Start of something new

"Ma ei tea, kui paljudesse Westside'i söögikohtadesse sa oma selle käin-kõik-Tree Hilli-söögikohad-läbi-värgiga jõudsid, aga isegi kui ma pole väga palju neis käinud, on siin teisigi mõnusaid kohti," lausus Simona. Port City Java ja mõned väiksemad kohvikud said mõne sõbrannaga läbi käidud, kuid Mona arust ongi need hubasemad. Tüdruk naeatas, kui kuulis Hunterilt, et ka noormehele meeldib temaga koos olla, ehkki ausalt öeldes annaks Simona kõik, et see õhtu veel läbi ei saaks. Ta tundis end Hunteriga olles nii vabalt ja õnnelikuna, kuid viimasel ajal lisandus sellele veel tunne, nagu lendleksid tüdruku kõhus tuhanded liblikad. "Mmm... ma tundsin sellest juba puudust," lausus tüdruk, kui tema pannkoogid ja šokolaadikook lõpuks tulid. "Ma arvan, et ma proovin seda kodus ka millalgi teha, sest pannkoogid ei saa eriti rasked olla. Loodan ainult, et seekord pann põlema või katki ei lähe," lausus tüdruk muiates ning võttis esimese ampsu oma pannkookidest. Nämma.

"Mõned ikka jõudsin. Siin on paljud sellised hubased kohad, mis on ühe ja sama perekonna käes mitmeid aastaid olnud. Need on tõesti mõnusad kohad," lausus Hunter, kes peale kahe kuulsama - Karen's Cafe ja Port City Java - veel mitmes ära oli käinud. "Isuäratav," nõustus noormees ja võttis enda kahvli, mille otsa ühe pelmeeni võttis, kastes selle ka koorekastmesse. Nämma. "Need ei olegi rasked," kinnitas noormees.

"Osa neist meenutavad mulle midagi sellist, mis minu perekonnal Rumeenias oli ja see on üks põhjustest, miks mulle need pisikesed kohad meeldivad," rääkis Simona, lõigates noaga enda pannkookidest veel väiksemaid tükikesi, et neid oleks lihtsam kahvli otsa võtta ja siis süüa. "Ma usun sind, aga kahel eelneval korral pannkooke teha üritades olen ma paraja segaduse seal köögis suutnud korraldada," muigas tüdruk. Äkki kolmas kord läheb ikkagi õnneks.

"Päris lahe, et teil seal restoran oli. Kas su isa siina ei taha uut ära alustada... nagu kohviku näol?" uuris Hunter korraga. Neil ei olegi siin linnas veel rumeenia kööki. Pealegi üks uus kohvik ei teeks paha. "Kolm on kohtu seadus," muigas Hunter, "ma olen kindel, et nüüd tulevad nad välja." Ükskord peab ju see õnnestuma ka.

"Ma ei tea, ma polegi seda temalt küsinud," vastas Simona, olles Hunteri küsimusest ikkagi veidi üllatunud. "Ta töötab hetkel ühes väikefirmas ja on sellega rahul, aga kas ta just söögikohta tahaks avama hakata... ma mõtlen, ta oskab sama hästi süüa teha kui mina, nii et isegi kui ta avaks, ei oleks tema kindlasti köögitoimkonnas," rääkis näitsik ning lonksas vahepeal mahla pannkookidele peale. Samas kui Gavril avakski restorani, võib see majanduslikult Dragomiridele jälle hästi mõjuda, sest see oleks paganama hea äriidee. "Aga kui tööst rääkida, siis ma ise olen ka mõelnud sellele, et võiks kuskile töökohta hakata vaatama," rääkis tüdruk oma mõttest, mis tal juba kaua aega oli olnud. Siis teeniks ta ise oma raha ja saaks endale ehk rohkem lubada ka. "See tähendab mulle palju, et sa minusse usud," sõnas näitsik naeratusega, kui Hunter arvas, et kolmanda korraga suudab Mona nii pannkooke teha, et köögis mingit katastroofi ei toimu.

"Kes teab... võibolla ongi hea, et ta midagi muud proovib," lausus noormees. Ta mõistis, et peaks selle teema kuidagi mujale viima, sest see ei olnud vist just väga selline, mida Mona arutada tahaks. Neiu jutust jäi mulje, et tema ema oli Rumeenias see põhiline restorani pidaja. "Sa võid ju ka Book Nooki tulla. Palk ei ole küll väga suur, aga töö ei ole ka raske. Kui sa tahad, siis ma võin seda uurida," pakkus Hunter. See oleks Westside'is ja poiss saaks talle põhilise ise selgeks õpetada, kuigi koos nad ilmselt ei töötaks, sest seal on töö vahetustega ja korraga on üks inimene tööl. Erand juhul kaks. "Noh, kui inimene ise ei usu, siis peab keegi teine seda tema eest tegema," lausus Hunter.

Nii see oligi. Ileana oli selle restorani hing ja pärast tema surma polnud see koht enam sama, nii et Dragomirid sulgesid lõpuks selle koha. "See kõlab tegelikult päris hästi, kuna mulle meeldivad raamatud ja töötamine raamatupoes võib mulle täitsa meeldida," lausus Simona, kui Hunter pakkus, et ta võiks Book Nooki tulla. Teine põhjus, miks Simona sinna mahtis, oli muidugi veel see, et äkki saab ta poisiga ka rohkem koos olla, kuigi koolis näevad nad teineteist niigi iga päev ja alati saavad noored ju koos välja minna. "Miks sa arvad, et ma ei usu?" tundis Simona siirast huvi.

"Olgu, siis ma uurin homme enda ülemuse käest, kas tal on hetkel lisa töölisi vaja," sõnas Hunter kerge noogutusega. Loodetavasti jääb see talle meelde ka, kuigi arvata on, et Monaga seotud asjad tal just eriti kergelt peast välja ei lähe. "Ma ei tea..." sõnas poiss alustuseks, "ma lihtsalt arvan, et inimesed, kes usuvad endasse on enesekindlad enda suhtes ja nad julgevad olla nemad ise ükskõik millises olukorras. Sina oled omas elemendis, aga ainult enda sõprade juures... Ma tean seda rääkida, sest ma olin ja võibolla olen natuke siiamaani samasugune. Kõik muutus minu jaoks pärast... koolitulistamist, sest ma mõistsin kui õrn elu on ja... nüüd kuidas öelda... ma tunnen ennast palju mugavamalt enda nahas." Poiss lootis, et tema tekst jõudis Monale kohale ja ei pahandanud teda kuidagi.

"Muidugi," sõnas Simona naeratuse saatel. See oleks päris hea, kui tal õnnestuks Book Nooki tööle saada. Tüdruk kuulas Hunteri juttu ja sõi oma pannkooke. "Ma arvan, et see jättis meile kõigile oma jälje," sõnas ta, kui poiss koolitulistamist mainis. Tüdrukule endale tuli tema käitumine sellises olukorras küll üllatuseks, aga vähemalt oli ta elus ja see oli kõige tähtsam. "See on hea, et sa end oma nahas mugavamalt tunned. Sa meeldid mulle sellisena nagu sa oled," lausus Simona täiesti ausalt. "Kui aus olla, siis sa oled kõige armsam, hoolivam ja toredam poiss, keda ma üldse kohanud olen," lisas tüdruk, tõmbudes näost punaseks.

See tulistamine jättis kindlasti kõigile oma jälje. Ka neile, kes ei olnud koolimajas sees. See oli õudne päev tervele linnale. "Aitäh," sõnas noormees naeratades. Ta asetas enda vaba käe neiu vabale käele ning vaatas Simonale otsa. See liigutus tuli lihtsalt väga iseenesest. Poiss isegi ei mõelnud eriti. "Kassatahaksidminugakäimahakata?" vuristas Hunter ette enne kui ennast pidama sai. See lihtsalt tuli temast välja. Poisi nägu oli kindlasti mitu kraadi punasem ja tema süda tegi sellist rallit, et Hunter pidi sügavalt välja hingama, et ennast rahulikuks sundida. Talle meenus, mis ta oli Mattile enda ja Simona kohta öelnuda - ma ei taha meie sõprust ära rikkuda. Nüüd tegi ta küll ilmselt just seda...

Simona naeratas, kui Hunter teda tänas ja oma käe tema omale asetas. Tüdruk tundis, kuidas tema süda kiiremini lööma hakkab. Kui ta kuulis Hunteri küsimust, ei suutnud tüdruk alguses enda sõnu uskuda, aga ta tundis, kuidas kuum tunne hetkeks tema keha läbis. "Jah, ma arvan, et sa meeldid mulle..." lausus näitsik, tõmbudes näost veelgi punasemaks. "Jah! JAH! Ma... tahan su tüdruk olla," vastas ta lõpuks ning põimis oma sõrmed Hunteri omade vahele, pigistades õrnalt poisi kätt. Saabudes poleks ta arvanudki, et sellest ilusast sõprusest midagi enamat välja võib kasvada, aga elu tahtis ilmselt teisiti.

Saanud positiivse vastuse enda küsimusele, ei suutnud noormees seda uskuda. Ta oli juba hakanud peas välja mõtlema kõige hullemaid stsenaariumeid, kuidas see õhtu veel lõppeda võib. Nüüd ei olnud selleks aga enam põhjust. Kõik oli kõige paremas korras. Simona oli nüüd tema tüdruk. Tal oli oma tüdruk. Vau. Seda ei oleks Hunter küll veel hommikul suutnud uskuda. Poiss lihtsalt naeratas totakalt, sest ta ei osanud enam midagi öelda. Midagi pidi ometi ütlema ju. "See on suurepärane," lausus poiss, "parim õhtu üle pika aja." Kuigi nad ei joonud midagi alkohoolset, võttis Hunter enda klaasi kätte, et Simonaga klaasid kokku lüüa. Nende... suhte terviseks?

Nüüd arvas ka Simona, et näeb mingit eriti head unenägu ja seega tahtis ta end näpistada, et veenduda, et see kõik on päriselt. Tal oli nüüd poiss... ja veel esimest korda. Simona hakkas lihtsalt naerma ning raputas pead. See tundus ikka nii uskumatu, et Hunter nüüd tema poiss on. "Tõesti parim õhtu," nõustus tüdruk Hunteriga. "Niisiis... meie terviseks," ütles neiu toosti, kui oma pooliku mahlaklaasi tõstis, et see Hunteriga kokku lüüa.

Hunter lõi tüdrukuga klaasi kokku ning võttis sealt siis ühe lonksu, hoides samal ajal pilku Simonal. Noh, nüüd saavad kõik tema vennad toredalt öelda - ma ju ütlesin sulle. Või midagi taolist. Poiss ei öelnud rohke midagi, vaid sõi natuke aega, kuid tema näol mängles naeratus ja tema pilk püsis enamik ajast Monal.

Simona võttis lonksu ka enda klaasist, kui oli selle Hunteriga kokku löönud ja sõi enda pannkoogitaldriku tühjaks, heites aeg-ajalt samuti Hunterile pilke. Tüdruku pruunid silmad särasid ning ka tema huuled olid kaardunud naeratuseks. "Mis sa vaatad?" küsis ta lõbusal toonil Hunterilt, kui oma koogi kallale asus, ehkki ta ise ka enda pilku just poisist eemal hoida ei suutnud.