Väike sõit koju

Kuna üks Phoebe sõpradest oli Tree Hillist Wilmingtoni lähedale Kinstoni linnakesse kolinud, küsis ka Phoebe töölt mõned päevad vabaks, et soolaleivale minna ja niisama veel selles linnakeses sõpradega aega veeta. Suvest pidi ju ikkagi viimast võtma ja koolinigi polnud enam väga palju aega jäänud. Augustikuu keskpaik oli juba peaaegu käes ja pealegi kulus natuke lõbutsemist Phoebele ära, arvestades seda, millises meeleolus neiu viimased paar nädalat oli olnud. Ta oli Stephenist lahku läinud ja selle üle Aurora just õnnelik polnud, ehkki näitas lahkumineku suhtes ükskõiksust, hoolimata sellest, et tihti oli Phoebel kiusatus sigaret haarata. Seda neiu õnneks ei teinud, sest olles juba suitsetamise maha jätnud, ei tahtnud ta tagasi langeda. Võib-olla oleks loobumine siis veelgi raskem. Õnneks piisas nendest päevadest, et mini-Holloway meeleolu parandada. Esmaspäeva õhtul jõudis ta Kinstoni ja siis peeti Raymondi uues korteris pidu, kus Phoebs joogiga natuke liiale läks. Oih. Colin lööks ta vist maha, kui teada saaks. Vähemalt vedas Phoebsil nii palju, et järgmisel hommikul tal pohmakat ei olnud ning päev õnnestus kainelt mööda saata, kuid lõbus oli ka. Nüüd läks Aurora Kinstoni bussijaamast Tree Hilli bussile. Ta ostis pileti ja kõndis mööda vahekäiku edasi, kuni paremalt poolt aknaaluse istme hõivas, jättes enda kõrval oleva koha vabaks. Ta ei ostnud kotile piletit (ega pidanudki), nii et kotti hoidis Phoebe lihtsalt süles. Aknast võis näha inimesi, kes üksteise kõrval või selja taga ootasid, et samuti bussi pääseda. Phoebe aga otsis välja oma kõrvaklapid ja pani käima Halestormi loo "I Miss the Misery". See oli viimasel ajal tüdruku lemmik.

SPOILER: Click to show

OT: @peter

Kuigi Peter oli juba enda asju hoolega Tree Hilli vanaonu juurde saatnud, ei olnud ta veel ise enda uues kodus kohal käinud. Kõik, mida ta teadis, oli see, et ta ei ela enam suures kesklinna majas, vaid kuskil väikeses tagasihoidlikus uberikus. Selle vastu polnud noormehel aga midagi, sest põhiline oli tema jaoks see, et ta saaks nende tülikate inimeste juurest eemale kuskile, kus ta saaks natukenegi rahulikumalt hingata. Tänu Megani mõrvakatsele ei olnud just palju neid sugulasi, kes poissi enda juurde tahaksid. Seega pidi Peter leppima enda vanaonuga, keda ta viimati nägi siis, kui veel mähkmeid kandis. Jamh... Tuleb vist huvitav õhtu enda uues kodus.

Kuna otse bussi Richmondist Tree Hilli ei olnud, pidi Peter Kinstonis busse vahetama. Tal oli parajalt aega, et külastada vetsu ja osta endale natuke snäkke, sest kõht hakkas tühjaks minema, samas kavatses ta siiski õhtust enda uues kodus süüa. Seega ei olnud eriti mõtekas enda kõhtu täis süüa. Jõudnud bussi, oli väljumiseni jäänud veel vaid mõned minutid ja seega olid enamik kohtadest juba kinni. Ega poisil mingit valikut väga ei olnudki, sest mõned inimesed olid vist enda kotile ka pileti ostnud. Viimaks potsatas Peter vabale kohale ühe tüdruku kõrval, kes aknast välja vaatas ja muusikat kuulas. Noormees hingeldas kergelt, sest oli kartnud, et jääb bussist maha. See ei oleks tore olnud, sest järgmine buss läks alles hommikul. Ta vaatas uurivalt bussis ringi, enne kui seljakoti avas ja sealt veepudeli välja urgitses, et natuke juua. Mõnus jahutus. Kuna tegemist oli gaseeritud veega ja Peter oli bussile jooksnud, siis ei ole eriti imestada, et kui ta selle lahti keeras, oli ühe hetkega märg nii tema kui ka tema kõrval istuv neiu, kelle nägu ta siiani selgelt ei olnud näinud.

"Oh iss... vabandust. Ma väga vabandan," hakkas noormees kiiresti kogelema. Tema süda hakkas hetkega sada korda kiiremini käima ning ta tundis, kuidas bussis justkui õhk kaoks ja palavus võimust võtaks. Lisaks kõigele hakkasid tema käed värisema. Kena. Ootamatud juhtumid lõid tüübi oleku alati kõikuma. Peter keeras kiiresti pudeli kinni tagasi ja viskas kotti, otsides sealt hoopis välja salvrätikud, hakates kiiruga nii ennast kui ka neidu puhastama. Saanud mõlemad enam vähem kuivaks hingas noormees sügavalt sisse välja ning sulges enda silmad, et ennast rahustada. Mõne minuti pärast avas ta taas silmad ning tõstis alles nüüd enda pilgu neiule enda kõrval. Peterile lihtsalt ei meeldi inimestele otsa vaadata. Eriti just nende silmadesse. Ta väldib seda alati. Isegi koolis õpetajatega. "Oh," oli kõik, mis Peteri suust välja tuli, kui ta selle neiu ära tundis. Muidugi. Hollowayd elasid ju ka nüüd Tree Hillis ja Megan oli neile isegi mingeid jamasid tekitanud. Tundub, et ta ei saa isegi selles väikelinnas rahulikult elada. "See tähendab... Tere! Ma pole sind juba ammu näinud," suutis poiss viimaks enda häälepaelad valla päästa ja midagi rääkida. Tal ei olnud õrna aimugi, kuidas Phoebe temasse suhtub. Ta ei teadnud isegi, millises seisukorras nende suhted on. Nad käisid läbi siis, kui Megan ja Colin veel koos olid, ja isegi natuke pärast seda, aga siis hakkas nende sõprus lihtsalt vaikselt nõrgenema.

SPOILER: Click to show

Muusikat kuulates ja aknast välja vahtides oli Phoebe juba üsna omas mullis ega märganudki täituvaid istekohti, rääkimata ühest noormehest, kes neiu kõrvale potsatas. Halestormi lugu Phoebe mp3-pleieris oli asendunud mingisuguse The Pretty Recklessi looga. Kauaks ta igatahes oma mõtetesse jääda ei saanud, sest pritsiv vesi oleks Aurora justkui üles äratanud. Ta võttis kõrvaklapid kõrvast ning vaatas tigeda pilguga enda kõrval istuvat noormeest. "What the fuck?" küsis ta kulmu kortsutades, kui noormees teda puhastada üritas. Milline äpu! Hea seegi, et vesi erilist plekki ei jäta. Kui tüüp Phoebet vaatama jäi, tahtis tüdruk just küsida, mis ta vahib, kuid selle asemel lõi endale käega vastu otsmikku, sest tundis ära Peteri - noormehe, kellega ta Richmondis sõbrunenud oli, hoolimata sellest, milline bitch tema õde oli. Siiski olid Phoebe ja Peter teineteisest kuidagi kaugeks jäänud. Megani viimasest jamast oli Phoebe jõudnud juba lehtedest lugeda ja ta tänas jumalat, et Colin selle naisega enam koos ei ole. Ei tea, mis oleks võinud veel muidu juhtuda. "Pete?" oli Phoebe üllatunud, kuigi ennist ei jäänud palju puudu ka sellest, et Phoebe tüübil näo täis oleks sõimanud. Aurora pidi tunnistama, et kutt oli ikka kõvasti muutunud ja isegi tore oli teda üle pika aja näha. "Seda ma küll oodata ei osanud, et sa minuga Tree Hilli bussi peale võid sattuda. Hakkasid puudust tundma ja mõtlesid külla tulla?" uuris tüdruk ning pani pleieri kotti. Las Peter lõbustab teda nüüd selle poolteist tundi kestva sõidu ajal.

Tundub, et Phoebe ei olnud just eriti õnnelik selle üle, et ta endale kerge duši kaela sai. Kes olekski? Peab ütlema, et poisil vedas, et tegemist oli tema tuttavaga või noh mingil määral tuttavaga. Peter pööras pilgu enda ees oleva istme seljatoele ning asetas koti enda jalgade juurde maha. Ta ei kavatse seda ju terve see sõit süles hoida. "Noh, aga siin ma olen... ja pole see ühti külla tuleku pärast," sõnas poiss, mudides enda sõrmi, "ma jään Tree Hilli vähemalt tuleva kooliaasta lõpuni. Pärast seda näeb, kuidas asjad on ja mis edasi saab." Vaevalt oli noormees enda lause lõpetanud, kui buss sõitma hakkas. Nüüd pole enam midagi - peavad kahekesi terve selle sõidu olema. Muidugi ei tea, kui hea lõbustaja Peter nüüd tüdrukule olla saab.

Phoebe poleks teinud sellest kergest dušist küll sellist draamat nagu need nõmedad blondid ballikuninganna tüüpi tšikid, aga tapvaid pilke ja hunniku kurje sõnu oleks see kutt küll saanud, kui tegu poleks olnud kellegi sellisega, kellega Phoebs läbi sai. "Aga miks sa üldse Tree Hilli selleks aastaks tuled?" uuris tüdruk. Oli see tolle jama pärast, mille Megan kokku keeras? Kui nii, siis sellisel juhul oli Phoebel kutist kahju. Esiteks oli tal kahju sellest, et Peteril selline õde on ja teiseks kartis ta, et tüübist võib koolis heidik saada. His life must suck.

Kuulnud tüdruku küsimust, vaatas Peter neiu poole, hoidudes siiski talle silma vaatamast. "Ma arvan, et sa tead," lausus poiss, tõmmates ühe käega läbi enda tumedate juuste, "pärast seda, millega Megan hakkama sai..." Noormees hingas pahinal välja ning raputas enda pead. "Mul on lihtsalt võimatu Richmondis elada hetkel. Lisaks sellele, et enamik meie tuttavatest suhtuvad meisse kui pidalitõbistesse, on linna praktiliselt üle öö ilmunud nii palju ajakirjanikke, et isegi poes käimine osutus tõeliseks katsumuseks. Ma lihtsalt... ei kannata seda," seletas Peter, "kuna mu vanaonu oli ainuke inimene, kes oli nõus mind enda juurde võtma, siis tema juures ma peatungi." Poisi vanemad muidugi oleksid tahtnud, et ta koju jääks, aga viimaks tulid nad talle vastu, mõistes et tal on tõesti parem kuskil väikelinnas. Peter küll teadis, et Megan käis ka Tree Hillis ja sai siin ka mõne jamaga hakkama, aga ta lootis, et see ei ole enam nii värske.

Phoebe kuulas Peterit ja raputas pead. Sucks to be him. "Ma miskipärast aimasin seda, kuid sina pole ju selles süüdi, mida ta tegi," lausus Phoebe. See oli ilmselt üks neist nõmedatest olukordadest, kus tuleb välja, kes su tõelised sõbrad on. Oma rolli mängis ilmselt ka see, et tüübil oli kuulus õde. Üsna masendav ikkagi. "Mulle pole kunagi ajakirjanikud meeldinud. Nad topivad oma nina liiga palju teiste asjadesse," sõnas tüdruk vaiksel häälel ja pööritas silmi. Ega temalgi nendest väga pääsu võib-olla ei olnud, sest juhtumisi oli tüdruku vend ka ühe tuntuma näoga koos. Phoebet mõjutas see suhe niikuinii, esiteks juba üsna isiklikel põhjustel, millest tüdruk väga rääkida ei tahtnud. Talle ei meeldinud see naine, aga ta ei läinud sellest kõva häälega rääkima, sest see polnud lihtsalt teiste asi. Samas oli alati olemas tõenäosus, et ajakirjanikud hakkavad isegi teda ja tema venda tüütama. "Aga tore sind üle pika aja näha," teatas Phoebs. "Kui sul koolis või muidu ka kellelgi poole vaja pöörduda on, siis mina olen olemas."

Peter oleks heameelega seda jututeemat vältinud. Ta ei ole veel Tree Hilli jõudnudki ja juba on see teemaks. Vaevalt tema kooliaasta kuigi meeldivaks kujuneb. "Kes üldse on süüdi?" küsis noormees neiu lause peale ning lasi ennast seljaga vastu istet, toetades enda pea vastu seljatuge. Enamik inimestest ütleksid, et Megan. Samas ei saa öelda, et see kõmuajakirjanik ka täiesti puhas tüüp oleks olnud. "See on nende töö, aga ega nad meeldivad küll ei ole, jah," lausus Peter ning eemaldas enda jaki, asetades selle hetk hiljem koti peale. "Samad sõnad," noogutas nooruk, "jätan meelde." Kuigi vaevalt ta neiu poole pöörduks, kui tal midagi olekski.

"No igatahes sina ei teinud midagi," püüdis Phoebe Peteri küsimusele vastamisest kõrvale hoida, sest oli näha, et kutt sellest niikuinii väga rääkida ei taha. Muidugi oli ka Phoebe üks neist paljudest inimestest, kes arvasid, et Megan on ise süüdi selles jamas, mille ta kokku keeras. See oli nii ebaõiglane, et ka Peter nüüd mingil määral enda õe kokku keeratud sita sees oli, sest tegelikult ei puutunud noormees üldse asjasse. Aga noh, kui sitta tuleb, siis kohe täiega. "Nad pingutavad vahepeal üle oma tööga," sõnas Phoebe ja viis hetkeks pilgu aknast välja. Nad polnud veel Wilmingtoni lähedalegi jõudnud. Mida napisõnalisemaks Peter jäi, seda rohkem hakkas Phoebe tundma, et ta käib poisile ikka närvidele. Nii palju siis selle vana sõpruse üles soojendamisest.

Peter kehitas õlgu ega vastanud selle peale suurt midagi, sest tüdrukul oli ju õigus - tema ei teinud midagi. Selles suhtes on küll neiul õigus, et ajakirjanikud pingutavad mõnikord üle. Vähemalt selline mulje on küll jäänud. Kuna võimust võttis vaikus, avas kutt uuesti enda koti, tõstes sealt lisaks pudelile välja ja küpsisepaki, mille ta ostnud oli. Seekord oli ta pudeli avamisega vähe hoolsam. Pannud joogi tagasi, avas ta paki ning hakkas küpsiseid sööma, ulatades paki ka Phoebele. "Kuidas seal Tree Hillis siis elada on?" uuris noormees. Kõik, mis ta teadis oli see, mida sai lugeda Internetist, aga eks tõelised elanikud teavad ikka rohkem. "Sa lähed sügisel viimasesse klassi?" meenus talle veel üks tähtis küsimus.

Oh jah, Phoebe meelest olidki ajakirjanikud ühed parajad tüütused. Inimeste ambitsioonid võivad olla ikka piiritud, kui ühe paganama artikli nimel teiste eludes peab surkima. Nii on ka kõige isiklikumad asjad avalikkusele teada. Tekkinud vaikus tundus Phoebele pisut awkward ja ta tõesti arvas, et käib Peterile närvidele... või noh, hetkeni, kuni viimane talle küpsist pakkus. Neiu tänas Peterit ja võttis pakist kohe mitu küpsist, sest peale ühe Snickersi polnud Phoebs midagi söönud ja ilmselgelt jäi sellest Snickersist väheks. "Tree Hill on vaikne ja kui ma alguses vihkasin mõtet kolimisest, siis nüüd on täitsa kodune juba," rääkis Phoebe. "Samas ma igatsen Richmondi ja me pidime millalgi Coliniga sinna mõneks päevaks minema ka." See ei olnud aga veel paigas, millal täpsemalt, aga Phoebe lootis, et vähemalt enne kooli algust. Ta tahtis suvist Richmondi näha, sest seal oli sellel ajal täiega mõnus. "Viimasesse jah," noogutas tüdruk, suu küpsist täis. "Ja sinust saab mu klassivend?" uuris ta, kuigi polnud kindel, kas mäletab õigesti. Enda klassis oli Phoebe vähemalt üks noorematest, sest läks kooli juba kuueselt.

Kuna Peteril pole kunagi erilist eelistust olnud, kas ta elab suurlinnas või kuskil pommiaugus, siis omadussõna 'vaikne' ei kohutanud poissi eriti. Seda tal hetke vaja lähebki. "Richmond on ikka endine. Pole seal eriti midagi muutunud," lausus poiss, kui kuulis, et Phoebe tahab linna külastada. Hetkel tundus tüübile üsna veider mingit linna igatseda, aga kes teab, võib-olla igatseb ta ise ka mõne kuu pärast Richmondi. "Eih. Ma läksin ju hiljem kooli. Jään sinust klassi võrra alla," muigas noormees, kes tõesti vanuse poolest võiks näitsikuga samas klassis käia. Tavaliselt kui inimesed tema vanust kuulevad, arvavad nad kohe, et ta on istuma jäänud.

Nagu Phoebe olekski Tree Hilli kohta mingeid muid omadussõnu leidnud. Päris pommiauguks ta seda igatahes nimetanud ei oleks, kuna seal vähemalt oli midagi teha ka. "Jah, aastaga muutub seal kindlasti päris palju," sõnas Phoebe, hääles kõlamas iroonianoot. See muidugi ei tähendanud, et ta seda kohta ei igatsenud. Seal oli neiu ju kauem elanud kui Tree Hillis. "Nii et siis Junior," tegi Phoebe Peteri sõnade põhjal järeldused. "Me saame vaid aastakese samas koolis käia, enne kui ma arvatavasti Chicagosse lähen," taipas tüdruk, kuid lootis, et poiss suudab kõigest hoolimata ikkagi sisse elada. Raske oli ju ka Phoebel, kui ta uus õpilane oli. Seda juba seetõttu, et ta ei usaldanud inimesi nii kergelt ja tihti võis võõrastele üldse selline mulje jääda, et ta ei salli kedagi. Ometi suutis ta sisse elada ja endale mõned sõbradki leida.

Peter turtsatas kergelt Phiebe iroonilise vastuse peale, kuid ei lasunud midagi. Mõnes kohas võib aastaga nii mõndagi muutuda. Tänapäeval ehitatakse neid uusi hooneid ju mõne kuuga ja juba ongi linn muutunud. "Täpselt nii," noogutas poiss. Tal on vaja veel kaks aastat keskkooli vastu pidada ja siis võib ta juba kuskile ülikooli minna, mis võib kasvõi teisel pool maakera asuda. "Mida sa siis õppima kavatsed minna?" uuris Peter, sest Chicagos on siiski hulgaliselt kõrgkoole, kuhu õppima minna.

Samas Phoebe ei uskunud, et Richmond võiks aastaga tundmatuseni muutuda, kuid vanu sõpru oleks alati tore näha. "Edu sulle," soovis Phoebe. Nüüd arvas tüdruk küll, et tal vedas, et temal ainult aastake veel jäänud on. Samas eksamid ei kõlanud kuigi meeldivalt, aga ilma nendeta kooli ka ei lõpeta. "Ma lähen samasse kooli, kus mu vend õppis. Maalikunsti täpsemalt. Olen juba hakanud sisseastumiseks ka valmistuma, sest seal nõutakse peale katsete ka portfooliot," rääkis Phoebe, viies oma sinised silmad Peterile. Portfoolio oli veel üsna õhuke, aga aastaga jõuab see veel paksemaks küll minna. "Seda on sinult vist natuke vara küsida, aga mida sa pärast kooli lõppu oled mõelnud teha?" uuris Phoebe, kui buss juba Wilmingtoni lähedale hakkas jõudma. Oh well, natuke veel loksumist.