Ten million fireflies

"Küllap leidub ka selliseid, aga sinu rahustamiseks võin öelda, et kuulun tunduvalt viisakamasse poissmeeste gruppi," rääkis Alejandro lõbusal toonil. Ta ei jätnud isegi oma musti sokke kuskile vedelema, vaid viis need kohe pesukorvi. Samuti ei jätnud mees oma toidunõusid sinna, kus ta parajasti sõi, kuigi vahel tundus see ikka päris ahvatlev mõte. "Super. Järelikult me kahekesi köögis hätta ei jääks," tegi Alejandro järelduse. Vastasel juhul tekiks küll väga kahtlane olukord. "Mulle meeldivad mustikamuffinid. Lihtsalt tuleta mulle meelde, kui tekib tuju neid proovida," andis noormees soovituse. Ega tal endal alati kõik meeles ei püsinud. "Seda saame varsti näha," lausus Ale kavala pilguga Kittyt vastu jõllitades. Peagi saidki nad oma tellimused esitatud ning võisid toitu ootama jääda. Jookidega läks kähku - need saadi peaaegu kohe kätte.

"Seda on hea teada," muigas Kitty. "Kas see on õdedega koos kasvamise helgem pool?" küsis tüdruk muiates. Vähemalt oli hea teada, et Alejandro polnud selline räpakollike nagu osa poissmehi, kes näevad küll hoolitsetud välja, aga elamine on paras seapesa. "Tegelikult ootan ma seda juba põnevusega, et sinuga koos kokata," tunnistas Erica. Talle meeldis Alejandroga koos olla ja nii lootis neiu, et ta näeb väga varsti selle noormehe kokaoskusi. "Ma pole mustikamuffineid proovinud, nii et ma võin väga varsti sulle juba seda meelde tuletama hakata," hoiatas tüdruk. Tavaliselt tegi tema kas šokolaadi- või rosinamuffineid ja need olid ka väga head. Neiu enda lemmikud olid aga šokolaadimuffinid. "Jään ootama," sõnas Erica kavalalt kulme kergitades. Ei läinudki enam kaua, kui noor müüja üle leti noortele nende burritod ulatas. "Sina valid laua," ütles Rica Alejandrole.

"Ma ei usu, et õed mind nii väga mõjutanud on, aga kes teab," vastas Alejandro, kuigi need kaks olid küll rohkem puhtuse- ja korrafriigid kui Alejandro ise. "Ma loodan, et sa siis hiljem pettuma ei pea," lausus Ale mõtlikult. Jamie Oliveri ta köögis just ei meenutanud. Kui ta tahaks Kittyle muljet avaldada, ei ole köök selleks kõige õigem koht. "Mul pole selle vatsu midagi," lausus noormees muigega. Kui muffinid, siis muffinid. Neid polnud vähemalt raske teha. Saanud käskluse laud valida, läks Alejandro oma kraamiga ruumi tagumisse otsa, kus polnud praegusel hetkel väga palju inimesi, aga mõned siiski.

"Ma ei tea üldse, mis tunne on koos õe või vennaga kasvada. Ma sain alles nüüd teada, et mul üldse õde on," lausus Kitty. Sellel päeval, kui ta tõe teada sai, ei olnud neiu just kõige paremas meeleolus, aga nüüd on Kitty sellega leppinud. Pealegi läksid suhted Staciaga palju normaalsemaks ja vähemalt ei taha nad enam teineteisel silmi peast kratsida. "No kööki sa ikka maha ei põleta," oli Erica kindel. See võib tegelikult päris lõbus olla ja neiu ei mõelnudki sellele, et Alejandro talle niimoodi pettumust võiks valmistada. Kitty arvates oli selle tõenäosus nullilähedane. Kui noored lõpuks lauda istusid, kooris Kitty oma burrito paberist välja ja võttis sellest ampsu. "Tead, Alejandro, ma pean tunnistama, et sul oli õigus," lausus ta burritot mäludes. "Ma pole vist nii head asja varem saanudki."

"Aga vähemalt te ei vihka teineteist enam. See peaks ju hea olema," arvas Alejandro. Kui Kitty selle jutuga kunagi tema juurde tuli, oli ka Ale parajas šokis. Selliseid asju juhtub ju ainult seebiooperites, kus kõik on kuidagi kellegi sugulased. "Kui keegi just minu tähelepanu kõrvale ei juhi, siis ei tohiks jah põletada," sõnas Luis. Nii koba ta vaevalt on. Alejandro naeratas kergelt, kui Kitty mainis, et pole kunagi midagi nii head saanudki. Ehk oli see väike liialdus, aga kõlas küll, nagu mõtleks tüdruk seda tõsiselt. "Ma juba ootasin, et sa selle suust välja sülitaksid," ütles noormees naljaga.

"Jah, ma loodan," noogutas Kitty. "Vähemalt saan ma aru, miks ma sulle Staciat alguses meenutasin." Nad polnud küll teineteise kloonid, aga välimuselt kohati üpriski sarnased. "Tjah, kes su tähelepanu kõrvale veel peaks juhtima?" küsis Erica kerge muige saatel, šokolaadikarva silmad Alejandro omadel. Erica kartis ise, et jääb Alejandrot jõllitama ja kärsatab siis midagi ära. Noormehe viimane lause pani neiu kõvasti naerma ja Kittyl tekkis tunne, et ta ei suudagi naeru pidada. See oli liiga hästi öeldud. "Tead, ma valetasin," lausus ta täiesti tõsiselt, kui natuke rahunenud oli. "See on nii jube, et ma sööks veel mitu tükki ära," jätkas tüdruk ning puhkes uuesti naerma.

"Ma ei ütle enne midagi rohkemat, kui teid kunagi kõrvuti seismas olen näinud," lubas Alejandro, kuigi tal polnud aimugi millal ja miks see üldse juhtuma peaks, kuna Staciaga polnud Alel midagi ühist. Nad ei ole isegi kordagi omavahel rääkinud. "Sina oleksid selleks võimeline küll," arvas Luis. Mis selles ikka nii rasket olla saab? Alejandro muigas kergelt, kui Kitty enam naeru pidada ei suutnud. "Jah, muidugi," noogutas Alejandro. "Sa oskad väga veenvalt valetada," lisas ta muige saatel ning asus seejärel lõpuks ometi toidu kallale.

"Kui sul veab, siis ehk kunagi näed ka," muigas Kitty, ehkki temagi ei teadnud, millal see juhtuma peaks. Noh, tegelikult võimalus oli selleks alati olemas. Kui mitte muidu, siis ehk linna peal või kuskil. Kuti järgmised sõnad panid Erica aga punastama, kuid samas oli neiu meelitatud. "Mina?" turtsatas Rica, olles näost täiesti punane. "Sa teed nalja," raputas tüdruk pead ja lonksas ananassimahla. "Ja mulle just öeldakse, et ma olen kehv näitleja, mis tähendab ka seda, et ma ei saa kuigi hea valetaja olla. Võimatu," lausus neiu.

"Nojah. Tree Hill on ju väike," sõnas Alejandro. Siin tundsid peaaegu kõik kõiki ja kui juhuslikult ei tundnudki, siis ühiseid tuttavaid peaks ikka leiduma. Alejandrole ei jäänud märkamatuks, kuidas Kitty punastas. Seda oli nende omavaheliste kohtumiste jooksul juhtunud juba rohkem kui korra. "Mul ei ole praegu mingit põhjust nalja teha," ütles Alejandro, endal täiesti tõsine nägu ees. "Kui sa rohkem harjutaksid, võib sul selles paremini minna hakata," muigas Alejandro.

"Jah, kindlasti on ta väiksem kui Las Vegas," noogutas Kitty. Ta sõitis rattaga linna vahel, et kohta paremini tundma õppida, kuid nii hullult väike Tree Hill Ericale ka ei tundunud. "Igatahes ei saa ma aru, miks mina peaksin sulle keskendumisraskusi tekitama. Jah, ma saan aru, et sina mõjud mulle nii, aga..." jättis Kitty lause lõpetamata ning raputas pead, kui mõistis, et oli just liiga palju välja öelnud. Erica ei julgenud oma tundeid noormehele avaldada, kuid see lipsas kogemata üle neiu huulte. "Aitäh, et minusse usud," lausus tüdruk õrnalt naeratades ning võttis ampsu oma burritost.

"Mitmeid kordi väiksem," nõustus Alejandro. "Aga minule meeldibki väiksemas linnas elada." Tree Hill oli selline mõnus vaikne kohake, kuid ei saanud öelda, et siin surmigav võiks hakata. Alejandro kuulas tähelepanelikult Kitty iga sõna, mistõttu ei saanud tal midagi olulist märkamata jääda. Ah et tema tekitas näitsikule keskendumisraskusi? "Ma poleks arvanud, et võin sulle nii palju huvi pakkuda," sõnas noormees vaikselt, pilk neidise silmadele suunatud. "Pole tarvis tänada. Tähtsam on see, et sa ise endasse usuksid," arvas Luis.

"Kas sa elasid Mehhikos ka väikelinnas või olid pealinna poiss?" uuris Kitty. Mingil põhjusel oli ta arvanud, et tüüp elas Mehhiko pealinnas, aga sedagi sellel põhjusel, et Alejandro polnud neiule sellest täpsemalt rääkinud. Ta sõi veel oma burritot ja lonksas mahla peale. Kõht hakkas täis saama. "Nüüd sa siis tead," sõnas tüdruk vaiksel häälel, vaadates Alejandro tumedatesse silmadesse, mis tekitasid tunde, nagu võiks neisse uppuda. Alejandro järgmiste sõnade peale ilmus Kitty näole õrn naeratus ja ta pidi tõdema, et noormehe positiivsus on tõesti nakkav. "Kuidas sa seda teed?" küsis ta, kui oli oma burritoga lõpetanud.

"Pealinnas jah ning vahepeal oli see täielik hullumaja," vastas Alejandro. Kusjuures alguses polnud ta mõttest kuskile Ameerika väikelinna kolimisest üldse vaimustuses, aga siiski kohanes Alejandro Tree Hilli eluga üllatavalt kiiresti, kuigi tal oli raske mitte mõelda oma sealsetele sõpradele ja tüdruksõbrale, kellega kutt lahku pidi minema. Praegu pole see olukord enam kaugeltki nii hull. On ju Ale elanud siis päris mitu aastat. "Ma teadsin vist enne ka... mingil määral, aga nüüd saan selles vähemalt kindel olla," sõnas noormees. Oma burrito ja mahlaga oli ta praeguseks juba lõpetanud. "Mida ma teen?" küsis Luis, sest ta ei saanud aru, mida Kitty oma lausega teada tahtis.

"Kujutan ette. Las Vegases oli samamoodi," noogutas Kitty, kellele samuti meeldis väikelinnaelu rohkem. Siin oli vähemalt hea rahulik, ent samas teadsid kõik jälle kõiki... enamasti. Tree Hilli koliski Kitty seetõttu, et eelmises koolis kiusati teda ning see muutus talumatuks. Siin ei olegi väga hullu, sest neiu on endale juba isegi mõned head sõbrad leidnud. Kuulnud noormehe sõnu, asetas Erica - algul küll veidi kõhklevalt - oma käe Alejandro omale. "Kuidas sa alati nii positiivne saad olla? Sa oled nagu päike ise," sõnastas Erica oma küsimuse teisiti. Kas see noormees kunagi üldse pahas tujus ka oli? Hetkel tundus küll, et mitte.

Alejandro noogutas Kitty sõnade peale, kuna tal polnud sinna enam midagi lisada. Küll ta siis vastaks, kui näitsikul sel teemal veel mingeid küsimusi peaks tekkima. Küll aga ei teadnud ta, mida edasi teha. Alejandrol polnud enam ammu mingit suhet olnud, kui välja arvata mõned juhuslikud lõbutsemised, aga neid ei saanud kindlasti suhteks nimetada. Igatahes Erica kätt ta enda omalt ära ei lükanud. Selle asemel võttis ta neidise käe endale pihku. "Ma ei tea. Olen alati selline olnud," kehitas Luis õlgu. See kutt oskas isegi halvast head leida, kui vaja. "Aga... hakkaks äkki minema?" tegi Ale ettepaneku. Olid ju mõlemad söömise lõpetanud.