Would you really rush out?

Katherine oli linnakeses veetnud täpselt kuusteist tundi, millest enamuse oli ta veetnud enda väikest korterit hubasemaks muutes ja samas asju lahti pakkides. Üsnagi õnnestunult isegi. Viimaks oli ta väsinult voodisse vajunud nüüd hommikul värske pilguga enda uut kodu üle vaadates meenus naisele, et vinüülplaadimängija võttis ta jah kaasa, aga vinüülid pidi maha jätma, sest neid oli palju ja need olid rasked ja võtsid palju ruumi. Kahju, aga mis teha.
Nii et esimese asjana pärast hommikust kohvi seadis Kat sammud lähima muusikapoe juurde, et mingeidki varusid endale soetada. Vaikust ta ei sallinud, eriti üksinda elades. Kuigi tal oli Storm. Kes vaikust väga meelsasti täitis.
Lisaks oli see ka hea võimalus tööturu üle vaatamiseks. Katie oli ka ise väikelinnast pärit ja teadis, et seal käis kõik enamasti kuulutuste kaudu, mis pandi kas stendidele ja poodidesse või ajalehtedesse.
Niisiis astuski Katherine poekesse sisse, naeratades rahulolevalt sealse suure valiku üle ja liikus suus vinüülide juurde, hakates neid lappama, et enda lemmikuid sealt leida.

OT: Seth.

Joshua otsis ühte plaati, et Carriele pisike kingitus teha. Ta oli märganud, et naine kuulas Youtube'ist grupi lugusid ja Seth uuris pisut ning sai teada, et tegu oli mingusuguse instrumentaalbändiga, kes polnud just kõige tuntuim, aga ometi oli neil esimene plaat väljas. Seth läks plaadipoodi ja hakkas värviliste karpide vahel lappama, et leida soovitud. Üsna kiirelt oli tal kiletatud halli disainiga plaat käes ning mees hakkas seda uurides vanemate plaatide juurde liikuma, et ehk leiab sealt midagi huvitavat. Tõstnud pea, märkas ta eemal vinüülide juures Kat'i. Mida ta siin tegi? Joshua ei osanud esiti midagi teha ega öelda. Mida sa ütled enda eksile, keda ei ole paar aastat näinud?

Katherine ei pannud üldse midagi tähele, olles nii süvenenud ühte vinüüli, mille ümbrist ta parajasti uuris. Tegu oli mingi indie bändiga, millest ta kusagil lugenud oli, kuid kuulanud mitte. Nii et nüüd otsustas neidis selle vinüüli ära osta. Talle meeldiski aegajalt uue muusikaga tutvuda, eriti vinüülide näol. Muusika kõlas sedasi lihtsalt palju paremini.
Kat otsustas ainult selle ühe vinüüli enda tänaseks saagiks jätta, et tal ei tekiks kiusatust selle asemel vana ja tuttavat muusikat kuulata ning suundus kassade poole, pilk endiselt käes oleva plaadiümbrise tagaküljel, kus bändi kohta pisut juttu kirjas oli. Seetõttu ei märganudki ta enda ees seisvat meest enne kui oli juba talle praktiliselt otsa koperdanud. "Oih, vabandust.." sõnas Katherine kiirelt, tõstes pilgu ja lükates silmade ette vajunud juuksesalgu uuesti kõrva taha, käsi üllatusest paigale jäädes, kui ta Sethi ära tundis. "Seth!" sõnas ta pisut kohkunud ilmel, kogudes end siis hetke ja manades naeratuse näole. "Milline.. üllatus!"

Seth vaatas, kuidas neiu tema poole kõndis, aga enne kui mees reageeridagi jõudis, oli Kat juba talle otsa kõndinud. "Katherine," sõnas Joshua. Ta vaatas naist, kes ei olnud päevagi vanemaks jäänud ega ka muutunud. Olgu, see lilla salk oli juustest kadunud, mis ainult paarinädalane katsetus oli, aga kõik muu oli sama. "Üllatus tõesti," noogutas Joshua. "Mida sa siin teed?" uuris noormees. "Olgu, vabandust. See kõlas ülbena," hakkas poiss naerma. Ta tõmbas käega läbi juuste ja üritas välja mõelda midagi normaalset, mida peaks sellisel puhul rääkima. "Sa näed siiani suurepärane välja," kinkis poiss neiule ühe komplimendi. See oli rohkem viisakuse pärast, kuigi silmarõõmu pakkus ta ikka. Asi oli pigem selles, et mehe elus oli nüüd keegi teine, seega oli Carrie talle ka kõige ilusam naine.

Naine lasi pilgul üle Sethi käia, suunates selle viimaks mehe silmadele. Nad polnud nii kaua teineteist näinud ja ometi tundus nagu vahepealset aega poleks olnudki. Kuigi jah.. tunded polnud enam päris samad. "Ei, ei kõlanud.. Igati mõistetav küsimus, mida ma just sullegi esitada tahtsin," sõnas Kate samuti naerma hakates. "Hetkel ostan muusikat enda uue kodu jaoks.. Ma kolisin siia linnakesse," vastas naine pisukese naeratusega. Ta oli üsna kindel, et ka Seth polnud siin niisama läbisõidul või puhkusel, sest see polnud just väga taoline koht esmapilgul vaadates. Nii et Kat oli üsna ärevil mehe reaktsiooni pärast taolisele uudisele. Nad ei olnud kunagi lahku minnes sellega väga arvestanud, et nad uuesti samas linnas lõpetavad. Ja ega Katherine polnud ise ka arvestanud, et ta väikelinna kunagi kolib, aga vat mis vingerpusse elu mängis.
"Ja sina oled samuti endiselt sama nägus," vastas naine omapoolse komplimendiga, kerge muie huulil. "Kuidas sul läinud on vahepeal?"

Seth märkas, et tüdrukul oli käes üks vinüülplaat, õigus, ta kuulas juba paar aastat tagasi muusikat pigem nendelt. "Elama? Mis su siisTree Hilli tõi?" päris Joshua täpsemat vastust. Nojah, Tree Hill oli just mõnusas kauguses Warwickist, aga et siia elama tulla? Selleks läks vaja ilmselt olulisi motivatsioonivahendeid. Ehk sai Kat siin tööd. "Mul läheb päris hästi, peale Warwickist sundlahkumist pidin ma siia kolima, sest õigussüsteem on nii lollakas, aga tegelikult tuli see kolimine mulle kasuks. Ma elan nüüd enda venna juures, jah, mul on vend, ma käin normaalselt koolis ja ma ei tee enam kanepit. Ma käin ühe imelise naisega ja see ongi kõik," võttis noormees enda elu väga põgusalt kokku. Tegelikult oleks juttu jagunud kauemakski. "Äkki tahad kuhugi istuma minna? Seal saaks pikemalt rääkida," pakkus noormees välja.

"Elutee tõi mind siia.. Ma isegi ei tea ausalt öeldes, mida ma tegema hakkan," muigas Katherine. Jah, see plaan polnud tal päris läbi mõeldud, aga noh.. ta oligi vahel üsna impulsiivne. "Nüüd on kraad käes ja edasi ei teagi," ohkas naine pisut mõtlikult. See oli üks asi, mis teda ülimalt näris. Nüüd pidi ta nagu oma elu alustama ja selle asemel lõpetas tema väikelinnas töötuna. "Siis on hästi. Mul on hea meel, et sul nii hästi läheb," sõnas naine taas säravalt naeratades. Eriti hea meel oli tal selle üle, et mees enam kanepit ei teinud. Sel ajal, kui nemad koos olid, oli mehel sellega probleeme olnud küll. "See kõlab väga hea ideena. Ma lähen maksan ainult ära ja siis võime minna," nõustus naine noogutades. Vähemalt oli tal linnakeses üks sõber!

"Siin linnas igav ei hakka," muigas Seth. Aga oli ju nii. "Jah, ma peaks ka kassast läbi käima," lisas noormees. Mõne aja pärast olid ostud kilekottides ja noored seisid poe ees. "Siin Westside'il on üks linna parimais kohvikuid," pakkus Seth välja. Ta oli siin autoga, kuna pidi pärast veel mõned ehitusmaterjalid Carrie juurde viima. Joshuale meeldis seal korteris olla, tal oli oma koht koos Carriega. Clyde oli ka päris tore tegelane, kuigi ilmselt ei osanud ta Joshi veel kuidagi suhtudagi.

"Ei? Mis siin elu siis nii põnevaks muudab?" küsis Katherine pisut skeptiliselt. Ta oli just arvanud, et mingi rahuliku ja uimase väikelinnaga tegu. Kat maksis enda ostu eest ja haaras koti näppu, järgnedes mehele välja. Vähemalt oli ilm mõnus. Ega mingi jubeda ilmaga poleks naine kuskile välja roninudki. Seda enam, et ta enda pesa vajas veel palju tööd. "Siis valisin õige linnaosa, kuhu kolida," muigas naine heakskiitvalt. Kuigi kui Eastside'il asuvate korterite hindu vaadata, siis ega valikut kuigi palju polnudki.

"Sin on draaat nagu mehhiko seebikas," lausus noormees turtsatusega ja läks enda auto juurde, tehes Katile ukse lahti. Ta istus juhikohale ning rääkis edasi: "Siin on kõmusait, mis kõigest ette kannab, üsna liialdatud värk. Seega klatš levib kiirelt ja üsna raske on mitte teada, mis siin sünnib.". Joshua sõitis kohviku juurde, mis võttis aega vaid mõned minutid. "Räägi enda elust ka," palus mees seejärel ning astus autost välja.

"Oh issand.. Ma loodan, et ma ühegi draama keskele siis ei sattu," muigas Katherine, tänades seejärel meest viisakalt ja istudes autosse. Turvavöö tõmbas ta peale ja koti asetas endale sülle, viies seejärel pilgu Seth'ile, kes edasi rääkis. "Peaks ka üle vaatama selle kõmusaidi ehk.. Saan teada, millega sa hakkama oled saanud ja mida sa ise mulle ei räägi," naeris naine, jälgides seejärel pisut ümbrust. Ega ta väga aru ei saanud küll, kus suunas nad liikusid. Enamuse linnakeses juba oldud ajast oli ta ju enda korteris mässanud. "Noo.. Minu elus nõnda suurejoonelisi pöördeid olnud pole. Ülikooli lõpetasin ära ja nüüd saan ametlikult sotsiaaltöötajana tööle, kui vaid oleks pakkumisi muidugi. Koera võtsin endale. Meest pole," loetles naine pähe tulevaid mõtteteri üles, astudes samal ajal samuti autost välja. "Selle '25-aastaselt abielus' plaaniga läheb vast vähe nihusti," muigas Katherine. Kunagi olid tal mingid viisaastakuplaanid, kus oli muude asjade seas ka see kirjas.

"Küll sa satud," turtsatas mees. Siin polnud vist ühtegi elanikku, kes ei oleks kuhugi kaasatud, vaatamata inimese tahtele. "Nooh...Mõnest asjast ma sulle vist parema meelega ei räägiks jah," nõustus Joshua. Näiteks sellest, kuidas ta korvitiimist välja visati või sellest, kuidas ta enda venna tšikiga pilve tõmbas. "Sa päriselt plaanisid selleks ajas abielus olla?" küsis Joshua, lukustates uksed. Ta avas kohvikuukse naisele ning astus tema järel sisse. "Kas see plaan oli sul juba siis, kui me käisime?" tahtis Josh huviga teada.

"See kõlas küll väga julgustavalt," muigas Katherine. Samas natuke põnevust ellu kulus ikka ära. Ja Kat'i tundes sattub tema juba üsna pea mingisse jamasse. Samas tuli ta nendest alati üsna puhtalt välja ka. Kui see väike kriminaalrekord kahe silma vahele jätta. "Noo.. Plaan oli nagu jah," naeris Katherine kohvikusse astudes, vaadates seal pisut ringi. Üsna armas ja hubane koht tõesti. "Ee.. Jah," sõnas naine kergelt punastades. Oli see nüüd siis vajalik. No tema vastus kõlas lihtsalt.. veidralt. "See plaan tekkis mul kuskil 15-aastasena kui ma arvasin, et eriti lahe oleks enda elu üksikasjalikult ette planeerida. Enamus sellest ka õnnestus.. Enda lennust esimesena keskkooli lõpetamine ja Princeton'i minek. Aga pulm vast jääb ära jah."

Seth naeratas, keegi oli reaalselt plaaninud temaga abielluda. "Kas ma tol hetkel tundusin sulle tõesti nagu sobiv abikaasamaterjal?" uuris noormees kerge muigega ning istus ühe laua taha. Siin käisid ettekandjad ringi ja võtsid tellimusi. "Tubli. Ma tahaks ka ülikooli minna. Aga noh, praegu on vaja keskkooligagi ühele poole saada," rääkis Joshua edasi. "Kuidas siis teised Warwickis elavad? Just Max ja Lynx...Muidugi ma ei tea, kas sa nendega suhtled," lisas noormees.

"Mina olen alati kõiki oma suhteid väga tõsiselt võtnud. Ehk liigagi tõsiselt.. Nii et jah. Muidu ma poleks sinuga nii kaua koos olnudki," sõnas Katherine kindlalt, kerge naeratus huulil. Naine võttis samuti istet ja riputas oma kotikese tooli seljatoe külge. Jah, Seth'il olid ka omad vead, aga hea trumpas halva üle. Vähemasti Kat'i silmis. Muidugi tema oli kõrvuni armunud ka. "Küll sina ka sinna jõuad," kinnitas naine kerge muigega, tundes end ühtäkki üsna vanana. Aga hingelt oli ta veel noor ja no ega diplomile elukogemust ju ei märgita. "Ma pole üsna ammu kodus käinud, nii et ma ausalt öeldes ei teagi väga. Viimati kui ma Max'iga rääkisin, siis tal oli küll kõik korras samas," sõnas naine mõtlikult. Jeah, tema oli see halb võsuke, kes sai pesast välja ja nüüd lendas pigem igalpool mujal ringi. Pealegi ta ju teadis küll, et kui ta koju läheb, siis hakkab isa uurima, mis töökoht tal on (khmn, olematu) ja ema hakkab õpetama, kuidas ta elama peaks. Nii oli see alati.