10 nädalat

Baastreening läbi, oli Seth jällegi Tree Hillis. Noormees väitis Carriele, et ta jõuab hoopis esmaspäeval, et naist üllatada. Trey aga mängis Joshi palvel spiooni, uurides ääri-veeri, kus Carrie võib pühapäeval olla. Noormees jalutas pargi poole, mis asus nende korteri lähedal, kuna Trey väitel oli naine tõenäoliselt seal jalutamas. Seth oli muutunud - ta oli veel rohkem treenitud ja ka juuksed üsna lühikesed. Joshua oli saanud hea väljaõppe ning oli nüüd ka kõvasti distsiplineeritum, kanep ning muu jama oli minevik, seda Joshua vähemasti lootis. Terve aeg, mis Seth sõjaväes oli veetnud, tundus piinarikas just seetõttu, et ta pidi enda lähedastest eemal olema. Ega Joshua muidugi ainus polnud, paljudel olid kallimad, kes jäid koju enda noormeest ootama.

Vaadanud pargis ringi, märkas Seth naist, kelle nägemine pani noormehe kohe naeratama. Joshual oli Carriele nii paljust rääkida, aga esimene asi, mida mees naiselt tahtis, oli üks suudlus. Seth kandis veel militaarvormi ja saapaid, müts istus seljakotis. Noormees jalutas Carriest umbes viis meetrit tagapool ning kui naine peatus, jätkas Seth kõndimist, kuni "komistas" Carriele otsa ja teatas: "Reamees Murray kohustab teil liikuda koos pideva liiklusvooluga.

OT: Carrie

Carrie oleks ilmselt tavaliselt pühapäeva hommikul maganud nii kaua kui võimalik, aga suur ootusärevus lihtsalt ei lubanud tal seda teha. Ta teadis, et Seth tuleb alles esmaspäeval, aga ta ei suutnud enam kannatada. Ja ta ei olnud ainuke. Ka Clyde uuris pidevalt, millal Seth juba koju tagasi tuleb. Selleks, et pühapäev natuke kiiremini mööda läheks, otsustasid ema ja poeg poes käia ja siis Sethi tulekuks ühe ilusa tordi teha. Kahjuks sai see aga nii ruttu valmis, et nad juba plaani pidasid see nahka pista ja hiljem uus teha. Lõpuks nad siiski seda ei teninud. Selle asemel läksid nad parki jalutama. Clyde läks enda sõpradega mängima, samal ajal kui Carrie lihtsalt vaikselt oma mõtetes olles mööda teerada jalutas. Nad pidid hiljem jälle kokku saama, kui Clyde enda isu täis saab mängitud.

Selleks, et aega parajaks teha, korjas Carrie aeg-ajalt maast mõne ilusama värvilise vahtralehe, et need koju viia ja näiteks vaasi panna. Ta leidis just ühe ilusa kuldse lehe ja peatus, et see maast üles korjata, kui keegi talle otsa komistas. Carrie isegi kortsutas kergelt enda kulme, sest kõik see tõi ta ühe hetkega oma mõtetest tagasi Tree Hilli parki. Kuulnud aga seda tuttavat häält, ilmus naise näole lai naeratus ning ta keeras ennast kerge õnnekiljatuse saatel ümber. Ilmselt poleks paljud uskunud, et tema suust veel kunagi midagi sellist tuleb, aga tuli küll. "Sa, valevorst, sa pidid homme tulema," sõnas Carrie teeseldud pahameelega, mida kaunistas üks särav naeratus. Ta asetas enda käed ümber mehe kaela ning suudles teda nii pikalt, kui vähegi suutis. Seth oli siin! Ta ei pidanud enam leidma tegevusi, et aega kiiremini käima panna. Naine kandis musti madalaid põlveni saapaid, musti kitsaid teksasid, musta pikemat tuunikat ja musta nahktagi, mis eest lahti oli. Ainuke, mis tema välimuse juures must ei olnud, oli hall natuke lohvakas müts, mis tema tumedaid juukseid kattis.

Seth lõi veel rohkem särama, kui Carrie kirjatusega ümber pööras, Carrie oli ta ilusti ära oodanud, milles Josh ei kahelnudki. Noormees suudles naist vastu ja pani käed ümber kallima, et ta õhkugi tõsta ja tüdrukut keerutada. Lõpuks pani nooruk naise maha ja surus ta huulile veel ühe suudluse. "Valetasin jah, aga tunnista, et sulle meeldis see üllatus," lausus Joshua naeratusega naisele, keda ta nii pikalt oli igatsenud.

"Kõik muidu korras?" uuris Josh, kes hoidis silmi naise tumepruunidel ja oli ülejäänud maailma täiesti välja lülitanud, kuna Carrie oli noormehe jaoks kõik. Ta ei olnud isegi Clyde'i kauguses märganud. Joshua tahtis järgmisel hommikul ka Trey juurde minna, et venda näha, kellest ka Seth oli kahe ja poole kuu jooksul hakanud puudust tundma. Kuigi nad ei saanud Treyga just alati kõige paremini läbi, siis viimastel kuudel enne lahkumist olid nende suhted küll päris korras.

Õhku tõstmine oli kindlasti midagi, mida Carrie ei oodanud, aga miks ka mitte. Neil mõlemal oli hea meel teineteist jälle näha, miks mitte siis seda enda tegudega näidata. Carrie oleks justkui nende mõne sekundiga uuesti õide puhkenud. Aga nii Seth talle enamasti mõjuski. Ta pani naise ennast palju nooremana tundma, kui ta tegelikult oli. Hah, ta saab varsti kolmkümmend juba. "Meeldis... väga meeldis kohe," lausus ta, hoides enda nägu mehe omast vaid mõne millimeetri kaugusel. Enda peas pidas ta justkui väikest mängu, kui kaua suudab ta ennast vaos hoida, enne kui Sethi uuesti suudleb, sest ta oli kindel, et teeb seda kohe varsti. "Kõik on kõige paremas korras, kuigi aeg läks ilma sinuta ikka jube aeglaselt. Me pidime Clyde'iga kogu aeg endale tegevust leidma," muigas naine, "kusjuures üks väike blond poiss enda ilusate silmadega röövis su koha meie voodis ja ma ei tea, kas ta annab selle sulle ilma lahinguta tagasi."

Seth ei tahtnud enam enda käsi naise ümbert ära võttagi, ometi tuli sellega harjuda, et ta on pikemalt ära ja siis jälle mõned nädalad täiesti Carrie päralt. "Selline plaan oligi," lisas Joshua rahulolevalt, kui Carrie kinnitas, et üllatus läks asja ette. Joshua surus naise huulile jälle ühe suudluse, ta oli tervelt kümme nädalat ilma naiseta pidanud hakkama saama ja nüüd oli raske hoida end eemal. "Nüüd läheb aeg linnulennul," oli Josh kindel. Ja ilmselt tundus, et see aeg, mil mees sai kodus olla, oli ühe silmapilguga läbi. "Eks ma üritan ta täna ära osta millegagi," pakkus nooruk välja. Ta tahtis juba sel õhtul hoida huuli Carrie selja vastas ning mängida naise sõrmedega.

"Igatahes on meil sulle ka kodus üllatus," lausus Carrie, kui talle meenus tehtud tort. Tore, et nad seda ikkagi nahka ei pistnud. Nüüd saavad nad õhtul natuke maiustada. Seth ei saanud kindlasti sõjaväes kordagi midagi nii head, nagu seda on Carrie ja Clyde'i tehtud tort. Saanud mehe käest uue suudluse, oli naine rohkem kui rahul. Oli tore näha, et noormees oli temast endiselt samamoodi sissevõetud nagu tema sellest noorest sõdurpoisist. "Vaata, et sa siis palju vaeva näed," sõnas naine õrnalt muiates. "Muideks ma vaatan, et sulle täitsa istub see vorm... kuigi su juukseid hakkan ma taga igatsema," lausus Carrie, tõmmates käega üle Sethi pealae.

"Jään ootama," vastas Seth, kuigi tal polnud erilist elevust üllatuse pärast sees. Miks? Asi oli ikka selles, et ta oli nii pikalt oodanud seda, kui saab jälle Carriet näha, et kõik muu tundus täiesti ebaoluline. Noormees mõtles, et tegelikult oli sõjavägi ikka päris hästi talle mõjunud - nende kümne nädala jooksul ei olnud ta isegi mõelnud kanepi peale, ajakava oli üldiselt nii tihe, et mehel ei jäänud peale kirjade kirjutamise muule aegagi. "Küll mu juuksed tagasi kasvavad," arvas Joshua naeratusega. Nojah, kui ta aga plaanis tagasi minna, siis pidid need jälle lühemaks minema. "Äkki annad osa siis enda omadest?" pakkus nooruk lahenduse välja, näol totakas naeratus.

"Kui ma entusiasmi su häälde ise juurde kujutan, siis ma täitsa usun su sõnu," lausus naine kergelt muiates, sest polnud just eriti raske aru saada, et Seth ei oodanud seda sugugi nii väga. Carrie ei lasknud sellel ennast aga kõigutada, sest ta oli liiga õnnelik, et poiss praegu siin tema ees seisab. "Mõne aja pärast kindlasti," arvas Carrie, "aga minu juustest hoia küll heaga eemale. Need kasvavad niigi aeglaselt." Vajutanud Sethi huultele ühe musi, keeras naine ennast mehe kõrvale ning asetas enda käe ümber tema, hakates vaikselt edasi jalutama.

Seth hakkas naerma. "Ma pean vist veel kauemaks ära minema, sa tunned mind liiga hästi juba," vastas noormees muigega. "Saa aru, ma olin 10 nädalat ära, sinust suuremat üllatust ei saa olla," oli Joshua kindel. "Paari-kolme kuuga oleks ilmselt tavaline pahmakas peaaegu tagasi," oletas Seth. Seda ta aga ei rääkinud, kui kauaks ta Tree Hilli jääda sai. Noormees kõndis Carrie kõrval edasi, käsi ümber naise. Varsti jäi vaatevälja Clyde, kes vist polnudki veel Sethi märganud, seetõttu ta ilmselt tegutseski väga keskendunud näoga.

"Proovi ainult," lausus naine, kui Seth mainis veel kauemaks ära minemist. Carrie ei olnud noormehelt isegi veel küsinud, kui kauaks ta jääb, sest ta kartis vastust. Noormees rääkis juba enne lahkumist, et pärast õppust saavad nad koju ja siis lähevad mõned neist sõtta edasi. Kas Seth peab ka minema? "Ilmselt küll," nõustus Carrie mehe oletusega. Tema silmad puhkasid noormehel. Seda vähemalt seni kaua, kuni Clyde, naeratus näol, nende juurde jooksis ja käed ümber Sethi pani, et teda kallistada või vähemalt seda osa, mida ta ulatas kallistada. Poiss jäi Sethi ette seisma ning vaatas teda hoopis teise pilguga kui tavaliselt. Ühelt poolt oli ta uhke, et Seth oli sõjaväelane. Kõik tema sõbrad juba ilmselt teadsid seda. Teiselt poolt oli ta nüüd mehe ees natuke aukartlik ja imetlev. Poiss ei saanud sõnagi suust, sest tal oli tegemist Sethi vormi uurimisega. "Vau," lausus ta lõpuks lapselikult kõige siiramal moel ning naeratas Sethile enda särava naeratusega. "Emme, ma tahan ka kunagi sellist mundrit kanda nagu Seth," sõnas Clyde ning kortsutas siis enda kulme, "sa ütlesid ju, et ta tuleb alles homme, aga ta on juba siin."

Seth vaikis, kuid ta huulil oli veel naeratus, mis ei tahtnud üldse ära kaduda. Mees märkas, kuidas ühelt puult, mis ei asunud kuigi kaugel, hakkasid tuulehoo käigus lendama maha mitmed kollased puulehed. Suvi oli ammu läbi, talv koputas uksele. Näinud Clyde'i, kükitas Josh maha ja kallistas poissi vastu. "No tere, Clyde," ütles noormees heatujuliselt. "Ma tegin teile üllatuse ja tulin varem," vastas Joshua ning ta tõusis uuesti püsti. "Kas oleme veel pargis või lähme kodu poole?" küsis Seth, vaadates otsa kord Carriele, kord Clyde'ile. Tegelikult tahtis Josh seda ka teada, kas Oscar käitus normaalselt või üritas midagi teha, kuni kutt eemal oli.

Clyde'i mõte, et tema tahab ka sellist mundrit kanda ei saanud naiselt erilist vastust, kuid sisimas mõtles ta, et esialgu piisab ühestki. Pealegi on väikesel poisil veel pikk ma ees, enne kui ta nii vanaks saab, et selliseid otsuseid tegema hakkab. "Lähme koju. Muidu Ronny ongi juba liiga kaua üksinda olnud," lausus Clyde. Ta keeras mõlemale vanemale inimesele selja ning jooksis enda sõprade juurde tagasi, et neile enda koju minekust teatada. "Nagu näha, siis läheme koju," muigas Carrie, saates enda poega pilguga, enne kui pruunid silmad jälle Sethile kinnitas, "sa polegi veel korterisse jõudnud? Kust sa üldse parki oskasid tulla?" Oodates vastuseid enda küsimustele, korjas naine maast veel paar korralikumat värvilist puulehte.

Noormees vaatas, kuidas Clyde jälle minema jooksis, et varsti uuesti tagasi rutata. "Ei ole jah, tulin just pikast sõidust," vastas Seth noogutusega. Eks ta oli küll väsinud, aga tuli oodata õhtuni ära, praegu mõni tund magada oleks rikkunud jällegi ööune ära. "Trey aitas mind sellega," lisas Joshua muigega. "Tahad nendest kimpu teha?" uuris Josh, vaadates värvilisi lehti Carrie käes, mida tekkis aina juurde. Seth märkas eemal üht päris kollast lehte, mille servad oli punakaks värvunud, selle ta ka üles korjas ja naisele ulatas, kellele paistis puulehed silmailu valmistavat.

Mees pidi ilmselt päris väsinud olema. Seega ei tasu imestada, kui ta korteris ühel hetkel lihtsalt ära vajub. "Trey käis meil isegi paaril korral külas, kui sind kodus ei olnud. Ma oletan, et sinu käsi on selles mängus," lausus naine kergelt muiates. Tal ei olnud selle vastu midagi, aga esimene kord oli lihtsalt üllatav, sest mees ei käinud varem nende juures. "Mõtlesin, et panen vaasi jah," noogutas Carrie Sethi küsimuse peale, "natuke sügist tuppa ka." Naine lisas noormehe valitud lehe ka enda kimpu, mis täitsa korralik nüüs juba välja nägi. Korraga oli jälle kuulda pisikesi jooksusamme ning Clyde jõudis nende juurde tagasi. "Lähme nüüd," ütles ta samal ajal kergelt hingeldades.

"Võib-olla oli," vastas Joshua õrna naeratusega. Ta ju ei teadnud, kas korteris kõik oli korras ja kuidas Oscariga lood olid, pealegi ei oleks Carrie sellest ilmselt Sethile rääkinud, kuna ei tahtnud, et mees muretseks, seega pidas poiss vajalikuks enda venna külastusi. Loodetavasti oli nendest kasu ka, said kasvõi Carrie ja Trey üksteist paremini tundma õppida. "Lähme," nõustus mees noogutusega, kui Clyde tagasi oli. Vaikselt hakkas kolmik kodu poole sammuma. "Kuidas sul tööga on, oled mõelnud haigla peale?" küsis Josh.