Like Boom!

"Siis oled tunduvalt paremal tasemel kui mina, sest mina oskan sööke soojendada, võileibu, praemuna ja makarone ise ka teha. Putrusid ja suppe ei oska, rääkimata küpsetamisest," lausus Simona ning ampsas oma maapähklivõisaia. Küpsetamine oligi midagi, mis hetkel rumeenlanna jaoks kõige keerulisem tundus, kuigi ta polnud nii kindel ka suppide koha pealt. Pärast keedab mingi puljongivee, mis just kõige maitsvam ilmselt ei ole. "Keskkool tundub teil igatahes enamvähem selline, nagu ma filmidest näinud olen," mainis rumeenlanna nagu muuseas. Kisakoor oli olemas, tutorid olid olemas, ilmselt siis lõpuball või homecoming dance või midagi taolist siis ka, kuigi nende asjade suhtes ei olnud Mona nii kindel.

"Pudrud ei tule minul ka välja. Ma küll saan nende tegemisega hakkama, aga tulemuseks on pigem mingi kuiv plönn kui pudru," lausus Hunter naeratades. Nad on ju mõlemad veel nii noored, et neil on aega küllaga, et see köögis tegutsemine selgeks saada. "Tijah...ma ei ütleks, et ta nüüd täitsa selline on nagu igas filmis," sõnas poiss. Filmides ju ikka keeratakse natuke vinti juurde, et oleks dramaatilisem ja rahvale praeminie peale läheks. Kuigi eks ikka jah, paljud asjad peavad paika.

Simona turtsatas kergelt, kui Hunter putrudest rääkis. Lihtsalt see, kuidas rumeenlanna seda kõike enda peas ette kujutas, tegi talle lihtsalt nii kohutavalt nalja. Tõsi, köögis tegutsemise jõuab kindlasti kunagi selgeks saada, sest vajalik oskus see on. "Aga kas sa oskad pesapalli mängida?" uuris Simona oma hommikuhelbekaussi tühjendades. Pesapall pidi ju ka üks Ameerika kõige lemmikumatest spordialadest olema.

"Ma...ei ole eriti spordipoiss," sõnas Hunter, "mulle meeldib niisama jalutada. Ma arvan, et mul puudub see võitlusvaim." Ta käis kehalise tundides ainult sellepärast, et ta pidi. Sport on miski, mida ta võib telekast vaadata näiteks jalgpall, korvpall ja pesapall. Ise ta neid ei mängi. "Sa tegeled millegagi?" uuris poiss, tõstes enda pilgu neiule.

Hunteri sõnu kuuldes tundis Simona kohe ennast ära. Tundub, et tal on midagi noormehega ikka ühist ka, kas või see, et sport pole just kõige meeldivam. "Mina olen lihtsalt nõrk ja aeglane ja kohmakas, kui asi sporti puudutab. Noh, kehalises üritan kuidagi hakkama saada, kuigi ma ikka kardan, et satun naerualuseks, kui palli mööda viskan või sellega kedagi taban või siis lihtsalt aeglaselt jooksen," rääkis rumeenlanna. Algkoolis teda igatahes noriti, et ta aeglane jooksja oli, kuigi ajaga see kadus. Hea seegi. "Jah, ma mängin klaverit, aga ma kardan inimeste ees esineda," vastas neiu Hunteri küsimusele. Nii irooniline, kui see ka ei oleks. Koduski on Simonal klaver, aga ta ei mängi seda kunagi siis, kui isa on kodus. Pigem siis, kui ta üksi on.

"Noh, sul ei ole vähemalt ees sportlastest vendi, kellega kõik sind võrrelda tahavad," lausus noormees, "õnneks on nad nüüd aru saanud, et ma ei ole nemad." Tegelikult on ta vist ainuke Sommersite poiss, kes ei ole spordis osav. Ta on üldse enda venadest erinev. Ainuke rahulikum noormees perekonnas. "Ma mõtlesin pigem sporti, aga väga lahe, kui sa klaverit mängid. Mulle meeldib mõnikord kitarri mängida, aga ma ei tee seda eriti tihti," sõnas Hunter.

"Seda võib vist tõesti ilmselt plussiks pidada, kui olla ainus laps peres," lausus Simona õlgu kehitades. Ei ole kunagi probleeme ei vanemate tähelepanu ega millegi muu jagamisega, kuigi üksildustunne tuli ikka. Keegi võiks ju ometi olla, kellega kakelda ja norida, aga ka sõber olla. "Mina ja sport ei sobi kokku," lausus rumeenlanna, nagu ta juba ka ennem mainis - füüsiliselt nõrk. "Ma ei teadnudki, et sa kitarri oskad mängida, aga väga huvitav ikkagi," lausus rumeenlanna. Huvitav, kas ta Hunterile julgeks midagi klaveril mängida? Ta ei taha ju eriti oma isa kuuldeski klaverit puutuda, kuigi mängib suurepäraselt.

Tähelepanu pärast Hunter ei põe. Ta pole seda kunagi eriti tahtnud. Sellele annab kinnitust ka see, et talle ei meeldi klassi ees midagi rääkida. Pigem istub ta rahulikult kuskil tagumises reas. "No, me ei ole just palju rääkinud. Seega pole eriti ime, et sa ei teadnud seda," lausus poiss.

Ega Simonalegi meeldinud tähelepanu keskpunktis olla või klassi ees rääkida, aga üks asi oli vanemate tähelepanu, teine asi jälle see, kui võõraste inimeste tähelepanu temale on koondatud. Vanemate pärast tõesti ei saanud kurta, sest nad olid Simona jaoks alati olemas, isegi kui tal nüüd on ainult üks vanem ja vanavanemad, kes Rumeeniasse jäid. Rumeenlanna turtsatas Hunteri sõnade peale, sest need vastasid tõele. "Jah, me alles vist...õpime teineteist tundma?" arvas tüdruk. Kuidas seda muudmoodi ikka nimetada saab?

"Jah," noogutas Hunter ja pistis viimase lusikatäie hommikuhelbeid endale suhu. Kõht oli küll täitsa täis, kuigi tavaliselt teeb ta endale lõunal putru. Täna oli väike erand. Poiss tegi endale veel ühe maapähklivõi saia ning sõi seda, oodates Simonat. Ilmselt ei oleks tüdrukul tore, kui ta peaks üksinda siin sööma.

Ja jälle tekkis nende vahele vaikus. Jah, kaks vaikset inimest ühes toas ja vaikusehetked on garanteeritud. Simona sõi enda hommikuhelbekausi tühjaks, kuid kaks võileiba jäi tal üle. "Sa ei taha neid endale?" küsis rumeenlanna Hunterilt. Ilmselt oli maapähklivõi sai oma töö teinud või oli neiu teinud endale rohkem võileibu, kui ta ära süüa jõuab. See on see nälg, mis paneb arvama, et süüakse ära rohkem kui tegelikult. "Kas näitad mulle oma teisi loomi ka või lähme jalutama?" küsis Mona. Temas tekkis lihtsalt uudishimu ja ebamugavustunne oli samuti juba kadunud.

"Ma ei jõua, aga sa võid need Scooterile anda või siis jäta taldrikule ja ma panen külmkappi. Küll keegi ära sööb," lausus Hunter ning ajas ennast püsti. Ta sirutas ennast natuke ning vaatas kella. Jõuab ilusti veel paraja ringi ära teha, enne kui pimedaks läheb. "Ma pean enda koti nagu nii üles viima. Seega võid korra üles tulla kui tahad," kehitas poiss enda õlgu. Ta ootas Simona ära ning jalutas siis trepi juurde, kus ta viimaselt astmelt enda koolikoti võttis ja siis mööde treppi üles jalutas.

"Ma ei tahaks neid raisku lasta, juhul kui Scooter neid ei söö," lausus Simona, kuigi ühe neist võileibadest andis ta siiski koerale. Siis vähemalt näeb rumeenlanna, kas Scooter sööb neid või ei söö. Vastasel juhul lähevadki ülejäänud võileivad külmkappi ja Hunteri koju jõudvad näljased õed-vennad saavad võileivad endale. Kerge naeratusega tõusis Mona lauast ning järgnes Hunterile teisele (?) korrusele. Tuppa jõudes jäi neiu ringi vaatama, pilk peatumas loomapuuridel. Esimesena läkski Mona tuhkru juurde. "Ega ta ei hammusta?" küsis ta hetkeks Hunteri poole vaadates. Muidu ei hakka ju sõrme vahelt sisse toppima, kuigi rumeenlanna tahtis seda looma nii väga silitada. Armsake oli.

Hunter avas teisel korrusel ühe ukse, mis viis nad poisi tuppa. Poiss lasi Mona ilusti sisse ja viskas enda koti toolile, mis laua alt natuke väljas oli. "Emn, ma väga ei soovita enda sõrme puuri pista, kui sa sellele mõtlesid. Talle meeldib üldiselt kõike närida. Ta võib su sõrme lihtsalt näkitseda või lakkuda, aga ka hammustada. Muideks...ta nimi on Mona," muigas Hunter. "Teised loomad ei ole siiani kedagi hammustanud," mainis Hunter nii muuseas. Ta võttis kapist kodusemad riided ning kadus siis enda magamistoa juurde kuuluva vannitoa juurde, et riided ära vahetada. Selleks kulus tal vähe aega ja peagi seisis ta taas toas, pannes enda kooliriided kappi ära.

"Ta on tõsiselt armas," lausus Simona ning vaatas veel puuris olevat tuhkrut. Huvitav, kas Hunter oleks nii lahke ja võtaks looma siis vähemalt hetkeks välja? Rumeenlanna turtsatas, kui Hunter tuhkru nime mainis. "Mind kutsutakse ka Monaks," sõnas neiu. Seda tegid muidugi ainult lähedasemad inimesed ja sõbrad ning Simona oli selle hüüdnimega juba vägagi harjunud. Kui Hunter riideid vahetama kadus, liikus Mona poisi toas edasi meriseapuuri juurde ning jäi neid vaatama. Ka mõnel tema Rumeenias elaval sõbral oli merisiga ja need loomad olid väga vahvad. Mõnusad närilised.