Kell neli kaubanduskeskuses

Ja siis helises Jessica telefon. See oli tütarlapse isa. Jes vastas kõnele ja sai teada, et isa sai töölt varem tulema ning et ta on kohe-kohe parkimisplatsil. "Lähme," lausus Jessie Carile, libistades telefoni taskusse tagasi. Neiu võttis oma sada ja üks kotti kuidagimoodi kätte ning hakkas siis kaubanduskeskuse väljapääsu suunas liikuma. Ta teadis täpselt, kuhu tema isa pargib. Nad leppisid kokku kunagi, et ta pargib alati ühte teatud kohta või kuhugi sinna lähedale. Vähemalt pole siis vaja otsimisega vaeva näha.

Carmel tõusis püsti, haaras enda kolm kingakotti, ning liikus tüdruku kõrval välja. Tal ei olnud õrna aimugi kuhu nad minema peavad, seega liikus ta lihtsalt Jessica järel. Tegelikult ei olnud ta tüdruku isaga kunagi eriti kuskil kokku juhtunud, seega ei teadnud ta isegi seda, kelle autosse ta tegelikult läheb. Kuid võõrastega ei olnud tüdrukul kunagi probleeme olnud. Seega, mis seal ikka.

Üldiselt on Jessica isa koguaeg Ohios ja Tree Hilli satub ta harva, niiet Jes ise näeb oma isa nagu kuuvarjutust. Kui nad parklasse jõudsid, keeras James oma Audiga just parklasse sisse. Auto ära parkinud, astus mees autost välja ja avas tüdrukutele pakiruumi, kuhu Jessie oma kraami pani. Seejärel mainis tütarlaps papsile, et ta Carmeli ka koju sõidutaks. James oli nõus, aga Car peab siis ise teed juhatama.

Carmel jättis enda kotid enda kätte, kuna ta pidi nagu nii peagi autost väljuma, seega ei olnud vaja nende kottidega jamada. Tüdruk istus tagumisele istmele ning asetas kingakotid enda jalgade juurde, kus oligi just parajalt ruumi. "Te võite mu maha panna teeotsal enne ranna parklat," pakkus Car. Väike tee, mis tema majani viis oli lühike ja mõnusalt metsa sees. Talle meeldis seal jalutada ja enda mõtteid mõlgutada.

James noogutas Carmelile, andes märku, et rohkem pole vajagi seletada, sest ta sai aru, millist teeotsa neiu mõtles. Jessica isa võttis kohalt ning hakkas sõitma. Jessie kinnitas turvavöö ja kallutas oma pea vastu tooli seljatuge ja ohkas valjult. Paps muigas ta üle, tehes märkuse selle kohta, et kas üks poodlemine võtab tõesti nii läbi. Teeotsal enne ranna parklat tegi James peatuse, et Car saaks maha minna ning soovis neiule kena õhtut. Jessie ilmselt oleks ka tsau öelnud, aga tütarlaps juba magas.

Carmeli arvates möödus sõit väga kiiresti. Kuigi ta ei rääkinud juttu ei Jessica ega tema isaga. Selle asemel ekslesid tema pruunid silmad mööduval linnal. Talle meeldis sõidu ajal aknast välja vaadata ja omi mõtteid mõelda. See oli alati mõnus tegevus. Kui nähtavale ilmus õige teeots ning auto peatus, võttis Car enda asjad, tänas sõidu eest, soovis head õhtut ning hüppas autost välja, kadudes peagi metsateele.

OT: LÕPP