I remember it all too well

Oli lihtsalt üks sombune ja hall novembrikuu pärastlõuna, kui Helena oli teel noortekeskusest kodu poole, seljas kitarr. Tema tunded võisid küll segased olla, aga see ei takistanud teda muusikat tegemast. Tüdruk oli alustanud paari uut laulu, pannes kõik oma tunded paberile, sest see oli üks võimalus, kuidas vähegi kergem hakkas. Muusika oli justkui väljapääs, kuigi Helena teadis, et ta ei saa igavesti oma probleemide eest põgeneda, vaid peab nendega silmitsi seisma ning kuidagi lahenduse leidma. Hetkel tundus see neiu jaoks aga labürindina, millest väljapääsu on peaaegu et võimatu leida. Niisiis kõndis Marie edasi, tuul sasimas õrnalt tema meeblonde juukseid. Jõudnud pargini, Helena seisatas. Talle meenus see, et oli natuke rohkem kui aasta eest Coliniga seal kohtunud, ja justkui automaatselt hakkas neiu minema sama pingi juurde. Tüdruk mäletas, kui õnnelik ta oli noormehega olnud, ja ometi tegi ka sama inimene ta õnnetuks. Nii irooniline, kui see ka polnud, andis Colin Helenale nii kõige paremad kui ka kõige valusamad mälestused. Igatahes ei tahtnud Marie hetkel kuskile minna ja nii võttis ta kitarri välja ja sättis end pingi seljatoele istuma, hakates enda kõige uuemat laulu mängima.

Outfit

OT: @colin

Pärast seda kui kogu Colini tulevik neljanda novembri õhtul ühe hetkega maha lammutati, võttis mees enda asjad ja lihtsalt kadus Tree Hillist, sest ta ei tahtnud kuulata ei Phoebet ega enda ema. Ta ei tahtnud lihtsalt kuulda, kuidas ta jälle kõik valesti tegi. Noormees läks külla enda isale, sest ta leidis, et kuigi nad ei ela enam koos kui üks pere, on ta üks vähestest inimestest, kes saaks temast aru ja oskaks võibolla isegi mingit nõu anda. Colin veetis seal peaaegu terve nädala, liikudes siis sealt edasi New Yorki, kus Whitelyde isa fotostuudio temaga kohtuda tahtis. Nad pakkusid noormehele seda, mida ta alati lootnud oli - võimalust enda stuudio nende omaga ühendada. Olla neile justkui tütarfirma. Seal olles ja seda juttu kuuldes otsustas mees aga hoopis, et soovib siiski ise enda firmaga tegeleda. Ta ei taha enam sõltuda kellestki teisest...

Nii tuligi ta New Yorgist kolmeteistkümnendal novembril tagasi. Rääkinud enda olukorrast nii Phoebe kui ka emaga, otsustas tüüp kodust välja kolida. Ta leidis endale ühe lofti, mis meeldis talle kohe esimesest silmapilgust. Suureks uudiseks oli mehele see, kui kohaliku keskkooli direktor talle helistas ja pakkus talle fotograafiaringi õpetaja kohta, mis enne Lucyle kuulus. Kuna Colin ei ole kunagi midagi sellist teinud, palus ta endale natuke mõtlemisaega, kuid andis täna hommikul siiski allkirja paberile. Pärast kooli külastamist otsustas Colin ennast jälle töölainele panna. Ta oli paljude klientide ajad edasi lükanud või lihtsalt ära jätnud. Nii kaotas ta küll mõned kliendid, aga ta vajas aega iseendale. Pärastlõunaks oli Colin enda stuudioga ühele poole saanud ning otsustas koju minna, et tegeleda uue näitusega, mis pidi näitama ühe North Carolina kohaliku loodusfotograafi töid. Tal oli vaja mehe tööd üle vaadata ja talle pakkumine teha. Olles seega parajalt mõtetega töö juures, jalutas Colin läbi pargi, sest tema uus loft asus praktiliselt otse läbi pargi jõe ääres ühes vanemas tehasehoones, mis nüüd oli korda tehtud loftideks.

Kui Colin korraga enda pilgu teerajalt üles tõstis, leidis ta ennast väga tuttavast kohast. See oli mehe jaoks täielik deja vu. Ta jäi lihtsalt keset teerada seisma ning vaatas tuttavat neidu, kes kitarri mängis ja üsna mõtlik välja nägi. Colin ei osanud isegi midagi öelda, sest viimati kui nad rääkisid, ei olnud see just kõige õnnestunum vestlus. Küll aga oleks minema jalutamine väga imelik olnud. "Hei," sõnas mees viimaks, hingates sügavalt välja ning tõstes enda käed tagi taskust välja. Ta seisis hetke kahtlevalt veel paigal, kuid jalutas siis pingi juurde ja võttis sellel istet.

Outfit, ilma prillide ja joogita

Kuulnud tuttavat häält, lõpetas Helena mängimise ning jäi Colinile otsa vaatama. See ei olnud nüüd ja praegu! Ei saanud olla! Tüdrukut tabas samuti täielik deja vu ja ta miskipärast ei uskunud, et tegu ainult juhusega oli. Niisiis raputas ta hetkeks pead ja sulges silmad, enne kui need uuesti avas ja nägi, et see on praegu päriselt ja Colin on seal. "Hei," tervitas ta meest vastu. "Palun ütle mulle, et see on juhus," lausus neiu, kuigi see oli rohkem nagu valju häälega mõtlemine.

"See on täielik juhus," kinnitas Colin, "ma olin või olen teel koju." Mees vaatas tüdrukule otsa ning suunas seejärel pilgu hoopis pargile. "Muidugi ma võin edasi jalutada, kui sa soovid," lisas noormees korraga, kui mõistis, et oli lihtsalt neiu kõrvale pingile istunud, ilma et oleks küsinud, kas see Helenale üldse sobib. Võibolla oli seal põhjus, miks nad pärast Phoebe sünnat enam ei kohtunud. Ja võibolla oli selleks põhjuseks tüdruku soov meest vältida.

Helena noogutas, kui kuulis, et tegu on ikka juhusega. "Ma lihtsalt... mul oli hull deja vu tunne," lausus tüdruk, kuigi polnud kindel, et Colin just sellest rääkida tahab, sest viimati oli mees mõista andnud, et neiul pole temaga enam mingitki lootust ja ega Helena ise ka sellesse just ei uskunud. Tal polnud õrna aimugi, mis mehe elus vahepeal toimunud oli. "Sa ei pea kuhugi minema. Palun... jää," lausus neiu vaiksemal häälel, ehkki ei teadnud isegi, miks ta ei tahtnud veel noormehel minna lasta. Võib-olla oli asi ikkagi selles, et ta oli temast puudust tundnud. "Kuigi mind siiski huvitab, miks sa minust lihtsalt mööda ei kõndinud," sõnas näitsik, vaadates Colinile otsa. Mees oleks ju vabalt võinud seda teha.

"Sa ei olnud ainuke," sõnas Colin kerge muigega, toetades enda küünarnukid põlvedele ning ühendades enda sõrmed. Kui Helena leidis, et noormees võiks veel paigale jääda, siis noormees lihtsalt noogutas ja jäi paigale. "Kes see siis enda tuttavatest lihtsalt niisama mööda jalutab?" esitas noormees vastuse asemel uue küsimuse, tõstes enda silmad näitsikule.

"See on... kummaline," turtsatas Helena ning raputas pead. "Nagu mingisugune märk." See deja vu lihtsalt pidi midagi tähendama, sest varem pole tüdrukul nii hullumeelset deja vu tunnet olnudki. See oleks täpselt nagu oleks nad ajas tagasi läinud ja uuesti kohtunud, kuigi ilm oli teine ja Helena oli kõike muud kui õnnelik. "Ma usun, et mitte keegi," tuli Marie täiesti ilmselge vastuse peale. "Ma arvasin, et pärast seda, mis ma sulle Phoebe sünnipäeval rääkisin... sa võib-olla ei taha minuga enam rääkida ega midagi, sest arvad, et äkki ma väldingi sind," rääkis Helena.

"Märk? Mida sa sellega öekda tahad?" küsis Colin, kergitades enda kulme ning vaadates Helenale otsa. Mehe jaoks oli tegemist lihtsalt ühe väga veidra taaskohtumisega. Hetkel ta sellest kaugemale küll midagi mõtlema ei hakanud. "Täpselt," noogutas tüüp lühidalt, kui Helena oli samal arvamusel, et tuttavad ikka peaksid teineteist vähemalt tervitama, kui nad üksteisest mööduvad. "Ma arvasingi, et sa mind väldid, aga see on täiesti okei," sõnas Colin üsna muretul häälel, mis tähendas, et ta ei olnud tüdruku suhtes kuidagi negatiivselt häälestatud selle pärast.

"Ah, unusta ära," vastas Helena ning raputas pead. Ta ei hakanud midagi muud ka mehele rääkima, mis ta sellest arvab. See ei omaks nagunii mingit tähtsust... vähemalt mitte Colini jaoks. "Ma ei väldi sind," lausus näitsik ning vaatas Colinile otsa. "Kui aus olla, siis oled sa ise ka kuidagi eemalolev tundunud," rääkis Helena oma tähelepanekust, mille ta juba sellest hetkest oli teinud, kui mees parki üldse saabus. "On kõik ikka korras?" tundis tüdruk huvi.

Colin hingas sügavalt välja ning vaatas enda ketsininasid, istudes mõnda aega niisama vaikides. Ta kuulas Helenat ning mõtles, kas nad üldse kunagi normaalselt veel suheldud saavad. "Ma olin neljandast kuni kolmeteistkümnendani üldse Tree Hillist ära," sõnas noormees, "aga kohe kindlasti ei ole ma sind vältinud. Lihtsalt pole kokku juhtunud." Nüüd on vähemalt neil mõlemal teada, et teinepool ei väldi teist. Helena esitatud lihtsale küsimusele ei osanud Colin aga kuidagi vastata. Ta maigutas lihtsalt suud, enne kui sobivad sõnad üle huulte pääsesid. "Ma ei tea," turtsatas ta mõrult, "defineeri 'korras'... Ma oletan, et sa ei tea Lucy lahkumisest." Alles nüüd viis noormees enda küsiva pilgu Helenale.

Helenale lihtsalt ei jõudnud kohale, mis äkki nii valesti sai minna, kuid sisimas lootis temagi, et nad saavad veel Coliniga normaalselt suhelda. Nad olid ju alati lähedased olnud, vaatamata sellele, mis nende vahel juhtus ja viimane asi, mida Marie tahtis, oli see, et nad oleksid kui kaks võõrast, kes tänaval teineteisest mööda kõnnivad. Kuulnud Colini küsimust, raputas tüdrul pead. "Ei," lausus ta vaikselt. "Mis juhtus?" küsis ta sama vaiksel toonil, asetades käe toetavalt Colini õlale.

Colin raputas aeglaselt enda pead, justkui ei oleks ta kindel, kas Helena on ikka see õige inimene, kellega sellest rääkida. "Tuli välja, et... ma ei saagi veel isaks. See laps ei ole minu oma," sõnas Colin. Kõige raskem oli mehe jaoks see, et ta oli jõudnud juba armuda mõttesse, et temast saab isa. Ta oli selle üle isegi elevil ja nüüd... ühe hetkega muutus kõik. Teiselt poolt oli ta vihane Lucy peale, et too midagi varem ei öelnud. Naine küll väitis, et ega ta isegi ei teadnud ja sai sellest alles hiljuti teada, aga Colin ei suuda või taha seda uskuda. "Lucy läks tagasi Inglismaale ja... ma kolisin kodust välja oma lofti. Ma käisin New Yorgis ja lasin käest võimaluse enda stuudio ühe suurema stuudioga ühendada ja kõige lõpuks võib mind nüüd ühel päeval nädalas keskkoolis näha. Ma võtsin üle Lucy koha fotograafiaringi õpetajana," lisas Colin.

Kuulnud, mida Colin rääkis, oli Helena hetkega sõnatu ning tüdruku nägu tõmbus väga kahvatuks. Hetkeks ei peegelnud sellelt ühtki emotsiooni, enne kui näitsik sõnagi lausumata Colinit lihtsalt kallistas. "Ma soovin, et saaksin midagi teha, et sa end paremini tunneks," lausus ta vaiksel häälel, sest mõistis, kui raske mehel praegu olla võib. Helena tahtis tema jaoks olemas olla. Samas nägi Helena ehk ka asja helgemat poolt, sest võib-olla polnud lootus veel kustunud, kuid ta vandus endale, et kui see Lucy Tree Hilli oma jala uuesti peaks tõstma, siis ta veel kahetseb seda. "Ja kuidas keskkool on?" uuris Marie, sest aimas isegi, et Colin ehk ei taha sellest rohkem rääkida, mis juhtus.

Helena kallistus tuli noormehele suure üllatusena ja ega ta ei osanud sellele kuidagi reageerida ka. Viisakusest kallistas ta neidu siiski kergelt vastu, kuid mitte kauaks. "Ilmselt ei ole sul midagi teha," sõnas mees täiesti ausalt. Pealegi ei olnud juhtunu Helena süü, et ta kuidagi mehe olekut paremaks peaks tegema. "Keskkool on keskkool," kehitas tüüp enda õlgu, "õnneks on fotograafiaring valikuline ja seega on seal ainult inimesed, kes on tõesti asjast huvitatud. Kuigi ega ma veel ühtegi tundi andnud ei ole. Tuleval nädalal lähen esimest korda."

"Aga ma olen sinu jaoks olemas. Lihtsalt, et sa teaksid," andis Helena Colinile teada, sest ta ei mäletanud, et ta üldse seda kunagi mehele öelnud oleks. Kõige iroonilisem oligi see, et neiu oli toeks mehele, kes tema südame murdis ja nüüd mehel endal raske aeg oli. "Ma soovin sulle edu," lausus Marie naeratusega. "Minul on lihtsalt kiire olnud. Nii palju esinemisi, aga sellele vaatamata olen ma jõudnud paar uut laulu kirjutada," rääkis neiu. Täpselt nagu vanasti - nad ikka rääkisid teineteisele, kuidas neil läheb.