Seda ei juhtu iga päev

Jõulud olid Sayer ja Jessica veetnud mehe vanemate juures, kus oli küll üsna kitsas, aga vähemalt olid nad kõik koos. Nad veetsid ühe toreda õhtu süües, juttu ajades, filme vaadates ja isegi natuke lauamänge mängides. Neil oli lihtsalt üks tore aeg, kus nad hindasid aega üksteise seltsis täpselt nii, nagu jõulud olema peaksid. Muidugi ei unustanud nad ka tüdruku vanemaid, kelle juures nad käisid hommikul. Nüüd olid aga jõulud läbi ja uus aasta tulemas. Siia vahele mahtus aga veel üks päev - 28. detsember. Sayer sai jälle aastakese vanemaks, aga kuna praegu olid kõik inimesed nagu nii kas jõulude või uue aasta lainel, siis ei hakanud ta mingit suurt pidu tegema.

Hommikul sai ta ärgata selle peale, et Jessica oli neile mõnusa hommikusöögi teinud, mida nad nautisid lausa voodist olles kohe nii mugavad. Pärast seda suundusid nad poisi vanemate juurde, kus nad jälle palju süüa said. Mingeid erilisi kingitusi Sayer ei saanud ja ega ta ei oodanud ka neid. Tore lihtsalt, et kõigil see päev kenasti meeles oli. Sellest piisas. Kuna tema tuttavad GPB'st tahtsid talle ka õnne soovida, jättis ta kuskil lõuna ajal Jessica enda vanemate juurde, kus ta Kylie'ga aega veeta sai, ning läks ise baari, kus ta kunagi töötas. Ta oleks enda kihlatu hea meelega kaasa võtnud, aga ta teadis, et nad ilmselt joovad seal natuke ja üldiselt Jessicale ei meeldinud vist väga tema GPB sõbrad. Vähemalt selline mulje oli kutile jäänud.

Jõudnud baari, istusid nad alguses niisama ajades juttu ja tühjendades ühte viski pudelit. Rääkida jõudsid nad tõesti peaaegu kõigest - ülikoolist, pulmadest, Jessicast, GPB'st, naistest, maailmast, korvpallist ja veel sajast asjast, mis nende pähe tuli. Kui Sayer ennast valmis hakkas sättima, et tagasi koju minna, tuli tättookunstnikule idee, et mees võiks endale ju sünnipäeva puhul uue tätoveeringu saada ja ta lubas ka suurt alet teha. Esimese hooga lükkas ta selle tagasi, kuid pärast mõningast järele mõtlemist otsustas ta selle ära teha, sest tegelikult oli tal juba pikalt üks idee peas liikunud. Kogu enda pisikese grupiga liikusid nad alla salongi ning hakkasid seal kavandi kallal töötama. Õigemini Sayer tegeles sellega põhiliselt, kuid tal oli ka natuke abilisi. Saanud sellega ühele poole, istuski mees toolile ning lasi enda seljale suure fööniksi tätoveerida. See oli paganama valus ja Rufus oli kindel, et see on kõige hullem tätoveering, mis ta kunagi teinud on. Ta pidi isegi vahel paar pausi tegema ning natuke peale jooma, aga lõpuks sai pilt valmis ja Rufus oli tulemusega väga rahul. Natuke aega istusid nad veel all salongis, kuid siis hakkas ta küll koju tagasi minema, sest kaua Jessica ikka seal tema vanemate juures passib.

Jõudnud vanemate juurde, vahetasid nad paar sõna, enne kui autosse istusid. Seekord pidi muidugi Jessica juhtima, sest Sayer oli natuke võtnud. Just täpselt natuke. Ta oli täiesti selge peaga ja keel tal ka pehme ei olnud. Võibolla natke alkoholilõhna oli hea tahtmise juures tunda, aga mehel oli sünnipäev ka ju. Ühel päeval aastas ikka võib natuke juua. Enne koju minemist käisid noored veel poest läbi, kust nad ostsid niisama vajalikku koju. Tee peal külastasid nad veel ühte hiina restorani, kust natuke süüa koju kaasa ostsid, ning sõõrikubaari, kust nad tordi asemel hoopis erinevaid sõõrikuid ostsid. Ja siis lõpuks võisid nad koju tagasi minna. Nende kõige uusim pereliige kindlasti ootas neid juba. Nimelt oli Sayer Jessicale sünnipäevaks kassipoja kinkinud.

Sayer keeras nende maja ukse lahti ning lasi näitsiku enda ees sisse. Eemaldanud üleriided, viis ta poekotid kööki, et need ilusti ära tühjendada. Mees ei olnud veel kellelegi öelnud, et lasi endale uue tätoveeringu teha. Üldiselt leidis ta, et see on nagu nii tema enda asi, mida ja kuhu ta enda kehal teeb. Siiski oleks targem Jessicale ise öelda, mitte lasta tal õhtul seda lihtsalt ise avastada. "Kas ma panen need ostetud toidud ka ära praegu? Ma ei tea, kui palju mu vanemad sind seal nuumasid?" uuris Sayer kerge muigega. Tema ise oleks võinud isegi natuke süüa, aga samas ei olnud ta ka näljas. "Ma ei tea, kas keegi kavatseb siia sisse ka sadada. Ma mainisin küll põhilistele tuttavatele, et me oleme kuskil seitsmest kodus, aga eks näeb," kehitas Sayer enda õlgu. Ta ei olnud sellel aastal enda sünnipäevast väga vaimustuses. Tavaliselt tähistab ta seda ikka korralikult.

OT: Jessica
OT2: Kui keegi tahab sünnale tulla, siis võite sisse sadada!

Jõulud olid tõepoolest kenasti mööda saadetud. Ainus, mille üle nuriseda, on see, et oma isa ta ei näinudki. Sel aastal nad niisugust ühisistumist ei korraldanud nagu möödunud aastal. James oli oma uue perega Ohios, kuhu Jes aastavahetuseks minna plaanib. Samas, ta ei ole sellest Sayeriga veel rääkinud. Kindel on see, et Sayerita ta sinna ei lähe, sest keegi peab tema jaoks ka olemas olema, kui isa naine tal jälle tuju ära rikub.

Jessical polnud mitte midagi selle vastu, et ta on Sayeri vanemate kodus seni, kuni Sayer oma endiste kolleegidega aega veedab. Ise ta ei oleks tahtnud minnagi - parem lobiseb Kylie'ga, kui vaatab pealt, kuidas mehed joovad. Kusjuures ta oli tegelikult päris üllatunud, et Kylie Nate'i juures ei olnud. Samas oleks ta pigem tahtnud kodus olla, sest seal on üks pisike kiisu, kes kogu maja katki kraabiks, kui küüned ja hambad veel nii pehmekesed poleks.

Koju jõudnud, asendas Jes saapad sussidega ja läks elutuppa, kus kiisu talle vastu jalutas. Jessie võttis kassipoja sülle ning jalutas kööki, kus Sayer poekotte tühjendas. "Kui sa ise süüa ei taha, võid ära panna," vastas Jes. Tema igatahes süüa ei tahtnud. "Jah, eks näeb, kes end siia metsa vedada viitsib," ütles Jessica. Üldiselt ei tule keegi sinna külla neile. Pigem on nemad ise need, kes külas käivad. Jes täitis kassi toidunõu ära ning asetas ta siis põrandale tagasi, et kass sööma saaks minna. Jessica ise jalutas elutuppa tagasi, et kaminasse tuli teha. Hommikul ei viitsinud ja nüüd on maja veits jahe.

"Okei," vastas Sayer napisõnaliselt ning pani siis kõik asjad hetkel ära. Kui keegi peaks kohale tulema, siis saab kiiresti laua ära katta, sest nad olid poest ka pisut valmis suupisteid ostnud ja kui keegi ei kavatse tulla, siis saavad nad ise mitu päeva mõnusalt maiustada. Raisku ei läheks midagi. "Ma arvan, et keegi, aga valmis tasuks olla," sõnas Rufus täpselt seda, mida mõtles. Ta ausalt öeldes ei oleks isegi pahane või midagi, kui keegi ei tuleks, sest siis saavad nad lihtsalt kahekesi mõnusalt aega veeta. Pealegi sai ta juba enda perekonna ja osade sõpradega väga hästi sünnipäeva pidada. Saanud köögis kõigega ühele poole, jalutas Sayer samuti elutuppa. Mehele meeldis alati, kui kaminas tuli põles. See oli mõnus. Eriti kui sai diivanile istuda ja lihtsalt metsa vaikust, enda kallimat ja tule praksumist nautida. Täiuslik. "Muideks... ma lasin endale uue tätoveeringu teha GPB's. Sellepärast mul nii kaua aega läkski," sõnas Sayer, kui ennast diivanile servale istua sättis. Ta ei tahtnud ennast just selja peale lasta, sest ta oli kindel, et see oleks valus. Niisama tal valus ei olnud, aga kui midagi vastu läks, siis oli tunda küll.

"Minul ei oleks mitte midagi selle vastu, kui sa nüüd ülejäänud õhtu minu päralt oled, aga ma ei kurdaks ka siis, kui keegi külla tuleks," ei osanud Jes seisukohta võtta, kumb olukord talle rohkem meeldiks. Jessica sai tule kaminasse kiiresti tehtud, sest puud olid kuivad ja eks ta ole seda juba piisavalt harjutada saanud. Kuulnud tätoveeringust, kergitas Jessica kulme ja pööras pilgu kaminatulelt oma kihlatu poole:"Tegelt?" Spontaanne on Say alati olnud, aga tätoveeringute koha pealt väga mitte. See idee pidi tal ikka üsna pikalt olema, miks ta sellest rääkinud ei olnud? "Näita," tahtis Jes. Huvi ikka selle vastu, milline see välja näeb. Siiani on tema lemmikuks hunt nooremehe paremal õlal. Ta tõusis kamina eest püsti ning astus Sayerile lähemale.

"Mhm," noogutas Sayer kerge muigega, kui Jessica üsna üllatunud oli. Noh, ei tea mis näo ta siis teeb, kui näeb, et mehe terve selg on nüüd praktiliselt tätoveeritud. "Ma hoiatan, et see on suur," lausus Sayer, enne kui enda tumeda triiksärgi eest lahti nööpis ja seljast võttis. Selle all olnud tume maika kadus järgmisena ja siis tõusis mees juba püsti, keerates Jessica poole selja. "See on fööniks," lausus mees täienduseks. Ta oli juba ammu seda lindu enda kehale tahtnud, aga siiani ei olnud ta selle tegemiseni jõudnud. See sümboliseeris talle korraga nii teda kui ka teda isa. Nad mõlemad tõusid justkui tuhast ja olid nüüd uued inimesed.

Seda on Jessica alati arvanud, et ega Sayer oma selga ka puutumatuks jäta. Ta silmitses seda natuke vaikides, enne kui lausus:"Iseenesest on see väga ilus." Vaimustuses ta sellest igatahes ei ole. Aga eks see ole Sayeri enda asi, mida oma kehaga teeb. Peaasi, et ta oma tätoveeringute üle ei pinguta, sest siis ei ole kuti keha Jessica jaoks enam atraktiivne. Ilusad on need pildid kõik, aga liiga palju on liiga palju. "Aga mida see tähendab?" küsis Jeanette. Ka see oli tüdrukule teada, et Sayer ei lase endale midagi tätoveerida lihtsalt sellepärast, et see on ilus.

"Noh, see on igatahes parem reaktsioon kui ma arvasin sinult saavat," sõnas Sayer kergendatult pärast seda kui Jessica oli öelnud, et see on isegi ilus. Noormees sai ise ka aru, et ega rohkem pilte ta enda nahale ilmselt tegema ei hakka, kui ta just midagi ei paranda või midagi kinni ei kata mõne muu pildiga, kuigi siiani on ta enda tätoveeringutega väga rahul. "Kuna see on fööniks ja me kõik teame, et fööniksid tõusevad tuhast, siis... mingil määral kujutab ta mind ennast, aga tegelikult on see tätoveering rohkem mu papsi jaoks," üritas noormees enda mõtteid ja tundeid Jessicale edasi anda. See on alati keeruline olnud, aga näitsik on üks vähestest, kellele Sayer selliseid asju räägiks. "Mõned aastad tagasi ei oleks ma kunagi uskunud, et ma saan seda öelda, aga ma olen tema üle uhke. Eriti kui ma näen, kuidas ta käitub ema ja Stylesiga," lisas Sayer kerge naeratusega.

"Nooh, harjumiseks läheb seekord ilmselt päris pikalt, aga ma olen leppinud sellega, et sul on komme kõik oma tunded tätoveeringutesse panna," lausus Jessica. Eks tegi temagi seda, kuigi ta poleks oma rannet tätoveerinud, kui Sayer poleks olnud nõus kavandit tegema. "See pilt on su isa kohta päris täpne iseloomustus," pidi Jessica nõustuma. Miles on viimaste aastatega oma elus suure hüppe teinud. Huvitav, mis ajendas teda tagasi elama? Elu nautima? Misiganes või kesiganes see oli, Jessical on hea meel, et Sayer saab oma isa üle uhke olla.

"Kuule sa ei näegi seda ilmselt eriti palju ju," sõnas noormees, sest esiteks jääb see ta riiete alla nagu kõik tema tätoveeringud. Voodi ilmselt ongi ainuke koht, kus tüdruk seda näeb. Okei, võibolla suvel ka, kui väga palav ilm on ja kutt särgi seljast viskab. "Ära muretse ma ei tee neid rohkem... vähemalt ma üritan," lausus Sayer kergelt naerdes, "ma olen märganud, et su emale need vist väga ei meeldi." Noormehele läks see väga korda, et Jessica tõesti nägi seda seost pildi ja tema papsi vahel. Sayer tõmbas endale maika ja särgi ettevaatlikult jälle selga ning istus siis uuesti diivanile. "Muideks, kui ma jalutasin enne baari, siis ma mõtlesin, et kui see talv jääbki selliseks suhteliselt sügiseliseks, siis äkki me saaksime isegi jaanuaris või veebruaris pulmad ära korraldada. Muidugi läheks meil päris kiireks, aga ma ei tea... mis sa arvad?" jäi mees tüdrukule otsa vaatama. Talle lihtsalt meenus see uitmõte ja ta tahtis selle enne Jessicale ette laduda kui see meelest läheb.

"Seda enam," muigas Jessica. Harva näeb ja igakord saab šoki, et ahjaa, selg on tinti täis. "Miks sulle mu ema arvamus korda läheb?" küsis Jessie. Jes ise on see, kellele ema arvamus väga korda ei lähe. Pealegi, palju Say ja Lisa ikka kokku puutuvad? Jes isegi käib emal külas rohkem sellepärast, et vendasid näha. Ta armastab oma ema ja ema on talle väga kallis, aga nad ei ole kunagi eriti lähedased olnud. Eriti pärast seda, kui Albert tema ellu tuli. James on see, kelle öeldud sõnad Jessicale hinge lähevad. Hea, et James Sayeriga kohtudes aru sai, et midagi halba ta küll Jessicale ei soovi ega tee. Ka siis mitte, kui tüdruk tõsine peavalu on. Kui Sayer end riidesse sai, istus Jes talle sülle. "Me ei saa ju kuupäeva paika panna ja loota, et lumi maha ei tule. Ma ei tahaks üldse selle koha pealt mingi pidur olla, aga ma ei taha ka, et plaanid ilma pärast luhta lähevad. Ma väga ei usu, et jaanuaris talv olemata jääb." Kass tuli end vastu diivanit hõõruma. Jes võttis kiisu sülle ja paitas teda.

"Selles suhtes, et ta on nagu su ema... aga ega otseselt ei lähegi. Lihtsalt kui ma satun tema silma alla kasvõi T-särgiga, siis ta vaatab mind lihtsalt kahtlase pilguga," muigas noormees. Muidugi võib see olla ka millestki muust, aga sellisel juhul tahaks kutt küll teada millest. Sayer saab nagu nii paremini läbi tüdruku isaga, kellel ei tundu olevat midagi Rufuse ja Jessica suhte vastu. "Saan aru, aga mis me teeme siis selle pulmaga?" küsis Sayer muiates ja asetades käe sujuvalt ümber enda kihlatu, "meil on idee, aga me ei saa seda kuidagi teostada. Jama värk." Kui nende uusim pereliige kohale ilmus, viis mees enda silmad Jessicalt hoopis kassile, kes juba hetk hiljem tüdrukul süles oli. Sayer silitas ka kassi kergelt, kuid lasi seda siiski rohkem näitsikul teha.

"Ju ta lihtsalt ei suuda ära imestada, et mina endale nii kena mehe sain," kehitas Jessica õlgu, "Albertil on ju ka tätoveeringud, vaevalt need teda häirivad." Aga mis selle kahtlase pilgu põhjuseks ka on, Lisa leppigu. Sest noh, mis tal muud ikka üle jääb? "Kannatust. Ainult siis saame selle idee teostada," ütles Jessie, "või on sul järsku kiire selle abiellumisega?" Eks Jessica tahaks ka juba abielluda, Sayeri naiseks saada. Kõlab ju ilusti?

"Just täpselt," nõustus mees lõbusalt, vaadates neiule ots. Okei, tegelikult mees endast küll nii ei mõelnud, et ta on nüüd ilus või kobe või mis muid sõnu need neiud kasutavad. Muidugi silmale ilus võib ta enda treenitud kehaga olla. "Seda ma ei teadnudki," tõdes Sayer, kui Jessie teatas, et ka tema kasuisal on tätoveeringud. Ta ei hakanud parem rohkem selle kohta küsima. "On jah kiire," lausus mees ja vajutas tüdruku kaelale ühe suudluse, "tahan, et sa juba mu abikaasa oleksid, mitte kihlatu. Sa ei saa ju seda mulle pahaks panna?" Siis teaksid kõik juba ainult neiu nime lugedes, et ta on tema naine. Kas see pole mitte imeline? See suurepärane neiu siin koos oma kõikide heade ja vigadega on siis justkui tema oma.

Jessica igatahes oli veendunud, et ta on väga kaunis neiu, sest mille muuga kui mitte iluga, ta suutis selle noormehe Alexilt üle lüüa? Tagantjärele mõeldes oli ta oma iseloomult ikka paras pirts ja vinguviiul. Nüüd on ta leplikumaks muutunud. Seda Alberti tätoveeringuteemat ei hakanud Jes ka enam puudutama. Las see jääda. "Ma saan laheda nime omale siis. Jessie J Tremblay - läheb riimi. Siis hakkan räppariks." Jes toetas oma selja vastu Sayerit ja kiisu hüppas ta sülest maha. "Perekonnaseisuamet teatab mulle hoopis, et mu nimevahetuste limiit on täis," muigas Jessica. See oleks siiski kolmas kord juba.

"Vana räpikunn ise, jah," hakkas Sayer kergelt naerma, sest ta ei olnud vist kunagi kuulnud neidu räppimas. Aga noh, ilmselt saaks ta sellega hakkama küll kui tahaks. "Ei ütle nad midagi," lausus mees, kuigi ega tema ei tea sellest nimevahetusest mitte midagi. Pole kunagi nagu vaja läinud. Ta on enda perekonnanimega väga rahul. "Siis me lähme ja teeme nile kutsikanägusid," muigas Rufus, vaadates neiule otsa.