No boys allowed

Oli üks reedene õhtu, mil Abigail koos oma sõbrannade/klassiõdedega väikese istumise korraldas. Ta polnudki juba ammu selleks võimalust saanud, kuna kisakoorikapteni kohustused ning töö tuutorina võtsid arvestatava osa näitsiku ajast. Kui enne oli Abby ülesandeks abistada bioloogias üht Freshmani, siis nüüd sai ta endale lisaks veel Xavieri, kes on kõike muud kui kerge katsumus. Vaba aega jäi Abigailil järjest vähemaks, aga sellele vaatamata jõudis ta päris palju. Nädalavahetustel käis tüdruk mõnikord ka sisehallis rulaga sõitmas. Uskumatu küll, aga ühtegi luud pole tüdruk siiani murdnud - järelikult tegi Tori talle sõitmist õpetades korralikku tööd.

Praegusel hetkel oli kell kolmveerand kuus, mis tähendas, et varsti peaksid külalised saabuma hakkama. Söökide-jookidega sai Abby valmis juba poole tunni eest - suurem osa kraamist ilutses elutoas laual. Lisaks kõikvõimalikele snäkkidele (krõpsud, küpsised, kommid, puuviljad jmt) oli näitsik ka korraliku koguse salatit valmis teinud, nii et söögist ei tohiks puudust tulla. Samuti leidus korteris kangemat kraami, kui keegi peaks selleks soovi avaldama. Kodus ei olnud täna kedagi peale Abby, sest isa ei elanud enam ammu pere juures, ema otsustas terve nädalavahetuse veeta oma uue kallimaga ning Frederick pidas kursakaaslastega kuskil pidu. Abigaili nooremat õde Miat polnud ka kuskil näha, kuid tema lubas enne keskööd koju ilmuda... saab näha, kas peab enda lubadust.

Hilisemaks ajaks oli Abby mõned DVD-plaadid välja otsinud, millest suurema enamuse moodustavad küll ülilääged romantilised filmid, aga tüdrukutepundiga kannatab neid vaadata küll. Vaevalt oli Abigail jõudnud oma kodudressid vahetada teksamustriga helesiniste retuuside ja ühe pikema tumedamat tooni roosa topi vastu, kui helises ukskell, mis kellegi saabumisest märku andis. Torganud mugavad valget värvi baleriinad jalga, tõusis äsja oma blondist juuksetoonist loobunud tumedapäine tšikk püsti ja kõndis ukse juurde, et tulija(d) sisse lasta.

OT: @radio, Simona Dragomir, Lydia Kacey Bates, @sun

Kuna Daisy elab Eastside'i kõige kaugemas otsas ookeani lähedal, siis tema võttis garaažist enda Mazda ning korjas Lyddie ja Tori ka teelt peale, enne kui Westside'ile suuna võttis. Sõbranna maja üles leidmiseks ei kulunud neil sugugi kaua aega ja peagi peatus sõiduk tuttava hoone ees. Vabastanud ennast turvavööst, hüppas Daisy autost välja ning ootas ka teised ära, enne kui Mazda puldist lukku pani. Koos jalutasid nad sõbranna ukse taha ja lasid kella. Nad ei pidanudki kuigi kaua väljas külmetama, sest Abigail ilmus loetud sekundid hiljem juba uksele. "Hei," tervitas näitsik tüdrukut kallistusega ning astus siis majja sisse, kus ta enda üleriided ära võttis, jäädes mustapõhjaliste lilleliste mõnusate laiade ja õhuliste pükste, musta topi ja musta kardigani peale. Kaelas rippus Sunnyl ümar lillelise taustaga kell. Tüdruku blondid kiharad olid lahti ning langesid vabalt igale poole. Enda tumerohelise mantli, musta mütsi, kindad ja salli ning saapad jättis Daisy-Sun rahulikult esikusse, enne kui koos teistega edasi jalutas.

outfit

See oli ka järjekordne reede õhtu, kui Lyddie lihtsalt kodus istus, sest tal polnud midagi väga teha peale pisikese uinaku, mida tüdruk mõnikord tegema kippus, kui koolis oli raske ja väsitav päev olnud. Ta sai silma vaevalt viieteistkümneks minutiks looja, kui tema padja alt võis kuulda Ellie Gouldingi laulu "Burn", mis oli tütarlapse helinatooniks. Helistajaks oli Abby, kes täiesti lampi ütles, et ajagu oma ahter tema juurde, sest tulemas on üks tüdrukuteõhtu, kust poisid olid keelatud. Mitte et Lyddiele see mingi probleem oleks, tüdruk uskuski, et on forever alone, aga ei hädaldanud selle pärast.

Nüüd ei jäänudki näitsikul üle midagi muud kui välja minna, sest varsti seisis Mazda juba ukse ees. Tõsiselt hea, kui sõbrannal on auto, sest sellise külma ilmaga just kõige meeldivam teisele poole silda jalutada ei olnud. "Hei," tervitas Kacey Abbyt, kui Tori ja Sunnyga kohale oli jõudnud. "I love your hair," sõnas ta tunnustavalt.

SPOILER: Click to show

Tori polnudki juba ammu Abigailiga niimoodi tüdrukute õhtut pidanud. Seega ei olnud tüdrukul kuigi raske otsust langetada, kui sai kõne ühe filmika kohta koos sõbrannadega. Üldiselt oleks Tori enda autoga ilmselt kohale läinud, kui Daisy ei oleks pakkunud, et viib nad kõik ära. Ei ole ju mõtet Rowanite majaesist kinni parkida. Jõudnud enda sõbranna maja juurde, astus Yola Mazdast välja ning jalutas koos Lyddie ja Daisyga Abby majja. "Tervist," lausus Tori lõbusalt, "sa võisid ju enda juuksed ära värvida, aga minu jaoks jääd sa ikka blondiks." Eemaldanud enda üleriided, liikus neiu koos teistega edasi.

SPOILER: Click to show

"Hei!" tervitas Abigail lõbusalt kogu ukse taga ootavat seltskonda ning jagas ka mõned kallistused, enne kui sõbrannad üksteise järel tuppa astusid. Lydia kommentaari peale turtsatas tüdruk korraks naerma, kuid mõne sekundi pärast kaunistas tema nägu lai naeratus. "Aitäh. See blond hakkaski juba ära tüütama," sõnas Abby. Ta oli mitu aastat järjest oma juukseid iga natukese aja tagant blondi värviga piinanud - nüüd oli aeg sellele lõpp teha. Tori kommentaar tekitas Abbyle jälle ühe pisikese naeruhoo, enne kui tüdruk uuesti tõsiseks suutis muutuda. "Fred rääkis täpselt sama juttu," lausus näitsik ohates. Vanemate vendadega ei ole kerge. Võis rõõmustada, et tüüp praegu neil jalus polnud, kuna on teada, et talle meeldib oma õe sõbrannadega flirtida ja nilbet teksti ajada. Kui see välja jätta, oli ta muidu parim vend, keda soovida. "Te võite vahepeal juba endale näksimist võtta, sest Simona tulekuga läheb veel aega. Ta on oma poisiga koos," rääkis Abigail, liikudes esikust elutoa poole.

Kui keegi otsustas täna Abigaili juurde jalutada, oli selleks Simona. Kutse tüdrukuteõhtule oli ta täna koolis saanud ja loomulikult oli näitsik sellest kergelt üllatunud. Ta polnud kunagi ühelgi tüdrukuteõhtul käinud, sest kodumaal hoidis ta veel rohkem omaette kui praegu ja siis teda isegi ei kutsutud või ei tahtnud Mona ise mingil põhjusel minna. Kuna kutsujaks oli Abby, kellega Mona samuti heaks sõbraks oli saanud, ei tahtnud ta just sõbranna pärast minemata jätta. Võib-olla on isegi vahva.

Kuna tänase tunniplaaniga joppas nii, et Monal olid viimased tunnid Hunteriga koos, läks ta poisiga koos ka koju ning nad olid mõnda aega tüdruku juures, kuni kell sai nii palju, et Monal tuli Abby juurde minema hakata. Kuigi Mona juurest polnud Abby kortermaja juurde eriti palju maad, oli Hunter ikka armas nagu alati ja saatis tüdrukut. Jaganud poisiga veel pisikest suudlust ja andnud lubaduse, et homme on neiu ainult Hunteri päralt, astus Mona kortermaja uksest sisse ning jalutas trepist üles, kuni Abby ukseni jõudis ja koputas.

Ta on soojalt riides. Päriselt.

"Kuigi mulle meeldib su pruun, pean ma Toriga siiski nõustuma. Meie jaoks jääd sa alati blondikeseks," teatas Lydia ning pani korraks ühe oma käe Abby õlale. Tume oli ilus, aga blond oli justkui Abby firmamärk. "Minu arvates on Fred päris kompu," lausus Lyddie unistaval häälel. Kompu, aga ta ei rikuks seda nii-öelda tüdrukute reeglit - sebida sõbranna venda või eksi. Kuulnud Abby sõnu, ilmus Lyddie näole lai muie, sest just siis kõlas uksel koputus. "Kus hundist räägid," sõnas ta kulme kergitades ning avas viimasele tulijale ukse, et ta sisse lasta.

"Noh, sellisel juhul vähemalt ükskordki elus ta teab, mida räägib," lausus Tori tunnustavalt, endal suul lai muie. Näitsik potsatas elutoa diivanile ning võttiski endale mõned snäkid, sest ta oli viimati koolis lõunat söönud ja see oli ammu. "Vähemalt mõnel meist on poiss," turtsatas tüdruk lõbusalt, viies pilgu kõikidele enda sõbrannadele. Huvitav, et see, kes neist kõige vaiksem ja tagasihoidlikum on, on ka see, kellel on poiss. Kuidas see võimalik on?!

Daisy istus elutoa põrandale maha, võttes endale ühe padja alla, et mugavam oleks. "Ja ma olen nüüd ainuke blond," tõdes tüdruk, mitte et talle see eriti loeks. Talle meeldis enda hele värv ja tema seda küll niipea muutma ei hakka. Sunny hoidis enda pilku sõbrannadel, kuulates samal ajal nendevahelist jutuajamist. Ise jäi ta hetkel rohkem eemale.

Blondi tüdruku staatusest on tõesti raske vabaneda, kui olla sellisena mitu aastat ringi käinud. Paljud THH õpilased üldse ei mäletanudki enam, missugune Abigail mitteblondina välja näeb. Kui Abigail kuulis, mida Lyddie tema venna kohta ütles, manas tüdruk ette sellise näo, nagu oleks tal paha hakanud ning ta kavatseks iga hetk vannituppa joosta. "Sina oled tema arvates samuti kompu, Lyddie," sõnas tüdruk muige saatel. "Täpselt sama ütles ta veel sinu ja sinu kohta," pöördus Abby pilk Torile ja Daisyle. "Ja ilmselt mõtleks Fred sama ka Simonast, aga õnneks või kahjuks pole nad veel omavahel kohtunud," jätkas tüdruk, kuid koputust kuuldes jäi vait. Kuna uksele oli parajasti Lydia kõige lähemal, lasi tema Simona sisse. "Ja meie ainus boyfriendi omav sõbranna on nüüd kohal!" hüüdis Abby ning jalutas tagasi esikusse, et Simonat tervituseks kallistada.

"Hei," ütles Mona tagasihoidliku tervituse Lydiale ning andis talle kerge kallistuse. Temaga hakkas ta rohkem suhtlema siis, kui Book Nooki tööle läks ja Lyddiega mõnikord koos tööl juhtus olema. Tüdruk oli vaevalt mütsigi peast saanud, kui Abby teda juba tervitama tuli. "Ma paistan sellega kohe nii silma?" küsis Mona muiates, kuid jäi siis Abbyt hindava pilguga hetkeks vaatama. Midagi oli teistmoodi ja Simona taipas alles mõne hetke pärast, et need olid tema juuksed. Need polnud enam blondid. "Abby, issand jumal!" hüüatas ta. "Mida sa oma juustega teinud oled?"

"Kes ütles, et ta ei tea, mida ta räägib?" küsis Lydia turtsatades, viies oma rohelised silmad hetkeks Torile, kui oli tuppa tagasi läinud. "Ja siis olen mina forever alone. Selleks ajaks, kui teie kõik abielus olete, olen mina kuskil enda saja kassiga," rääkis näitsik ning potsatas samuti diivanile, haarates kausist peotäie snäkke, mille ta suhu pistis. Siis meenus tšikile aga see, et ta oli kaamera kaasa võtnud ja nii otsiski ta selle oma kotist välja. "Say cheese!" ütles ta Daisyle ja Torile, enne kui neist pildi klõpsas. See õhtu tuleb ju jäädvustada.

"Raske on mitte silma paista, kui sina meist viiest ainsana kellegagi käid - eriti veel sellise tüübiga nagu Sommers," rääkis Abigail lõbusal toonil. Nii palju kui ta mõlemat teadis, siis sobisid Mona ja Hunter iseloomu poolest omavahel hästi kokku. Abby jõudis juba mõelda, et Simona on ainus, kes tema juuksevärvi ei kommenteeri, aga selle lootuse pidi ta päris kiiresti maha matma. "Oeh, sina ka," tegi näitsik natuke vinguvat häält. "Mia aitas mul pärast kooli need üle värvida. Ei ole ju nii jube?" "Issand jumal" ütleks Abby kellegi juuste kohta alles siis, kui need oleksid ikka väga kahtlast värvi või liiga lühikeseks lõigatud. Lisaks poisipeale ei meeldinud Abbyle üldse soeng, kus pool pead on paljakas ajatud, aga teine pool normaalseks jäetud. Nõme ju? "Aga lähme tuppa," lisas näitsik, pärast mida nad Simonaga teiste juurde jalutasid. "Kes ütles, et ta üksi saja kassiga elab? Minu "armuelu" ei ületa keegi," naeris tüdruk, kui oli tagasi elutuppa jõudnud ja diivanile potsatas. Nagu näha, käis siin juba hoogne pildistamine.

"Usu mind, ma hakkan nende kommentaaride suhtes juba immuunseks muutuma," sõnas Simona, sest oli õppinud end neist mitte häirida laskma, kuigi alguses võis küll näha, kuidas need tüdruku punastama panid. Vähemalt oli ta Hunteriga õnnelik ja neil oli tõesti palju ühist. Polnud nagu millegi üle nuriseda. "Ei ole. Väga ilus on," lausus Mona siiralt ning läks siis tuppa, kui mantli ja soojad püksid ka ära oli võtnud ning nagisse asetanud. "Hei," sõnas näitsik tuppa jõudes Daisyle ja Torile ning potsatas diivanile. "Noh, välgud juba sähvivad," muigas tüdruk, sest Lydia oli piltide klõpsimisega ilmselgelt natuke liiga hoogu läinud.

"Kui muud üle ei jää, siis kolime kõik kokku ja aitame Lyddie'l enda sadat kassi kasvatada," lausus Tori lõbusalt, kehitades samal ajal enda õlgu. Reaalsus on aga see, et nad on nii noored, et nad jõuavad veel mitu korda armuda ja lahku minna. "Pealegi... Abby, mida sa räägid, endal Josiah ees ja Josiah taga," turtsatas näitsik ja saatis sõbrannale kavala pilgu. Okei, see oli rohkem narritamiseks öeldud, sest ta ei teadnud üldse, mis Abigaili ja tolle tüübi vahel tegelikult on.