Let's take a big bite of the Big Apple

Sellel aastal tähistas Phoebe justkui kahtesid jõule. Ühed jõulud olid tal kodus enda ema ja vennaga, kusjuures neiu ei teadnudki seda, et tema vend Helenalt uue võimaluse oli saanud ja noored oma suhet uuesti proovisid alustada. Phoebs polnud jõululaupäevast saadik seda tüdrukut näinudki. Ta oli 26. detsembril enda vennaga New Yorki tulnud, sest tahtis veel selle aasta sees enda isaga ära leppida. Jah, loomulikult teadis Aurora, et oli olnud probleemne tütar ja vanematel ongi temaga mõnikord raske, sest ta võib ikka paras põrguline olla, aga sellest hoolimata oli ta enda vanemaid väärtustama hakanud, isegi kui tema isa kohta ka just musterisa öelda ei saanud. Siiski said nad omavahel asjad klaaritud ning jõulud vol. 2 möödusid sama rahulikult kui jõulud vol. 1. Palju inimesi polnudki, aga vähemalt oli perekond ja see tundus kõige tähtsam.

Õde ja vend peatusid Logani korteris, mis mehel New Yorgis oli. Kuna vanamees oli läinud tööle, mängis Phoebel elutoas telekas taustaks mingisugune Metallica live-kontsert ning näitsik ümises vaikselt "Nothing Else Mattersit" kaasa, käes joonistusplokk ja söepliiats. Kui Phoebe joonistas, oli ta mõnikord justkui omas maailmas ega pannud tähelegi, mis tema ümber toimub. Paberil olev kujutis hakkas juba ilmet võtma ning see meenutas tüdrukut, kes on kõrvuti oma peegelpildiga, kusjuures tema peegelpilt on palju süngem ning kurjakuulutavam. Vaga vesi, sügav põhi. Siiski tuleb varsti aeg koju tagasi minna ning selle lühikese Suures Õunas viibitud aja jooksul pole Phoebs linna peale saanudki. Võib-olla oleks täna viimane võimalus?

Le outfit

OT: @colin, my big bro, yo

Colin ei olnud enda ja Helena suhte kohta midagi öelnud, sest ta ei tahtnud, et ema ja Phoebe hakkaksid kohe midagi lootma. Pealegi sai noormees aru, et ega Marie isegi enda perekonnale sellest kohe rääkima ei hakka. Võibolla ongi parem, kui nad alguses kahekesi seda suhet soojendavad. Kui see kõik kenasti sujub, siis saavad nad vajadusel ju alati teistele ka teada anda. Kuigi ilmselt saavad kõik nii väikses linnas nagu Tree Hill kohe teada, et nad koos on. Jõulud ema ja Phoebega olid noormehe arvates ühed parimad. Kuna noormees ei läinud tollel õhtul enda lofti, siis sai ta terve õhtu enda õekesega juttu puhuda. Tundus, et Phoebs oli isegi natuke õhinal New Yorki mineku üle. See oli ainult hea.

26-ndal jõudsidki noored suurlinna, kus paps neile kenasti lennujaama vastu tuli. Colinil oli kõige parem meel selle üle, et isa oli ennast kenasti mõneks päevaks töölt vabaks võtnud, et tõesti enda lastega aega veeta. Muidugi ei saa üle ega ümbert ka sellest, et Phoebe ja paps suutsid teineteise vastu viisakad ja isegi sõbralikud olla. Tundub, et nendel jõuludel näeb Colin kohe kahte jõuluime. Kolm päeva veetsid nad koos süües ja juttu ajades ja niisama üksteise seltskonda nautides, kuni paps siis lõpuks 29-ndal uuesti tööle pidi minema. Noored pidid aga Suure Õuna juba järgmise päeva varahommikul selja taha jätma.

"Kuule, oled sa enda asjad juba kokku pakkinud või?" uuris Colin astudes köögist elutuppa, pistes ükshaaval mandariini tükke endale suhu. Colin oli enda asjad just kenasti kohvrisse ära paigutanud, kuigi ega tal väga palju asju kaasas ei olnudki. Ta jalutas õest mööda ning istus tema kõrvale diivanile. Mees oli enne telefonis natuke Helenaga rääkinud, et kinnitada nende minekut Hiltoni aastalõpu peole, mis oli tegelikult privaatpidu ainult Tree Hilli koorekihile, aga tänu Colini ametile said ka nemad sinna. Kuigi kes teab, võibolla saaks Helena sinna juba puhtalt enda vanemate kaudu? Ta ju ka Eastside'ilt. "Äge pilt muideks," mainis noormees, silmitsedes õe kätetööd, "sa täna midagi ägedat ei taha teha? Viimane päev ikkagi New Yorgis." Colin ulatas viimased kaks mandariini tükki Phoebsile. Äkki tahab ka?

SPOILER: Click to show

Kuna Phoebs oli joonistamisega nii ametis, ei pannud ta esialgu tähelegi, mida tema suur vennakene tegi või kellega telefonis rääkis. Tüdruku mõtted olid ainult selle pildi juures, mis üritas edasi anda mõtet, et alati ei olegi kõik sellised, nagu nad paistavad olevat, ja millalgi tuleb ikka ilmsiks nende tõeline pale. "Ma tean, ma hakkasin seda kell pool kaks öösel tegema," lausus neiu, kui Colin tema pilti kiitis. Võis ju jääda mulje, et Phoebs pole magama läinudki, aga nii kolm tundi oli ta vähemalt maganud, sest hommikupoole ööd hakkasid silmad ikka kinni vajuma ning noor kunstnik pidi enda pildi pooleli jätma. Ta krabas venna käest need kaks mandariini ning vajutas teleka siis kinni. Metallica oli kuulatav, aga tervet kontserti ikka ära ei viitsi vaadata. "Läheks lihtsalt linna peale, kui sul endal just mõni muu mõte ei tule," arvas neiu. "Ma olen esimest korda siin ja pole linnagi õieti näinud, kui need taksosõidud ja kuskil käimised välja arvata."

"Sa hakkasid kell pool kaks asju pakkima või pilti joonistama?" kortsutas Colin enda kulme, saamata aru kummale küsimusele see õeke siin nüüd vastas. Ta jälgis, kuidas Phoebs aina pilti täiustas ning pidi ikka endale tunnistama, et tal on üks väga hea andega noorem õde. Kindlasti saab ta sisse sinna ülikooli, kuhu ta minna tahtis. "Minugi poolest. Ega ma isegi palju ei tea, aga eks nende nutikate telefonidega saab vast hakkama," sõnas Colin. Pealegi kui nad papsi aadressit teavad, siis taksoga on alati võimalik tagasi saada. "Aga millal minema hakkame siis?" uuris Colin, kes võiks ka kohe praegu minna.

"Pakkima?" turtsatas Phoebe, sest oli venna küsimuse enda kõrvust esimese korraga vist mööda lasknud. "Ma pole veel alustanudki." Nüüd oleks muidugi viimane aeg, aga eks selle kõige kiirema asjaga ole ju ka aega, eks? Praegu Aurora pakkida igatahes ei viitsinud, kuigi oli enam-vähem pool elamist kaasa võtnud. Hakka veel midagi kohvrisse ära mahutama. "Ma loodan, et erinevalt minust oskad sa kaarti lugeda," sõnas Phoebe, sest muud lootust neil vist tõesti polnud kui telefoni programmeeritud GPS. "Minu poolest võime kohe ka minna, küll ma pärast edasi joonistan," kehitas Phoebs õlgu ning asetas töö ja söepliiatsi lauale, enne kui end püsti ajas. Käed on nüüd ka mõnusalt mustad.

"Siis võiksid. Meil on homme suht varakult see lend," sõnas Colin, aga see oli vaid soovitus, sest õeke võib ju öösel või varahommikul ka veel pakkida. Eks ta ise teab. Vanust on juba küllalt ju. "Siiani ei ole ma ära eksinud, seega vist oskan," lausus mees õlgu kehitades. Ta ei põdenudki eriti seda ära eksimist, sest siis saabki natuke nalja. Vähemalt jääb linnas käik kenasti meelde. "Olgu, siis lähme kohe," noogutas Colin, kuid ei ajanud ennast veel püsti, sest Phoebsil läheb veel nagu nii natuke aega. Mees ise pidi ainult jalanõud jalga ja mantli selga tõmbama.

"Kui see niikuinii vara on, siis jõuan ma öö jooksul pakkida küll. Polegi erilist mõtet magama minna," arvas Phoebe, sest mis see kolm tundi ikka ära ei ole. Küll lennuki peal ja koju jõudes magab edasi, ehkki vaevalt Behemoth ta rahule jätab. Niikuinii tahab kass süüa ja viimasel ajal ongi loom kohe eriti palju sööma hakanud. Nojah, pärast on paks kass. "Kui eksimegi, hakkab nalja saama," muigas Phoebe, kuigi ei hakanud veel vannituppa minema, et käed ära pesta. "Mul on kenad käed, eks?" näitas tüdruk enda käsi ka Colinile ning puudutas enda musta sõrmega mehe nina, jättes sinna ka kerge jälje. See on see, kui sõrmega veel midagi hajutada tahad või pilti muidu ka puutud.

"Miks ma küll arvasin, et sa selle viimasele minutile jätad ja siis raudselt midagi veel maha ka jätad," lausus Colin kerge turtsatusega, millele järgnes muie. Tore, et mõlemad Hollowayd selles osas nii chillid olid, et nad ära võiksid eksida. "On-on, aga ära mitte mõtl..." loomulikult ei jõudnud Colin enda lauset lõpetadagi, sest Phoebe tegi just seda, mida ta ei tahtnud, et ta teeks, "sa ikka pead. Hea kiusupunn oled." Noormees tõmbas käega üle enda ninaotsa, aga ega ta kindel ei olnud, et see kõik maha tuli, kuigi ideeliselt oleks pidanud.

"Miks sa arvad, et ma midagi maha jätan?" tuli Phoebe poolt küsimus, sest viimati, kui nad kuskile jäid, siis Phoebs küll midagi maha ei jätnud. Isegi kui ta sügise alguses Simona, Hunteri ja Peteriga grillimas käis, ei jäänud midagi jõe äärde, kui välja arvata need vorstipakendid ja muu sodi, mis oma koha ilusti prügikastis leidsid. "Oh, ma võin vurrud ka sulle teha, oled tiiger valmis," naeris Phoebe lõbusalt, kui Colin musta ninaotsaga jäi ja teda veel kiusupunniks nimetas. Hea seegi, et see sooja vee ning seebiga maha tuleb.

"Kui sa viimasel hetkel kiiruga pakid, siis võib midagi sellist juhtuda," lausus Colin õlgu kehitades. Ta ei väitnudki seda täiesti kindlalt, aga lihtsalt võis ju juhtuda. Seda ei saanud välistada. "Proovi ainult ja ma lähen üksinda välja," hoiatas mees ning tõusis igaks juhuks diivanilt püsti, sest seda tüdrukut ei või kunagi ette teada. Pärast teebki talle siin mingid vurrud. "Tee siva nüüd," lisas Colin, kadudes ise hetk hiljem vannituppa, et enda nina üle vaadata. Endale saanud külalistetoast võttis ta rahakoti ning suundus siis tagasi esikusse, kus endale mantli selga ja saapad jalga pani.

"Ma arvan, et kui ma kiimasel hetkel viiruga pakin, siis istun ma endiselt kohvri otsas ja üritan oma asju sinna sisse suruda," lausus Phoebe, panemata hetkel tähelegi, et ta mingite sõnade algused sassi ajas ja sellest midagi muud välja kukkus. Oi jah, nüüd saab Colin terve tänase päeva ja homse tagasitee enda väikest õde nöökida. "Ma pole veel alustanudki," sõnas Phoebs itsitades, kui Colin üksi välja ähvardas minna. Korraks mõtles neiu söekriidi isegi uuesti kätte võtta ning vennale ikka korraliku grimmi teha, aga enne kadus too vannituppa. Nojah, mis siis ikka. "Kuhu sul äkki kiire hakkas?" turtsatas Phoebs, kui tal kiiresti paluti teha. Siis kadus neiu ise vannituppa ning pesi käed puhtaks, enne kui ise ka tagi selga pani, salli ümber kaela keris ja mütsi pähe toppis. Läksime siis.

"Tead, õeke, vahel võiksid sa jälgida ka, mis sul suust välja tuleb," naeris Colin, sest see jääb talle tõesti pikemaks ajaks meelde. Ta oleks tahtnud küsida, millal õel siis see kiimane hetk tuleb, aga otsustas seda parem mitte teha, sest kes teab, äkki oleks õeke veel solvunud ka. "Sinu lolluste eest põgene. Äkki mida rutem välja saame, seda vähem aega on sul mõne lolli idee peale tulla," muigas noormees ning ootas kenasti õe ära, enne kui papsi korterist välja astus. Ta lukustas ilusti ukse ära ja pani võtme kindlasse kohta. Kõige pealt tuli liftiga alla sõita ja siis välja. Kui noored juba hoone ees seisid, vaatas Colin enda õele otsa. "Kas sa tahad kuskile kindlasse kohta minna või jalutame lihtsalt kuskile? Sellisel juhul vasakule või paremale?" uuris Colin, jäädes õele otsa vaatama. Täna võib teda otsused teha.

"Sa ei kuulnud seda," sõnas Phoebe, kui taipas, mis ta öelnud oli, ja lõi käega vastu enda otsaesist. Nüüd on küll kindel, et Colin teda sellega veel pikka aega norima hakkab. "Sa tõesti ei igatse neid aegu, kui me veel koos igasuguseid lollusi tegime?" küsis Phoebs muiates. Noh, teatud tempe tegi ta veel siiani, aga nüüd oli raskem enda venda kaasata. Päris fancy korter oli see igatahes, kui treppide asemel liftiga sai käia ning vaate üle just ka kurta ei saanud. Tree Hillis peab selle pisikese hütikesega leppima. "Lähme hulgume lihtsalt ringi ja vaatame, kuhu tee viib," arvas Phoebe, sest tal ei olnud hetkel mingit kindlat kohta, kuhu ta minna tahaks. Brooklyn Bridge oli vist kaugel.

"Vahel ikka. Lihtsalt ma ei ole enam sellises eas, kus kõik lollused lubatud on," sõnas Colin. Enda õe kohta muidugi sama ei saaks öelda, sest ta on veel teismeline ja seega las naudib seda aega, mis tal on. Põhiline, et ta liiga hulluks ei lähe. "Mulle meedlib see plaan," sõnas noormees ja hakkas lihtsalt lampi paremale poole liikuma. Küll nad siis näevad kuhu jõuavad. "Kas sa mulle ka räägid lõpuks, miks sa siis otsustasid papsi suhtes enda olekut muuta?" uuris Colin, sest vaikuses kõndida oleks suht nadi.

"Sa ei ole kunagi lolluste jaoks liiga vana," lausus Phoebe, sest vähemalt tema puhul pidas ta paika. Ta võib olla juba 80, aga ikka tembutada. "Me võiks ju osta veepomme... ja pärast neid korteri aknast alla loopida ning vaadata, kes pihta saab. Kui me pead õigel ajal alla paneme, ei saa keegi arugi, et need olime meie," rääkis Phoebe enda mõttest, kuigi veel lahedam oleks seda kuskilt katuselt teha, ent vaevalt neil selle hoone katusele üritab pääseda. Igatahes tundus see mõte praegu nii hiilgav ja ajas Phoebet juba naermagi. Neiu liikis enda venna kõrval ning vaatas seda suurlinna. Sootuks kärarikkam kui pisike Tree Hill. "Sest kuigi talle just aasta isa tiitlit anda ei saa, on ta minu isa ja mul on lihtsalt kopp ees sellest jauramisest. Ma tean jah, et olen paras tulehark vahepeal, aga vanematega võiks ikka läbi saada," vastas Phoebe. Võib-olla arvas ta nii, et hakkab lihtsalt suureks saama, kuigi lollused ju ometi ei kao. "Ja mis värk sul Helenaga on? Ma vaatan, et te olete päris palju koos viimasel ajal," pidi Phoebe nüüd ka küsima, sest uudishimu tundus lihtsalt põletav.