Start of something new

"Ma ei arvagi veel, et olen valmis Gleega liituma, nii et las esialgu jääb lihtsalt trenn," sõnas Simona. Nagu Hunter ütles - keskkooli lõpuni on aega ja Simonal on küllalt aega, et oma otsus teha. Võib-olla läheb ta sinna alles järgmisel sügisel, kui üldse. Eks näis. "See oleks sinust väga kena, kallis poiss-sõber," lausus neiu kerge muigega, kujutades ette, kui armas veel poisi unine hääl võib olla. "Suvi jäi lühikeseks," arvas Simona. "Aga mulle isegi meeldis see suvi. Nii lahe oli sinuga õhtul ujuma minna." See oli üldse üks mõnus päev, kuigi päeval oli ikka megapalav. Õhtune suplus oli siis ikka väga mõnus. "Aga nüüd tuleb talv ja siis saab lumest igasuguseid ägedaid asju teha ja lumesõda pidada ja mida kõike veel. Nii imelik, kui see ka ei oleks, ma isegi ootan seda."

"Väikeste sammudega," muigas Hunter õrnalt noogutades. Kõik oli täiesti aursaadav. Muutused ei peagi kõik korraga toimuma. Parem aeglasemalt, et jõuaks ikka kohaneda ka. Mis puutub kohanemisesse, siis päris mõnus on olla kellegi poiss-sõber. "Ma loodan, et sa oled teadlik võimalikust norimisest minu ja sinu kallal, kui me peaksime minu juurde minema," lausus noormees, "ära võta siis südamesse... see on niisama sõbralik nöökimine." Kõige enam võib seda oodata kaksikutelt ja muidugi kahelt vanemalt Sommersilt, kes küll enam vanemate kodus kuigi tihti ei käi. "See suvi oli tõesti mõnus. Küll järgmine veel parem tuleb," pakkus Hunter, kuigi selleni on palju aega ja selle aja sees võib veel kõike juhtuda. "Mul ei ole jõulude vastu midagi. Kuigi see aasta on pühad kuidagi nii märkamatult kohale jõudnud. Tavaliselt ma ikk ootan mitu kuud jõule, aga seekord seda küll ei olnud," seletas Hunter.

"Kõik panevad meid niigi paari juba, aga nüüd on asi lihtsalt ametlik," muigas Simona, andes Hunterile mõista, et teda ei häiri see norimine enam. Jah, tookord Sommersite grilliõhtul oli küll kergelt awkward, kui Chad teda Hunteri tüdruksõbraks pidas. Nüüd ta seda ju oligi ning Monale isegi meeldis see, kui Hunter teda oma tüdrukuks nimetas. See kõlas ju ilusalt. "Ma arvan sama," oli Mona kindel. "Need on mu esimesed jõulud Tree Hillis ja see tekitab natuke ootusärevust," taipas Simona. Tree Hillis ja ilma emata, ehkki eelmised jõulud Rumeenias olid, mida mäletada. Need olid tüdruku viimased jõulud koos emaga, enne kui ta suri. Sellegipoolest polnud Simona eriti kurb, vaid meenutas eelmisi jõule pigem armastusega. Tema ema ei olekski tahtnud, et tüdruk kurb oleks. "Ma arvan, et ma lähen ja ostan homme mandariine," lausus näitsik lõbusalt, sest oli neid juba müügil näinud.

"Selles suhtes on sul õigus," sõnas noormees. Vähemalt ei hakanud nad käima kellegi surve peale, vaid siis, kui ise tundsid, et nüüd on õige hetk. Nüüd jääb üle ainult oodata ja vaadata, kuhu see kõik välja jõuab. Kiirustada poiss küll ei soovi. "Õigus... sa ei ole siis kunagi keskväljal uisutamas ka käinud ja see kuusepuu, mis linna tuuakse on tavaliselt hiiglaslik. See viga tuleb küll parandada," muigas Hunter, kes väiksena seal ikka väga tihti käis. Viimastel aastatel aga palju vähem. Kui siis koos Rosie'ga. "Mina olen sellel aastal juba mandariine söönud, aga nad ei ole veel nii head... vähemalt need ei olnud, mis mina sõin," lausus Hunter. Võibolla tal lihtsalt ei vedanud.

"Ei, ma ei ole seal uisutamas käinud ega seda kuusepuud näinud," kinnitas Simona Hunteri sõnu. "Millal see üldse tavaliselt tuuakse?" uuris tüdruk, sest oli näinud, et mõnes kohas oli juba novembri alguses kuusk keset platsi püsti. Kui uisutamisest rääkida, pole tüdruk seda juba väga ammu teinud, nii et ei tea, kas ta tasakaalugi suudab esialgu hoida. Võib-olla suudab ta püsti küll püsida, kui ta lihtsalt Hunteri käest kinni hoiab. "Ma võin sulle mõned kõrvale panna, kui minul head mandariinid õnnestub saada," pakkus Simona. Võib-olla seekord ei saa hapusid või liiga kuivi.

"Ikka esimeseks advendiks tavaliselt," sõnas Hunter, "liuväli tuleb tavaliselt ka kuskil detsembri alguses. Kõik oleneb sellest, kui külm väljas on." Töötajad hakkasid juba vaikselt laudu pühkima ja toole tagudrpidi lauale asetama. See oli kindel märk sellest, et varsti pannakse kohvik kinni. Egas midagi, tuleb ise ka koju ronida siis. "Kui sa raatsid," muigas poiss õlgu kehitades. Jõulud on veel ees ja küll selle ajaga jõuab neid mandariine veel küll ja küll süüa. "Tead, ma arvan, et me peaksime vist liikuma hakkama," lausus nooruk, jälgides teenindajaid, kes asju kokku panid.

"Esimene advent polegi nii kaugel ju enam ja ma olen kindel, et Rosie ootab küll juba päkapikke," muigas Simona. Umbes kolm nädalat veel ja ongi, kuid ühtlasi hakkab koos sellega ka jõuluvaheaeg juba vaikselt kätte jõudma. "Ei tea, kas selleks ajaks esimene lumi ka end näitab," sõnas tüdruk, kui Hunter liuväljast rääkima hakkas. Võib-olla ei sõltugi see liuväli sellest, kas lumi tuleb või mitte. Peaasi, et piisavalt külm oleks. Ikka raatsib Simona mõned mandariinid Hunteri jaoks kõrvale panna. Kui ta neid varem poisile anda ei saa, siis esmaspäeva hommikul kindlasti. "Tundub nii, sest meid tahetakse juba välja visata," muigas Simona hetkeks teenindajaid vaadates, kes hakkasid juba vaikselt koristama, ja ajas end siis püsti. Pealegi oli kell ka nii palju, et tüdruk peaks varsti kodus olema.

"Ma millegi pärast arvan, et lumi tuleb natuke hiljem... vähemalt selline korralik lumi. Ma ei mõtle mingit lörtsi," sõnas Hunter tüdruku sõnade peale. Poiss tõmbas endale üleriided selga ning ajas siis ka ennast laua tagant püsti. Ta hakkas juba vaikselt liikuma, kui korraga seisatas ja enda käe Simona poole sirutas. Nad on nüüd ju paar ja käest kinni hoidmine käib selle alla.

"Ega see vihma-lumesegune plöga just meeldiv jah ei ole," muigas Simona, ehkki arvas miskipärast, et ikka tuleb enne lörts kui tõeline lumi. See on peaaegu alati nii. Paljud inimesed lihtsalt peavad lörtsi lumeks, kui see sadama juhtub, sest noh, see paistab ju tõesti nagu lumehelbed, kuigi tegelikult on see lihtsalt üks plöga, mis taevast alla sajab, libalumi. Kui Hunter end püsti ajas, tegi seda ka Simona ning andis poisile käe, kui see oma käe sirutas. Päris äge tunne on poisiga niimoodi käest kinni hoides nüüd kohvikust lahkuda. "Kui üldse jutt jõuludele läks, siis ma juba mõtlen küll, et tahaks oma tuba vaikselt kaunistama hakata ja esimesed piparkoogid ka ise proovida teha," lausus neiu nagu muuseas, kui Hunteriga auto poole liikus. Varsti tundus selleks küll paras aeg olevat.

"Kannata ikka esimese advendini ära," soovitas Hunter, vaadates neniule otsa, "ma arvan, et meie maja saab igatahes jõuluilme alles siis." Noormees oli arvamusel, et kui liiga vara kõik need jõuluasjad välja toppida, siis jõululaupäeval enam seda mõnusat pühade meeleolu ei ole, sest see on kõik juba ära kulutatud. Jõudnud auto juurde, avas Hunter tüdrukule ukse ning jalutas siis ümber auto, et ka ise sisse istuda. Sõiduk oli pisut jahedaks läinud juba ja seega lülitas poiss soojenduse sisse, enne kui liikuma hakkas. Ega neil palju sõita ei ole.

"Noh, see kolm nädalat pole palju oodatagi," lausus Simona. Need nädalad esimese advendini kannatab ta ilusti ära, kuigi oli kindel, et Hunteri maja saab raudselt uhkema jõuluilme. Simona ise paneb akendele ainult tuled ja meisterdab paberist mõned inglikesed ka, mille ta lihtsalt kuskile veel riputab. Kuusega võib päris jõuludeni oodata, kui see üldse tema pisikesse korterisse mahub. "Tegelikult ma arvan, et proovin esimesel advendil piparkooke ka teha, nii et... lööd kaasa?" pakkus tüdruk, sest kahekesi on ikka lõbusam seal köögis toimetada. Istunud autosse, pani Simona oma käed kohe puhuri juurde, kust sooja õhku tuli, sest autos oli tõesti külmaks läinud.

"Võimalik... kui ma just kodus seda sama tegema ei pea, aga sa oled sellisel juhul minu juurde kutsutud," lausus noormees muigega ning keeras ühest suuremast tänavast teise, lükates selleks sujuva liigutusega suuna sisse. Jõudnud mõne minuti pärast Mona maja juurde, peatas kutt küll auto, aga ei keeranud süüdet välja. "Olemegi selle õhtuga lõppu jõudnud," sõnas Hunter, "ära enda lille ainult maha unusta." Poiss hoidis enda pilku tüdrukul, jälgides teda kerge naeratusega.

"Ma tulen hea meelega," lausus Simona naeratuse saatel. Ta oskaks vist norimist oodata ka siis, kui Hunter poleks ette hoiatanud. Grillikas juba näitas seda ja siis oli piinlik, aga nüüd enam nii hull ehk ei olekski, sest tüdruk oskab seda oodata, kui mõni vanematest Sommersitest tema ja Hunteri kohta mingi eriti mahlaka kommentaari lendu peaks laskma. "Liiga kiiresti," muigas Simona, kui Hunter lõpuks ütles, et see õhtu on lõpule jõudnud. Oligi, isegi kui Mona meelest oleks see võinud kestma jäädagi. Simona võttis lille ja lasi juba turvavöö lahti, kuni tema pruunid silmad Hunteril peatusid ja tüdruk hetkeks justkui kõhklema jäi, kuidas seekord hüvasti peaks jätma. Kas piisab kallistusest? Või peaks nad hoopis suudlema? Igatahes polnud Simonal õrna aimugi, kuidas see viimane variant välja võib kukkuda, sest ta polnud kunagi varem kellegagi suudelnud. Simona hingas hetkeks sügavalt ja lausus siis:"Mul oli sinuga väga tore nagu alati, kuid aitäh jällegi selle ilusa... ja erilise õhtu eest," Tüdruk arvas, et need sõnad kukkusid kohe eriti kohmakalt välja, ent ometi olid need tema puhul nii loomulikud. Lausunud need sõnad, andiski tüdruk Hunterile ühe sooja kallistuse.

Mona ei olnud ainuke, kes ei osanud seda õhtut kuidagi lõpetada. Hunter mõtles, et kallistus jääb võibolla natuke liiga tavaliseks. Samas suudlusega ta veel riskida ei tahtnud. "Aitäh, et sa nõustusid tulema minuga," muigas noormees, vaadates tüdrukule otsa. Ta ei hakanud enam Simona öeldud sõnu kordama, kuigi ta mõtles täpselt samamoodi - see oli eriline õhtu olnud. Hunter kallistas näitsikut vastu, hoides teda seekord pisut kauem enda embuses, kui tavaliselt ning kinkides talle pärast kallistust ühe põsemusi. Esimesel kohtingul suudlemine pidavat vist halba õnne tooma? "Ilusaid unenägusid sulle," sõnas Hunter vaiksel häälel, sest nad olid teineteisele nii lähedal, et häält polnudki vaja rohkem pingutada.

"Alati," sõnas Simona naeratusega. See, kuidas Hunter teda mõnda aega hoidis, tunduski praegu kõige parema viis hüvasti jätta, ehkki tüdruk oleks tahtnud, et poiss teda veel natuke aega hoiaks, et ta saaks veel seda soojust tunda. "Ilusaid unenägusid sulle ka," lausus tüdruk, kui viimaks Hunterist eemale tõmbus, oma roosi võttis ja autost väljus, vaadates veel viimast korda poisi poole, enne kui tuppa kadus.

OT: Lõpp?