Start of something new

Hunter sai just enda pelmeenidega ühele poole, kui Simona talle ühe väga raske küsimuse esitas, sest täpselt poiss sellele küll vastata ei osanud. "Ma lihtsalt üritan kindel olla, et sa mingi silmapete pole, mis varsti ära võib kaduda," muigas noormees lõbusalt ja tõmbas enda torditaldriku lähemale, et ka sellele lõpp peale teha. "Öeldakse ju, et head asjad ei kesta igavesti," lausus Hunter ning pistis ühe maguse suutäie endale suhu. Loodetavasti on nemad erand.

"Ma ei lähe kuskile," lubas Simona ja võttis lonksu oma mahlaklaasist, enne kui uue ampsu oma torditükist võttis. Kõht hakkas küll mõnusalt täis saama, kuid tüdruku tähelepanu oli ikkagi rohkem Hunteril kui koogitükil tema taldrikul. "See ei pea alati nii olema," lausus ta poisi sõnade peale, kuid tema huuled kaardusid peagi lõbusaks muigeks. "Mina igatahes üritan kuidagi veenduda, et praegune pole mingi hea uni. Sa ei taha mind igaks juhuks näpistada?" lausus tüdruk lõbusalt.

Kuigi see praad ja koogitükk just eriti suured ei olnud, hakkas ka Hunteri kõht täis saama. "Ei pea. Erandid kinnitavadki reeglit ju," muigas noormees ning tõstis klaasi suule, juues selle tühjaks. Nüü oligi vaja veel natuke torti hävitada. "Parem mitte," lausus poiss, kui Simona tahtis, et Hunter teda näpistaks.

"Tõsi," nõustus Simona Hunteriga ning lõpetas enda torditüki, mida oligi vaid raasuke taldrikule jäänud, siis jõi ta ka enda mahlaklaasi tühjaks. Nii väga kui Simona ei tahtnud, et see õhtu üldse läbi saaks, oli see siiski juba lõpusirgel. "Mul sai küll kõht täis, aga vähemalt seekord jaksan ma end liigutada," lausus tüdruk kergelt naerdes. Need portsud ei olnud nii suured kui seal itaalia restoranis. "Ai, üldse ei taha, et see õhtu veel lõpeks," lausus ta pead raputades, kui oli hetkeks kella vaadanud. Peaks vist ikkagi koju hakkama minema.

"Väga tore," lausus Hunter, "siis ei saa sa öelda, et ma sind siin näljutasin." Noormees istus veel täiesti rahulikult paigal, kuigi nende mõlema taldrikud olid juba tühjad. Keegi ei käskinud neil ju kohe lahkuda. Nad võisid siin ju vaikselt veel natuke istuda. "Noh, kui meil veel aega on, siis me võime siin ju veel natuke istuda," sõnas poiss. Hunteril ei olnud aimugi, mis kell juba on, aga üsna palju kindlasti.

Kuulnud Hunteri sõnu, ei suutnud Simona kohe üldse naeru tagasi hoida. Poiss lihtsalt suutis ta alati naerma ajada. "Jah, ma arvan, et ma hakkan varsti veel juurde võtma niimoodi," lausus tüdruk kergelt naerdes. Loodetavasti Mona ikka nii palju ka juurde ei võta, kui üldse. "Nii tunnike vist on, aga mul on tunne, et meid aetakse siit ikka minema, sest see koht pannakse ilmselt varsti kinni," muigas Simona, kuigi nii kaua Hunteriga seal istumise vastu polnud tal küll midagi. "Et siis... kuni meid välja visatakse?" pakkus ta lõbusalt ning vaatas Hunterile otsa.

"Siis pead trenni minema," sõnas Hunter lõbusalt. See oli muidugi nali, sest see, kui Mona endale paar kilo juurde saaks ei muudaks kohe kindlasti midagi. "Olgu, nii kaua kuni meid välja visatakse," muigas poiss, "aga ma lähen käin korra..." Hunter viipas leti poole ning jalutas sinna, et enda ja Simona õhtusöögi eest juba ära maksta. Kui ta tagasi lauda ilmus, tuli ka teenindaja, kes mustad nõud ära viis. Kui noored jälle kahekesi jäid, suunas Hunter hetkeks pilgu aknast välja, enne kui selle jälle Monale kinnitas. "Muideks, kui sa tahad, siis ma võin sind hommikuti kooli viia. Siis sa ei pea jalutama," pakkus poiss. Tegelikult oli talle see idee juba siis tulnud, kui ta auto sai, aga nüüd on see pakkumine ju vägagi teemas. Nad on ju paar... uskumatu.

"Kui trennist juba rääkida, siis ma olen mõelnud selle peale, et tahaks ka kergejõustikku tulla. Ma tean, et kuulitõukes olin ma vähemalt eelmises koolis päris hea, nii et kui seal viskealasid saab teha, siis I'm in," rääkis tüdruk mõttest, mis tal juba ammu oli. Nii tahaks lihtsalt kuskil veel osaleda ja kui tal Glee jaoks julgust väheks jäi, siis kuskil trennis tõmmelda võis ta küll ja kergejõustik oli päris mõnus. Kui Hunter korraks ära tahtis käia, tüdruk noogutas kergelt ning saatis poissi pilguga, näol omamoodi totakas naeratus. See ei tundunudki tüdruku jaoks enam nii uskumatu, et Hunter tema poiss oli. Simona oli tegelikult väga õnnelik, sest ta poleks arvanudki, et see tunne nii vinge võib olla ja Hunter oli tõsiselt armas. "Mulle meeldiks see," naeratas Simona, kui Hunter pakkus, et võib tüdruku hommikuti kooli viia. "Mu hommikud oleks kohe nii palju paremad."

"Aga tule järgmisse trenni siis kohale," sõnas noormees, "nad teevad kõiki kergejõustiku alasid minu arvates." Hunter tegi jooksualasid. Seega ta ei olnud selles nii kindel, aga ta oli näinud küll osasid, kes kuuli ja vasarat tegid. Ausalt öeldes tundub Mona nii kribu, et kuuli teha, aga kes teab... võibolla on tal see sama hea kui lauluhääl. "Selge. Ma loodan, et ma nüüd sisse muidugi ei maga," muigas poiss lõbusalt, sest siis jäävad nad mõlemad hiljaks või ei jõuagi kooli.

"Kindlasti," noogutas Simona. Järgmisse trenni veab ta end kohale. "Glee tundub ka päris lahe, aga sinna minek nõuaks minult ilmselt suurt eneseületust," lausus tüdruk muiates. See, kui ta Hunterile ühel hommikul laulis, oli üks asi, aga nüüd suure rahvahulga ees - see oleks ilmselt sama hea kui see, et Mona registreeriks end mõnele vaba mikri õhtule ja nende esinemiste ajal peaks ta end kõvasti sundima või ükskõik mida veel tegema, et suuta rahulikuks jääda, sest see oli peaaegu võimatu. "Kui suur on tõenäosus, et sa magad sisse?" küsis Simona lõbusalt, kuigi tavaliselt nägi tema, et Hunter on alati õigel ajal koolis. Poiss paistis just selline, kes õigel ajal ikka üles saab tavaliselt.

Hunter jääb seda küll huviga ootama. Ise ta viske alades eriti hea ei ole ja seega hoiab ta neist eemale. Jooksmises pidavat talle aga annet olema. Vähemalt treener ütles seda. Poiss ise küll ei tunne, et ta selles kuidagi eriti osav oleks. "Sul on ilus lauluhääl ja sa ei peaks selle pärast kartma, aga ma saan aru, kui sa ei taha Glee'sse minna. Avalik esinemine pole kõigile," sõnas Hunter, kes ka ise just rõõmuga kuskile lavale ei roni. Vähemalt varasemalt oli nii. Sellel kooliaastal on ta kuidagi palju enesekindlam ja julgem. "Vahel harva ikka juhtub, aga enamasti olen ma ikka ilusti kohal, sest... Rosie," muigas poiss, "tema jaoks on ju kool veel nii lahe ja huvitav. Seega ta ärkab hommikul kohe üles kui äratus käib ja muidugi peab ta ka minu toast läbi käima." Vahel unise peaga sai Hunter selle peale pahaseks ka, aga õnneks ei ole ta veel pisikesele putukale halvasti öelnud midagi. Tore ju samas, et tal justkui kaks äratuskella oleks.

Jooksmises kardab Simona ise pigem aeglaseks jääda, aga kuna tal on enda õblukese keha kohta üsna tugev käsi, siis miks mitte võtta enda peale need kuulitõuked ja igasugused viskealad. "Tegelikult mulle meeldib vahepeal laulda, aga ma kardangi nii paljude inimeste ees esinemist, sest võib-olla juhtub nii, et mul ei tule enam sõnad välja või äkki mu hääl murdub... või ei saa keegi sõnadest aru," tunnistas Simona. Rohkem kartis ta neid esinemisi ikka sellepärast, et võib-olla ongi raske tema aktsendist aru saada ja ta ütleb äkki midagi valesti või ei tea ise õiget sõna, kuigi Hunter võis sellega juba harjunud olla, sest temaga suhtles tüdruk rohkem ja poiss õnneks aitas ka teda vahel, kui tüdrukul mõni sõna meelde ei tulnud ja ta kuidagi seda siis seletada üritas. "Me kõik olime väiksena ju sellised," muigas Simona. Siis ikka tahtsid kooli minna, aga nüüd mitte enam nii väga. "Aga noh, nagu sa tead, lähen mina päris vara tegelikult magama ja ärkan ka kõvasti varem, nii et ma võin sulle helistada, kui vaatan, et kell on palju ja sind pole tulnud," pakkus Mona. Täna ta muidugi vara magama minna ei saanud, sest sellisel ajal oleks tüdruk tavaliselt ammu voodis. Õnneks polnud hullu, sest laupäeval ei pidanud vara ärkama.

"Nii palju kui ma Glee'st kuulnud olen, siis seal ei ole eriti mingi kritiseeriv publik. Daniela käis seal mõnda aega ja tema on selles kohta küll ainult head rääkinud. Ega tema oli ka keskas üsna vaikne ja tagasihoidlik," sõnas Hunter, "kui sa kardad kogu aeg, siis sa ei saagi korralikult elada. Ära mõtle sellele, mida keegi teine arvab. Oluline on, et sul endal tore keskkooli kogemus oleks." Räägib inimene, kes alles eelmisel aastal keskkoolis täiesti nähtamatu oli. Tegelikult oleks ta vist siiani, kui ei ole Monaga suhtlema hakanud ja seal kaudu veel Peteri ja Phoebega. "sa võid seda teha, aga ma pea vist hoiatama, et ma ei ole eriline hommiku inimene," sõnas Hunter, "tegelikult see on veider... suvel ärkan ma alati enne kõiki teisi, aga kooli ajal tahaksin ma ainult magada."

"Ma arvan, et ma võib-olla räägin temaga veel kunagi sellest, sest ma olen hetkel küllaltki otsustusvõimetu," lausus Simona ning vaatas Hunterile otsa. "Aga aitäh nende julgustavate sõnade eest," lisas ta naeratuse saatel. Need tähendasid talle palju ja võib-olla peaks kas või proovima. Võib-olla polegi see nii hull, sest Hunterile esinemisega sai ta ju hakkama. "Ja sa tahad öelda, et kui ma sulle vara hommikul helistan, võin ma kuulda tigedat Hunterit?" küsis Mona lõbusalt, kuigi ta ennastki päris hommikuinimeseks nimetada ei saanud. Ta tuli lihtsalt varem voodist välja, sest hommikul oli ta kohe eriti aeglane. Pealegi oli tal väike kassike, kelle liivakast tahtis päris tihti uut liiva ja seegi võttis hommikul omajagu aega. "Suvel ei olegi sul teist valikut, kui päike sulle sõna otses mõttes aknast näkku paistab, aga minul on nende päikesepaisteliste ilmadega üldse parem tuju, nii et sa pole ainus, kes hommikul enne teisi ärkab," rääkis näitsik.

"Sul on õnneks lõpetamiseni veel küllalt aega. Ära lihtsalt liiga kaua viivita," muigas Hunter, kes hetkel ikka lootis sellele, et Simona siin ikka keskkooli ära lõpetab ja eks siis näeb, mis edasi saama hakkab. "Võta heaks," naeratas poiss Monale. Meil kõigil läheb vahel vaja inimest, kes meile midagi sellist ütleks. "Nooh, võimalik, aga mitte kindlasti. Eks ma üritan ennast ikka oma tüdruku juures kenasti üleval pidada," lausus Hunter, kes küll just hea meelega tüdrukule midagi nähvata ei soovi. Vaevalt see juhtub, kui Simona mahe hääl talle hommikul esimese asjana kõrvu jõuab. See oleks isegi jumalik ju. "Jah, suvi ja päike... need tunduvad nüüd nii kaugel," sõnas noormees mõtlikult.