Väike sõit koju

"Mul oleks lihtsalt imelik venna alluvuses töötada," lausus Phoebs kerge muige saatel. Samas mõtles neiu, kuidas Colin suhtub sellesse, et ta Peteriga jälle suhtleb. Kas ta aktsepteeriks teda või suhtuks samamoodi nagu Phoebe Lucysse? Kes teab. Hetkeks heitis Phoebs pilgu aknast välja, et näha, kaugel nad juba on - peaaegu kohal, sest buss sõitis just Tree Hilli sildist mööda. Oh jah, siis tuleb pikk teekond bussijaamast koju. "Kui nii, siis ma arvan, et minust oleks kena sulle linna näidata," arvas tüdruk. "Tuleb keegi sulle bussijaama vastu?" uuris ta siis.

Veider võib see tõesti olla, aga samas saaks tüdruk rohkem aega vennaga veeta. Muidugi kui tüdruk midagi segamini ajaks või stuudios kaose tekitaks, mõjutaks see ka nende igapäevaseid suhteid. Seega on vist tõesti parem, kui tüdruk ei hakka enda venna juures tööle. "Kui sul aega ja tahtmist on, siis miks mitte," kehitas Peter enda õlgu. Tore, et Phoebe kohe ise selle välja pakkus. Muidu oleks poiss ilmselt üksinda lihtsalt hulkuma läinud. "Ei, jalutan ise majani. Leo, mu vanaonu, seletas, kuidas ma tema juurde saan. See seletus oli väga lihtne. Seega vaevalt ma ära eksin," sõnas noormees.

Phoebe saaks küll oma vennaga rohkem koos olla, aga tema alluvuses töötades ei ole välistatud ka võimalus, et tüdruk läheb lihtsalt ülbeks. Kuna tema vend on boss, võib Phoebe hakata tundma, et on temaga samal pulgal ja kaastöölisi kui alamaid võtta, see aga võib juba probleeme hakata tekitma. "Tead, ma võin oma töögraafikule hetkeks pilgu peale visata ja siis teada anda, mis päevad selleks sobivad. Siis saame ehk seda asja edasi arutada," pakkus Phoebe, kuni talle miski meenus. "Su telefoninumber on ikka sama?" küsis neiu, sest muidu oli tal noormehe number olemas. Seda oli lihtsalt nii igaks juhuks vaja, kui sotsiaalvõrgustikest noormeest kätte ei saa. "Ma küll ei tea, kus su vanaonu elab, aga ehk saame koos minna natuke maad?" arvas Phoebs. Oleks ju päris tore, kui ta ei peaks üksi seda pikka maad bussijaamast koju kõndima.

Peter noogutas, sest tal ei olnud selle vastu midagi. Peaasi, et neiu üldse viitsiks sellisele asjale enda aega kulutada. "Peaks olema," sõnas noormees ning urgitses teksade taskust enda mobiili välja. Ta näppis seda natuke ning pööra siis ekraani tüdruku poole. "See on sinu number?" küsis ta, vaadates neidu ootava pilguga. Kui on, siis tüüp teeb talle lihtsalt vastaka ja asi lahendatud. "Bussijaamast välja ja vasakule mööde teed, mis pidi olema peatee. Siis üle silla ja kohe paremale. Millalgi peaks tulema kolmene ridaelamu ja sealt keskmine. Ühel pool pidi olema tee ja kohvi pood ning teisel pool mingi kondiitriäri," vuristas Peter kõik ette.

Kui Peter Phoebele numbrit näitas, otsis tüdruk ka enda telefoni välja ja vaatas siis noormehe telefoni ekraani. "Minu," noogutas Phoebe. "Ei ole vahepeal muutunud." Nüüd oli tüdruku kord otsida üles Peteri number ja seda noormehele näidata. "Ikka sama?" küsis ta uuesti. Kui noormees hakkas seletama, kus tema vanaonu elab, tundis Phoebe selle koha kohe ära. "Selge. Westside," sai neiu aru. "Natuke maad saame minna, kuni sina ära keerad. Ma jalutan veel pargi äärest otse edasi, kuni eramajad tulevad. Minu oma on üks neist," seletas tüdruk. Noh, seegi polnud eriti kaugel. Kui buss lõpuks jaama sõitis ja seal seisma jäi, ootas Phoebe, kuni Peter end püsti ajab, et ta saaks ise ka sealt akna alt ära ja bussist välja. Nüüd siis väike jalutuskäik veel otsa.

Ka noormehe nnumber oli õige ja seega noogutas nooruk selle peale, kui Phoebe enda mobiiliekraani tema poole suunas. Vähemalt on nüüd üks inimene, kellele ta saaks helistada ja kes tõesti elab Tree Hillis. Ta pole veel jalga sellesse linna tõstnudki, aga tutvused tulevad. Kui tüdruk nii ütles, ju siis oli Westside. Peter pani veepudeli tagasi kotti, küpsisepaki käkerdas kokku ning jaki tõmbas uuesti selga. Lasknud mõned inimesed enne mööda, kui vahekäiku läks, liikus Peter peagi viimaste seas bussist välja. Tõmmanud seljakoti ühele õlale, ootas poiss Phoebe ära, enne kui liikuma hakkas. Esimesse ettejuhtuvasse prügikasti lendas küpsisepaber. Bussijaam oli üsna tühi, kui välja jätta need inimesed, kes just bussist välja astusid.

Hea, et Peteri number ka ikka veel sama oli. Polnud vaja uut numbrit salvestada. End püsti ajades ja vahekäiku mööda bussist väljudes libists Phoebe enda telefoni taskusse tagasi ning asetas koti õlale. Phoebe ei imestanud, et bussijaam tühi oli - enamik inimesi läks juba Wilmingtonis maha ning Phoebe ja Peter olid ühed vähestest, kes Tree Hilli sõitsid. "Esimene asi, mida mina Tree Hilli saabudes märkasin, oli see, et õhk on puhtam," meenutas Phoebs kolimist, kui ta Peteriga juba Westside'i poole jalutama hakkas. "Aga samas arvasin ma, et siia kolimine on väga halb mõte. Kui nüüd järele mõelda, siis kõige hullem see ikkagi ei olnud."

"Õhu puhtust ma nüüd küll hinnata ei oska. Selleks oleksin ma pidanud ilmselt Richmondis rohkem väljas viibima," muigas Peter, jalutades alguses pigem tüdruku järel, aga kui suund kätte sai, siis oli juba lihtsam. Õnneks olid jalakäijate rajad piisavalt laiad, et nad seal kahekesi liikuda saaksid. "Ma olen küll hetkel väga õnnelik, et saad vabalt väljas jalutada, ilma et keegi midagi pärima tuleks," sõnas poiss, "pealegi ei ole mul kunagi mingit suurt tõmmet olnud just suurlinnade poole. Seega on Tree Hill hetkel minu jaoks üsna sobiv koht. Eks näeb, mis ma sügisel sellest arvan."

Peteri sõnade peale hakkas Phoebe kergelt naerma. See oli lihtsalt tähelepanek, sest suurlinnas tundus mõnikord, nagu polekski midagi väga hingata. "Kui ma oleksin sinu olukorras, siis oleksin mina ka kolimise üle õnnelik," lausus Phoebs, lootes, et Peteril on tõesti siin rahulikum. Vaevalt teda keegi siin muidugi tunneb, kuigi mõne kuuga võib seegi asi muutuda. Siin levisid kuulujutud kiiresti. "Noh, mingil põhjusel hirmutan mina päris paljud oma pilguga ära, kui nad mind esimest korda näevad," muigas Phoebe, kui Peter sügist meelde tuletas. Katsugu keegi tüübile koolis midagi teha ja neil tuleb Phoebega tegemist.

Peter tõmbas käega läbi enda juuste ning sügas kergelt kukalt, tuues kuuldavale kerge ohke. Ilmselt oleks iga inimene tema olukorras ükskõik millise kolimise üle õnnelik. "Sina ja hirmutad kellegi enda pilguga ära? Mis moodi see veel käib?" uuris noormees lõbusal muigel. Okei, jah ta oli ise ka alguses bussi peal päris ehmunud olnud, aga seda teps mitte Phoebe ilme pärast. "Esimene vaade võib siiski alati ekslik olla," lisas tüüp, vaadates korraks tüdrukule otsa, enne kui pilgu jälle teele viis.

Aasta pärast on Phoebe jällegi sunnitud kolima, sest vastasel juhul oleks Tree Hillist Chicagosse kooli liiga kauge käia. Pealegi on lennupiletid kallid. Peteri küsimuse peale ei suutnud Phoebe aga naeruturtsatust tagasi hoida. "Olgu, sõnastame selle natuke teistmoodi," lausus näitsik, viies oma sinised silmad Peterile. "Mulle on palju öeldud seda, et ma vaatan kedagi pilguga, nagu tahaks neile peksa anda. Samuti kuulen ma enda kohta seda, et kui pilgud tapaksid, oleks keegi juba surnud. Nüüd saad aru?," selgitas tüdruk ning jalutas noormehe kõrval juba eemalt paistva silla poole. See, et Peter ühel hetkel Phoebele otsa vaatas, tuli neiu jaoks üllatusena, sest tavaliselt tüüp ikka vältis silmsidet. Samas olid need ilusad sinised silmad. "Aga tead, mis on hea sellise asja juures? Keegi ei taha sinuga jamama hakata," turtsats tüdruk ja raputas endamisi pead. "Mul pole koolis ka eriti palju sõpru, aga ma ei tunnegi puudust sellest, et oleksin ümbritsetud suuremast seltskonnast. Ausalt öeldes ma vihkan seda, kui ma pean olema tähelepanu keskpunktis," jätkas ta, kui juba jutusoone peale oli saanud.

"Saan-saan," noogutas Peter ning surus käed teksade taskutesse, jalutades rahulikult edasi, heites siin-seal erinevatele hoonetele pilke, üritades meelde jätta mis kus asub. "Tjah, aga samas peletad sa inimesed ilmaasjata ka eemale," kehitas tüüp enda õlgu, leides et tegemist on tegelikult kahe otsaga asjaga. Kõik ei ole maailmas nii must-valge. "Ega minulgi neid sõpru seal Richmondis just jalaga segada ei olnud. Siiski olin täiesti rahul. Noh, siis on meil sama jama - tahame näitlemist proovida, aga ei taha tähelepanu keskpunktis olla," sõnas Peter õrnalt muiates. Polegi nad selle tüdrukuga nii erinevad mõne koha pealt.

Phoebe sättis enda kotti, mis õlalt pidevalt maha tahtis libiseda ning kuulas Peterit. "Mitte kõiki. Samas tööl on väike võltsnaeratus mõnikord vajalik, et kliente minema ei peletaks," rääkis Phoebs, näol kerge muie. Noh, tööl läheb vähemalt hästi. Seni vähemalt on läinud. "Tegelikult mul on hea meel, et sina mu sõber oled," tunnistas Phoebs. Kuigi nad jäid vahepeal kaugeks ega suhelnud enam nii väga, ei kavatse Phoebe sellel enam juhtuda lasta. Pealegi näeb ta nüüd Peterit rohkem, kui too Tree Hilli elama tuli ja nüüd veel neiu koolikaaslaseks saab. Noormehe järgmisi sõnu kuuldes hakkas Phoebe naerma, sest need olid ikka nii tõsi. "Mind päästab vähemalt see, et ma kavatsen õppima minna maalikunsti, mitte näitlemist. Tuleb see draamaring siis lihtsalt üle elada. Läbi raskuste tähtede poole? Öeldakse ju nii?" seletas neiu, kuid tõstis siis käe, et Peteriga plaksu lüüa. Mõnes mõttes on nad tõesti samast paadist.

"Klienditeenindus on ikka päris raske, kui kogu aeg naeratama peab. Isegi siis kui klient on täiesti sooda," turtsatas Peter, kes ise peab ka ilmselt sama alaga tegelema hakkama. Sinna oli kõige kergem endale tööd saada. "Ma tänan ja... samad sõnad," lausus poiss, kergelt ühe suupoolega muiates. Polnud nad tõesti mingid hullud sõbrad viimasel ajal, aga nüüd peavad tõesti teineteisega suhtlema hakkama. "Yeah, tundub nii," pidi noormees nõustuma ning lõi Phoebega plaksu. "Noh, ma ei tea, kas ma lähen üldse draamaringi," sõnas Peter mõtlikult.

"Samas kehtib reegel, et klient on kuningas," muigas Phoebe. "On minulgi ette tulnud seda, kui keegi oma viha minu peale töö juures välja valab või isegi ligi üritab ajada... aga nalja saab ka." Purjus kliendid ka just kõige meeldivamad polnud, aga nendega aitasid õnneks kaastöölised tegeleda. Samas ei saanud Phoebs aru, miks peab keegi täiesti võõra inimese peale oma pahameele välja valama. "Ma loodan, et mul draamaringis väga igav ei hakka, kuigi sinuga oleks ikka lõbusam," lausus Phoebs, kui noored juba üle silla hakkasid jõudma. Varsti lähevad nende teed vist lahku ja Phoebe peab natuke maad üksi jalutama, kuni koju jõuab.