirjatehnikat harjutama või pidevalt mingisuguseid töövihikuid täitma. "Aga miks loomamaailmas siis isased nagu kuningad on?" päris putukas, kui ta vennaga faasanite juurde jõudis ja esimese asjana neid pisikesi mune silmas. "Nii väiksed munad," naeris putukas, osutades pisikeste täpiliste munade poole.

"Jah, ootad juba?" küsis Hunter huviga, vaadates pisikesele õele otsa. Huvitav, et putukale eriti koolis ei meeldinud. Poiss mäletab küll, et algklassides talle ikka veel kool meeldis. Kuskil põhikoolis muutus see alles vastumeelseks, aga eks läbi tuleb ta käia. "Tavaliselt on loomamaailmas selline... tava, et emane on see, kes endale kaaslase valib. Seega on isased uhkemad, sest nad peavad emastele muljet avaldama. Mida uhkem ja ilusam on isend, seda suurem tõenäosus on tal emase poolt valituks saada," seletas poiss, lootes samas, et Rosie saab aru ka, mida ta räägib. Muidugi on võimalik asi veel inimeste peal lahti seletada. "On tõesti," muigas poiss, silmitsedes nii munasid kui ka õekest. Edasi liikudes ei tulnudki puur, vaid kõrgem aedik, mille sees oli üks noorem jaanalind.