Let's bowl

Nojah, kui Brittany hetkeks oma skoorile pilgu heitis, pidi ta tõdema, et Luke'ile on ilmselgelt raske pähe teha, sest mees oli temast kõvasti ette jõudnud. "Mulle meeldib see, et väikelinnas nii rahulik on," lausus Brittany. Pole seda pidevat müra ja kära, mis New Yorgis. Pealegi on suurlinnades kõik palju kallim ka. "Me võiksime seal kohtuda. Kuidas oleks näiteks sellega, et saame fuajees kokku?" pakkus Brittany.

"Tõsi, mulle ka meeldib see. Aga samas pole mul midagi suurlinna kiiruse vastu. Dublini kesklinn mulle inimrohkuse pärast meeldibki. Ei tekita üksikut tunnet või nii," lausus Luke pisut tagasihoidlikumalt. Ta oli üks olnud peale isa surma ja ei tahtnud seda tunnet enam tagasi. Tänu juhtunule on ka tema vaade maailmast kõvasti muutunud. Ta ei tahtnud nüüd pehmeks kätte ära minna, kuid oli sinna poole teel ja otsustas siis mitte enam sellest juttu teha. "Olgu, mulle sobib," lausus Luke ning muigas kergelt. "Millal sa New Yorki tagasi lähed?" küsis ta, sest Luke oli ise esmaspäevani Tree Hillis ja kui naisel oli homne ka vaba, oleks võinud ju veel kokku saada.

"Seda küll," noogutas Brittany ning võttis ise seekord raskema kuuli, sest peaaegu võimatu oli kas või strike'i saada. Nüüd sai ta esimese viskega pikali kõik kurikad peale selle ühe, mis püsti jäi, aga teise viskega ei saanud Brit tollelegi pihta. "Ma lähen homme õhtul, aga tulen järgmiseks reedeks tagasi," vastas Brittany. "Ja kauaks sina jääda plaanid?" uuris naine.

Luke sättis end taaskord rajale, jäädes kindlaks raskematele kuulidele, millest üks tal praegu käes oli ja valmistus. Raskemate kuulidega õnnestus mehel alati pihta saada, kasvõi ühelegi. Ja ennäe, saigi ühele pihta. Teise viske korral tema käsi vääratas pisut ja sellel roundil teenis Luke vaid ühe punkti. Tema koba olek pani mehe kergelt naerma, arvestades seda, et vanasti oli ta ju pro ning vedas isegi kihlvedusid, saades nii endale hulganisti taskuraha. Vanad head ajad. "Ma olen homme veel Tree Hillis ja esmaspäeva hommikul lendan tagasi. Teisipäeval pean juba tööl olema," vastas kutt. Ehk siis esmaspäeva õhtupooliku võis ta kuskil Dublini kuulsas kõrtsis veeta, kui soovi vaid oli. "Ma pole veel küsinudki, et kuidas sul koolis läheb?" huvitus Luke.

Vaadanud Luke'i viset, puhkes Brittany naerma ning raputas pead. "Ma ei julge sinuga vist enam mängida. Sa teedki mulle pähe," muigas naine, kuid ajas end siis diivanilt püsti, et uuesti kuul kätte võtta ja enda visked teha. "Ma jääks ka veel homsekski, aga ma pean esmaspäeva hommikul juba loengus istuma," sõnas Brittany. Muidugi oleks ta tahtnud Luke'iga natuke rohkem aega veeta, kuna mõlemad on suurema osa ajast teineteisest kaugel ja näevad ikkagi suhteliselt harva. "Koolis on kõik hästi. Just algas uus semester ja kevadel tuleb jälle praktika ka," vastas Britt. Kes teab, ehk satub naine siis pikemalt jälle Tree Hilli.

"Ma kaldun arvama, et meie seis on päris tasavägine," naeratas Luke, tehes Brittanyle silma. Peale oma viskeid asus ta krõpse ükshaaval sööma ning jõi Cocat peale. "Paistab, et edaspidi hakkame üksteist päris vähe nägema," tõdes ta kurbusega. Luke oleks muidugi tahtnud naisega rohkem koos aega veeta, kuid nad mõlemad ju elavad erikohtades ning vahel harva satuvad Tree Hillis kokku. "Siis on tore. Sa võid mulle igal ajal teada anda, kui siia jälle satud. Ma saan puhkusepäevi välja võtta soovi korral."

"Oled sa kindel?" küsis Brittany lõbusalt, kui jälle tema kord kuuli oli veeretada. Nüüd läks kuul kurikat poole veerema ja... Tuli ära! Tänase õhtu esimene strike! Noh, see aitas natukene skoori tõsta küll. Teise viske ajal sai Brit pikali vaid pooled kurikad. Vedas! "Luke, kas sul on Skype?" uuris naine. Kuna ta kasutab läpakat ja läpakal on veebikas, saaksid nad videovestlusi ikka ju teha. "Kindlasti," lubas Brittany ning võttis mõned viinamarjad.

Luke ootas sellele küsimusele vastamisega pisut, et Brittany skoor ära oodata. Peale neiu viskeid võis enam kui kindel juba olla. "Jah, vägagi," lausus Luke. Vanad kogemused hakkavad ehk tagasi tulema või läks neidisel lihtsalt õnneks. Luke tõusis püsti ja hakkas endale sobivat palli valima. "Muidugi on. Tahad minuga kesköiseid veebikõnesid teha?" küsis Luke ning saatis Brittany'le meela naeratuse. Neil on mõnetunnine ajavahemik ka, seega võib-olla Luke'i poolne kõne tõepoolest osutus keskööle. Ta lasi pallil veereda, see veeres pihta ka kuuele kuulile ja teise korraga tabas ta kahte. Võib rahule jääda, kuid ühtegi strike'i pole ta veel saanud.

See üks strike oli lootustandev ka Brittany jaoks. Võib-olla hakkabki nüüd lõpuks hästi minema, aga ideaalne oleks olnud see, kui oleks sattunud mitu strike'i järjest. See oleks naisele vähemalt kõva edumaa andnud. "Miks mitte?" küsis Brittany kergelt muiates. "Kui mõneks arvestuseks vaja õppida on, siis niikuinii enne varajasi hommikutunde ju magama ei saa," lisas naine.

Luke naeris kergelt Brittany öeldu peale. "Ja peale arvestust avastad halva hinde, kuna olid terve öö minuga Skype's vestlemas," lausus ta muigega. Talle oleks meeldinud küll Brittany'ga niiviisi kontakti hoida, sest läbi neti trükkimine oli tülikas ja läbi telefoni ei saanud üksteist näha. No, enamike telefonidega sai, kuid Luke'l see süsteem puudus. "Pärast olen mina süüdi," lisas ta veel muigega ning istus diivanile, kuna nüüd oli Brittany kord.

"Kuss, ei sõnu ära," ütles Brittany lõbusalt ning andis õrna laksu vastu Luke'i õlga. Ta tundis end noormehega alati nii vabalt ja see vastastikune norimine oligi pigem naljakas. "Pealegi me näeme niigi vähe," sõnas naine ning võttis kuuli kätte, et enda visked ära teha. Ta kippus neid Luke'iga lobisedes unustama, aga eks nüüd tuli enda visked ikkagi ära teha. Sellel korral sai Brittany esimese hooga pikali jälle pooled ja teise viskega ka need ülejäänud.

Luke naeris neiu lause üle. Ega jah, ta ei tahtnud ära sõnuda, kuid arvas, et neil on siiski võimalik leida ühine ja vaba aeg, mil Skype'da. See võis päris lõbus olla. "Näeme tõesti," nõustus Luke pisut morni ilmega, kuid märkas peagi, et Brit on oma visked teinud ja nüüd on tema kord. Ta valis õige kuuli ning valmistus vaid hetke, suunates siis kuuli kurikate poole, mis üheksa kuuli maha virutas. Teisel katsel sai ta selle ühe ka maha, seega esimest korda tänase mängu jooksul sai ta viimaks kõik kümme kuuli maha. "Aga tead, ma võin lähiajal isegi New Yorki sattuda," teatas Luke. Mõningased ärireisid nõudsid tema külastusi ka mujal kasiinodes üle Euroopa ning ka Ameerika, kuna kett oli enne isa surma laiendatud ka New Yorki. "Ma võin seal koguni nädalakese peatuda."

Brittany uskus samuti, et mingi aja nad ikka leiavad. Kui mitte nädala sees, siis mõnel nädalavahetusel ikka selle aja ju leiab. "Kas sa päris mööda ei taha mõnikord visata?" küsis Brit naerdes, sest tema skoori vaadates võis ikka öelda, et Luke'il on tunduvalt suurem võiduvõimalus kui naisel. "Päriselt?" ei suutnud Brit tüübi järgmisi sõnu uskuda. Siis võiksid nad ju isegi kokku saada, sest Luke'i jaoks leiaks Brittany ikka aega.

Luke viis hetkeks pilgu skoorile. 35-31 Brittany kasuks. "Hetkel sa oled paremas seisus, kui mina, seega mitte mingil juhul. Ma pean sulle oma tõelist talenti näitama," lausus Luke, suunates naise poole oma sinised silmad ja särava naeratuse. Luke varastas kandikult paar puuvilja ja kausist paar krõpsu, rüübates kokat peale, kuni Brittany oma viskeid tegi. "Päriselt-päriselt," muigas ta. "Kui sa minu jaoks aega saad teha, siis ma usun, et mul on õhtud vabad. Hommikud on tööd ja koosolekuid täis," sõnas Luke. Need koosolekud olidki pigem töö tema jaoks New Yorkis, kuna pabereid talle kätte ei topitud. Nüüd pidi neil algama kuues round.

"Tead, mulle selline seis sobib," teatas Brittny uhkelt. Tal oli hetkel ikkagi neljapunktine edumaa, kui just naise järgmised visked nii head pole, et enda edumaad veelgi suurendada. "Ma arvan, et sinu jaoks leian ma ikka aega," sõnas Brit, viies oma pruunid silmad Luke'ile. "Kui tihti Luke Richards ikka New Yorki satub?" esitas ta pigem retoorilise küsimuse.