Kell neli kaubanduskeskuses

Jessica oli äsja lõpetanud osturalli ja istus nüüd kaubanduskeskuses ühel pingil üksinda ning jõllitas oma telefoniekraani. Kellanumbrid sellel puutetundlikul vidinal ei tahtnud kohe kuidagi kiiremini liikuda. Aeg näis kohutavalt venivat ja see häiris Jessiet. Tüdruk ohkas kergelt ja tõstis siis ühe jala risti üle teise. Mitte midagi pole teha, mitte kuhugi pole minna, mitte kellegagi pole rääkida.

Carmel oli kaubanduskeskusesse sattunud vaid ühe kindla sooviga. Nagu talle tavaks oli saanud, käis ta igal kuul korra suuremal kingajahil. Enamus tema tuttavaid peavad teda kingahulluks ja tegelikult vastab see ka tõele. Car tuli teiselt korrusel alla, käes kolm kotti kolme uue kingapaariga. Tema näol olevast naeratusest või oletada, et tema kingashoping läks hästi. Tüdruk oli just lahkumas kui märkas eemal pingil enda võistkonna kaaslast. Ta ostis endale ühest väikesest müügiletist jäätise ning sammus siis sõbranna poole. "Heey, Jessica!" hüüdis ta ning peagi potsatas ta tema kõrvale, "miks nii morn?"

Välimus

Jessica oli juba veerand tundi Angry Birdsi mänginud, kui Carmel tema kõrvale potsatas. Jessie vihkas seda mängu. "Hei, Carmel," lõi Jes'i nägu särama. Tüdruk pani mängu kinni ja libistas telefoni taskusse. "Paps lubas mulle pärast tööd järgi tulla, aga ta töö lõppeb..." neidis libistas uuesti telefoni taskust välja, et kella vaadata,"..neljakümne minuti pärast, mis tähendab, et ta tuleb alles tunni aja pärast mulle järgi." Teades, et isa tüdrukule järgi tuleb, läks Jessie šoppamisega hoogu - tal oli päris mitu kotti riiete ja kingadega ning kuigi kodu pole kaugel, on nende tassimine koduni neiule ülejõukäiv. "Põhimõtteliselt ma ootan papsi ja kirun end, et ma nii kiirelt poed läbi tuulasin," vuristas Jessica. Tütarlaps libistas uuesti telefoni taskusse. "Käisid kingajahil jälle?" muigas Jes peaga võistkonnakaaslase ostukottide poole viibates.

"You know me," sõnas Carmel kerge peakallutuse ja naeratuse saatel. "Mis sa ise siis ära jõudsid osta?" uuris tüdruk, silmitsedes sõbranna ostukotte, mis olid pärit mitmest erinevast poest. Vähemalt logod kottidel rääkisid seda juttu. "Kui su paps sulle juba järgi tuleb, kas ta viitsib minu ka peale võtta?" kasutas neidis juhust ja palus küüti. Tõesti, tee ei olnud pikk, aga kui sai autoga siis sai autoga.

Jessica naeratas. Nad ei olnud carmeliga küll mingid südamesõbrannad, aga seda teadsid tema teada kõik, et Car kingi armastab. "Hilbud, hilbud, ehted, hilbud, jalanõud, hilbud," mõtles Jessie oma kottide sisu peale. Neidis koristas eelmisel päeval oma garderoobi ja viskas ära riided, mida ta enam ei kanna. Garderoob jäi liiga tühjaks ja nüüd tuli seda täita. "Ikka saab," oli Jes nõus Carmeli pealevõtmisega. Vaevalt ka neiu isal selle vastu midagi on, et pisike ringike teha.

"Ühesõnaga üks suur garderoobi täiendus," sõnas Carmel lihtsa noogutusega. Ta ei olnud juba ammu endale uusi riideid garderoobi soetanud. Mõnikord paar üksikut hilpu, aga mitte kunagi suur hordi riideid korraga. "Väga kena," tänas Carmel sõbrannat ning sõi natuke aega enda jäätist, mis juba sulama tahtis hakata.

Jessica noogutas suurejooneliselt. "Sul on annet pikk jutt ühte lausesse koondada," muigas ta siis. Jes vaatas uuesti kella. Eih, see asi ei taha endiselt liikuda. Damnit. "Mis homme plaanis?" uuris tütarlaps Carmelilt. Siiski laupäev tulemas, Eastside'i noored üldiselt seda päeva koduseinte vahel ei veeda. Jes ise on see loll erand, kes reeglit kinnitab. Kui tal just pole tuju vibu laskma minna.

"Homme on TRIC ma arvan. Mingi hea bänd pidi tulema ja pool kooli lubas enam vähem kohale kobida. Kavatsed ka tulla?" uuris tüdruk. Mida rohkem rahvast seda lahedam pidu. Vähemalt enamasti. Ja kui tegemist oli tõeliselt hea bändiga, võis rahvast kohale tulla ka lähemal asuvatest väikelinnadest. Seega võimalus uuteks tutvusteks.

Jessie tegi nägu nagu ta mõtleks järgmise päeva plaanidele. "Ma seekord jätan vahele," lausus neidis siis. Mitte, et ta kõik peod vahele jätaks, eksole. "Su jäätis tilgub kohe su riietele," mainis tütarlaps Carmeli jäätisele viidates. Kaubanduskeskuses oli soojakraade liiga palju, justkui puuduks seal konditsioneer.

Carmel tegi tüdruku vastuse peale mossnägu, kuid kehitas siis õlgu. Ega kedagi sinna nüüd sunniviisiliselt ka kohale ei tassita. Saanud Jessielt märkuse enda jäätise kohta, asus ta seda mõnda aega sööma. Ja tõsi ta oli, keskuses oli päris palav. Sellest muidugi ka põhjus, miks Car jäätist sõi. Ta vajas jahutust. "Ma tean, et me ei ole mingid erilised sõbrannad, aga kuidas sul muidu läheb?" uuris Carmel siira huviga. Ta oli kisakoori kapten ja teda huvitas enda meeskonna olukord. Nad pidid siiski teineteisele toeks olema. Ainult nii oli võimalik luua ühtne tiim.

Nüüd oli Jessica kord õlgu kehitada. "Vanaviisi. Kuni ma kasuisaga samas ruumis pole, on kõik hästi," seletas tütarlaps. Võib-olla siiski peaks TRIC'i minema, natuke vaheldust igapäevaellu. Samas Jessie leidis, et tal pole mõtet sinna ronida, kuni tal reaalselt pole seltskonda seal, kuhu teda tõesti oodatakse. On seltskond, kust teda välja ei tõrjuta, aga kui tegu pole kisakooritrenniga, siis on sellel seltskonnal üsna ükskõik, kas tütarlaps on kohal või ei.

"Kui seal on midagi, kuidas ma sind aidata saaksin, siis ütle julgelt," sõnas Carmel ainukesed sõnad, mis antud olukorda oleksid sobinud. Sellised asjad nagu 'kõik saab korda' ja 'ma tean, mida sa tunned' olid lihtsalt nii tüüpilised ja enamasti mitte midagi ütlevad. Kuigi ega Car kuigi kindel ei olnud, et Jessica temalt abi tuleks küsima. Jessie oli alati teistest kisakoori tüdrukutest eemale hoidnud.

"Aitäh," oli ainus, mida Jessica selle peale kosta oskas. Tegelikult siin polnudki midagi, mis tütarlast aidata saaks. Kui kasuisa oma nina tema ellu torkimist ei jäta, siis ei muutu ka mitte midagi. Jessie vihkab seda, et kasuisa teda nii kohtleb nagu ta oleks tema pärisisa. Jessical on pärisisa olemas ja ta ei vaja teist. "Mida sa homme TRIC'i selga paned?" viis Jes teema mujale. Ta ei taha kurbadel teemadel rääkida kui jutt käib tema muredest.

Carmel noogutas ja nagu ta arvanud oli, ei olnud tema sõnadel Jessica silmis ilmselt erilist tähtsust. Seega ei olnud tal mitte midagi teema muutuse vastu, "ma ei ole veel vaadanud, aga ilmselt mõne mugavama kleidi ja mõne ilusa paari kingi," pakkus Car, viies pilgu Jessicale. "Ja mida sina selga paneksid, kui sa tuleksid. Ilmselt midagi hoopis muud kui mina?" pakkus neiu, sest nende stiilid lihtsalt tundusid erinevad.

Carmel nägi alati ja kõikjal naiselik välja. "Kitsad teksad...mingi mugava T-särgi, tagi, jalga ketsid või tossud.." arvas Jessica. Tütarlaps riietus alati pisut rokilikult, tänavastiilis,"..ja ehteid omajagu." Igasugu vidinaid meeldis talle ka kanda. Oli täiesti tavaline, et neiu käed olid võrusid täis, pooltel sõrmedel sõrmused ning kaelas erineva pikkusega kaelaehteid. See oli Jessica stiil ja ta armastas seda. Kleitides tundis ta end alati ebamugavalt. Seelikuid kandis ta heameelega, aga seegi olenes seelikust.