Start of something new

Hunter oli Simona maja ees isegi viis minutit varem, sest ta lihtsalt kartis hiljaks jääda ja tuli seega pisut varem majast välja. Noormees peatas mootori ning ronis autost välja. Kortermajja sisse ta minema ei hakanud. Selle asemel jalutas ta auto juures natuke aega edasi-tagasi, kuni viimaks vastu autot nõjatus. Ei olnud vist eriline saladus, et Hunter oli pisut närvis. Ta vaatas pidevalt enda kella ning igakord kui kortermaja välisuks lahti tuli, vaatas noormees selle suunas. Tundus, et Simonal läheb veel natuke aega.

Outfit+must mantel

Seda õhtut oli Simona juba peaaegu terve nädala oodanud, aga kui see lõpuks kätte jõudis, tundis temagi, kuidas närv sisse tuleb ja sisikond sees keerab. Natuke julgustavam oli koolis olles teadmine, et see kõik on alles õhtul, kuid siiski ei suutnud neiu täna muust mõeldagi ja veel vähem suutis ta tundides keskenduda. Koju jõudes käis Mona duši all ning hakkas end siis õhtuks üles lööma. Ta pani selga tumesinise pitsilise kleidi ning jalga mustad sukkpüksid, sest ilmad pole enam teab mis soojad. Kui tüdruku juuksed olid piisavalt kuivad, sirgendas ta need ja jättis vabalt õlgadele langema, seejärel tegi ta üle pika aja ka meigi, mis neiu pruunid silmad eriti hästi välja tõi, ja võttis ehtekarbist kleidi juurde mõned ehted. Enne kui Mona mantli selga pani, heitis ta veel pilgu peeglisse ja veendus, et nii sobib küll. Siis pani ta peale mantli veel mütsi, salli ja kindad ning jalga saapad, enne kui koti haaras ja välja läks. Hunterit juba seal nähes sammus Simona naeratades noormehe juurde, sees ikka kerge värin. "Hei," tervitas ta poissi.

Outfit

"Hei," sõnas Hunter samuti naeratades, "sa näed kena välja." Kuna tegemist oli noormehe esimese kohtinguga, siis ega ta väga kindlalt ei teadnud, kuidas käituma peaks, aga võibolla oli see talle samas ka eeliseks. Vähemalt ei tulnud ta kohale tühjade kätega. Hunter ulatas neiule ühe punase roosi, mille varre küljes oli punane lint, mille küljes omakord kaardike pisikese luuletusega. "Alustuseks," mainis noormees kergelt õlgu kehitades. Saavad õhtule juba mõnusa meeleolu. "Aga ma paluksin sind nüüd autosse, et meie õhtuga pihta hakata," lausus kutt ja tegi seekord Simonale ise ukse lahti. Kui tüdruk autos oli, istus sinna ka Hunter.

Hunter polnud ainus, kelle jaoks see esimene kohting oli. Simonagi ei teadnud väga, mida oodata, kuid miskipärast lõi ta end täna kohe eriti üles. "Aitäh," tänas Simona Hunterit, kes talle komplimendi tegi. "Sina näed ka väga hea välja," tegi tüdruk poisile komplimendi vastu ning võttis roosi, mida ta hetkeks isegi nuusutas. Kui Hunter neiule ukse lahti tegi, istus ta autosse ning tõmbas turvavöö peale. Siis luges ta kaardikesel olnud luuletuse ka läbi. "Kirjutasid sa selle ise?" pöördus tüdruk Hunteri poole. See kõik oli noormehest väga armas. "Ja see roos on väga ilus." Selle võiks nüüd kuskile vette või mingi niiske lapi sisse panna, et ta õhtu jooksul ära ei närtsiks, vaid oleks hiljem ka sama ilus, kui Simona juba koju läheb.

"Oleks ma vaid nii osav," muigas Hunter, vaadates korraks tüdrukule otsa, enne kui auto tööle pani ja vaikselt kohalt sõitis. Noormees otsis tükk aega õiget luuletust, aga lõpuks jäi ta täitsa rahule. "Tore, kui sulle meeldib," sõnas noormees kergelt naeratades. Ta võis endale vaikselt ühe pluss punkti kirja panna. Kena. "Mis kellaks ma su koju pean viima?" tahtis Hunter selle kohta teada saada, siis oskab aega vaadata.

"Kindlasti oled sa milleski muus väga hea... ja ma tean, et oled," lausus Simona naeratades, kuigi ka luuletus meeldis talle väga. "Aga sa tabasid vähemalt naelapea pihta, sest luule on üks mu lemmikutest kirjandusžanritest," lisas ta. Mona oli ilmselt üks vähestest, kellele luulet meeldis vahepeal lugeda. See on hea vaheldus tavalistele juturaamatutele. "Hiljemalt üheks," vastas Mona Hunteri küsimusele. Kuna oli nädalavahetus ja papa Dragomir teadis, kellega tema tütar on, lubas ta näitsikul täna natuke hiljem koju tulla ja soovis lihtsalt lõbusat õhtut.

Eks igal ühel ole oma tugevused ja nõrkused. Hunteri tugevuseks oli ilmselt joonistamine ja loomad. "Väga lahe. Ma ei teadnudki seda. Ma ise loen loolet väga harva... tegelikult ma loen üldse väga harva," muigas Hunter ja vaatas korraks Simonale otsa. Hiljemalt üheks sobib ideaalselt. Seega noormees noogutas kergelt. "Ma loodan, et lisaks luulele ei ole sul midagi ka maalida vaatamise vastu midagi," sõnas poiss, paljastades seega nende õhtu esimese peatuskoha. Hunter oli üsna nõutu olnud selles osas, mida ta üldse Monaga tegema peaks. Lõpuks tuli talle galerii meelde. Sellesk, et sealsetest piltidest parem ülevaade saada, helistas nooruk Annale ja rääkis temaga sellest. Vähemalt ei olnud neiu noriv nagu Chad või Matt, vaid tõesti sai aru Hunteri kimbatusest ning abistas teda. Poiss peaks talle hiljem mõned tänusõnad saatma, kui see õhtu õnnestub.

"Aga sulle meeldib muidu lugeda?" uuris Simona. Tema luges päris tihti ja eriti mõnus oli see siis, kui ta oli teki all ja kõrval veel tassike aurava teega. "Mulle isegi meeldiks see," naeratas Simona. Kunstiajalugu teda isegi huvitas, aga joonistada tüdruk ei osanud. Samas polnud mingi maal tema jaoks lihtsalt üks tähenduseta pilt nagu paljude teiste jaoks, Mona sai enamasti ikka aru, mida mingi maali abil edasi üritatakse anda.

"Nooh, kui ma mõne hea raamatu leian, siis küll," lausus Hunter. Nad vist rääkisid sellest natuke grillika ajal ka. Kuigi siis oli teemas pigem kohustuslikkirjandus. "Väga tore," sõnas poiss, "sest me läheme nüüd kunstinäitusele." Poiss vaatas korraks Simonale otsa, et tema reaktsiooni näha ning keeras siis teelt hoopis Galerii parklasse, kus ta autole kenasti koha leidis. Kuna on jubs õhtu, siis ega palju rahvast ei ole. Pealegi ütles Anna, et näitus on viimast päeva üleval. Kõik soovijad on kindlasti selle juba ära näinud. Hunter peatas auto ning ronis sellest siis välja. Teinud Monale ukse lahti, ootas ta ilusti tüdruku ära, enne kui sõiduki lukustas ja koos tüdrukuga Galeriisse jalutas.

Simonalegi meenus see vestlus grillika ajal, kuid siis ei rääkinud nad sellest üldse kuigi pikalt ja Monal ei õnnestunud isegi poisi lemmikraamatut teada saada. "Kui juba headest raamatutest rääkida, siis mis sul kõige lemmikum on?" kasutas Simona nüüd võimalust Hunteri lemmikraamat teada saada. Kui Hunter kunstinäitust mainis, kaardusid Simona huuled kohe naeratuseks. Nüüd meenus talle see, kui nad suvel muuseumidest rääkisid ja noh, Mona oli maininud, et talle meeldivad need kohad ja kunstinäituski sellest just kaugel polnud. Hunter oli seda vähemalt meeles pidanud ja see juba tähendas Simonale midagi. "Ma polegi ühelgi ammu käinud," sõnas tüdruk lõpuks ja ronis autost välja, jättes enda roosi ja kaardikese istmele, et ta seda kogu aeg kaasas ei peaks kandma. Galeriisse astudes võttis Mona ära üleriided ning asetas need nagisse, jäädes vaid tumesinise kleidi väele, enne kui näitusesaali astus. Kohe püüdis tüdruku pilku üks pastelse toonides ja pealtnäha üsna lihtne, kuid rahulikku emotsiooni edasiandev maal. "Nii lahe," lausus Simona seda maali vaadates. "Ma tunnen, nagu suudaks ma sellega samastuda."

OT: Ma ei tea, kas seal nagu päriselt on üleriiete jaoks koht, aga ma kujutasin ette, et oli

"Lemmikraamatut mul vist küll ei ole, aga kui kunagi tekkima peaks, siis ma kindlasti annan sulle teada," sõnas Hunter. Tal oli piisavalt raamatuid, mis talle meeldisid, aga mitte seda ühte ja lemmikut. Hunter eemaldas ka enda mantli ning jalutas siis Simonale järele, jäädes peagi tema kõrvale seisma. Ta silmitses teost mõnda aega ning kallutas siis pead natuke ühele küljele. "See on ilus, aga minus tekitab see... ma ei tea vastakaid tundeid," lausus noormees, "aga mis moodi sa sellega siis samastuda suudad, kui küsida võib?"

"Mul on palju selliseid, mis mulle meeldivad, aga mida ma mitu korda võingi lugeda, on "Kuristik rukkis"," lausus Simona, sest pidas just seda raamatut enda kõige lemmikumaks. "Ma ei oskagi täpselt öelda," vastas neiu Hunteri küsimusele, silmitsedes seda maali. "Ma lihtsalt näen selles midagi endale nii omast," sõnas ta, viies siis pilgu maalilt Hunterile. "Aga miks see sinus vastakaid tundeid tekitab?" uuris tüdruk.

Hunter noogutas ja liikus järgmise maali juurde, mis oli palju soojemates toonides ja kuidagi elavam. Üldiselt meeldis see kutile rohkem kui eelmine, aga ikkagi ei olnud see midagi sellist, mida poiss pikalt vaatama jääks. "Ma ei tea," kehitas poiss enda õlgu, "tundub, et kunsti ei saa teisele eriti seletada. Iga üks näeb teost erinevalt ja enamasti tundub see seotud olevat meie eluga ehk mida me läbi oleme elanud. Või ma ei tea... mida sa arvad?"

Samuti meeldis järgmine maal Simonale, kuid kui ta peaks valima, valiks ta endiselt eelmise, sest see lihtsalt oli kuidagi südamelähedane. "Ma ei vaidle sulle üldse vastu," nõustus Simona Hunteriga. "No kunstnik ise ju üritab ka maali abil midagi edasi anda ja ma arvan, et sellest polegi võimalik niimoodi aru saada, et see arvamus... no näiteks minu arvamus sinu omaga klapiks," seletas näitsik. "Samas on ka inimesi, kelle jaoks need maalid ongi lihtsalt ühed tähendusteta pildid." Selliseid inimesi on vist päris palju, ent Mona ei kuulunud nende hulka.

"Ega neil ei olegi ju otsest tähendust... nende tööks on ju tekitada emotsiooni," sõnas Hunter, "ma tean, et paljud inimesed hakkavad selliste piltide puhul hoopis nii-öelda peidetud kujundeid otsima, millele kunstnik pole tegelikult üldse mõelnud." Päris huvitav oli niimoodi Simonaga kunstist rääkida. Poisil ei olnudki eriti kedagi teist, kes viitsiks temaga sellistel teemadel juttu puhuda.