Like Boom!

Hunteril oli talle endalegi üllatuseks viimasel ajal natuke probleeme füüsika uue osaga, mida nad võtsid. Tema õnneks oli Jill füüsika Tutor, mis tähendas, et ta sai ainet õppida enda sõbranna käe all ja see oli igati meeldiv. Ta oli juba kolm nädalat pärast tunde kahel korral nädalad tüdruku juures käinud ja tulemus oli olemas. Ta tegi kaks tööd järele ja sai ühe neist B+ ja teise A-. Vaevalt oli ta need tööd enda õpetajalt kätte saanud, kui ta pärast tundide lõppu Tutor centerisse läks, et neidisele tänutäheks üks šokolaad viia. Ta ajas Michelle'iga isegi natuke aega juttu, kõõludes Tutor Centeri ukse vahel ja saades teistel natuke kõõrdi pilke. No, eks ta häiris neid natuke, aga ta oli lihtsalt liiga happy praegu. Tal niigi olid hinded keskkoolis kõvasti langenud võrreldes põhikooliga. Ainukesed ained, kus ta edniselt hea oli, olid bioloogia ja geograafia ja mingil määral ka keemia. Muud tal nii head enam ei olnud. Hunter kandis tavalisi siniseid teksasi, kõige klassikalisemaid musti ketse ja musta pikkade käistega pluusi, mille peal oli tavaline sinine t-särk.

Simona polnud eriti kaua Tree Hillis viibinud, ta saabuski alles mõned päevad tagasi. Tutorite teenuseid ta väga ei vajanud, aga natuke abi inglise keelega oleks alati tore, isegi, kui neiu selles keeles suhelda suudab. Üks põhjustest, miks ta rääkis vähe, oligi see, et ta kartis midagi valesti öelda ja siis teised äkki hakkavad ta üle naerma või lihtsalt mõtlevad, et nende seas on idioot. Või noh, tema ju ei teadnud, kuidas siin välismaalastesse suhtutakse. Mona aga polnud veel erilisi tutvusi suutnud luua (peale ühe noormehe, kelle kõrvale ta kohe esimesel päeval istus) ning üritas omal käel hakkama saada ja andis endast parima, et kohaneda. Praegu aga, nüüd, kus tunnid läbi olid saanud, oli eraklik Simona kuidagi Tutor Centerisse sattunud. Põhjuseks oli inglise keele kodutöö, kus anti lahendada ka mõned grammatikaülesanded ja see tundus rumeenlanna jaoks pisut raske. Õnneks oli tutor üsna pädev ja nii sai Simona ka asjale pihta, seega kodutöö sai nüüd tehtud ja neiu oli just Tutor Centerist lahkumas, kui oma pinginaabrit uksel nägi. "Hei," sõnas ta vaikselt ning silmitses hetkeks tüdrukut, kellega tema pinginaaber rääkis. "Hea oma ainsa tuttavaga kokku joosta," lausus Mona, hääles kõlamas tugev aktsent. "Jah, ma tean, et ma pole tutvuste loomises kuigi hea," lisas ta ning raputas pead.

Hunter lõpetas just enda jutuajamise Jilliga ning viipas talle veel vaid põgusalt, kui tema kõrvu jõudis kellegi hääl, milles oli tugev aktsent. See sai kuuluda ainult ühele inimesele, sest selline inglise keel oli tema teada ainult ühel neiul selles koolis. "Hei," lausus poiss sõbralikult ning naeratas talle kergelt, astudes ukse eest ära, kuid hoides seda siiki lahti, et rumeenlanna välja saaks tulla. Tundus vähemalt, et ta tahtis välja tulla. Kui Hunter oli tema ainuke tuttav, siis ei loonud Simona just kõige kiiremini tutvuseid. "Võib vist nii öelda jah," muigas poiss, "küll kõik omal ajal tuleb." Põhiline on, et tüdruk alguses ise sisse elaks, siis võib sõpradega tegeleda.

Vähemalt oli Simona nii paljugi edusamme teinud, et vähemalt ühe inimesega tutvuda. Ta pidi selleks ennast küll kõvasti ületama, aga hakkama sai. Pealegi ongi parem, kui ta kedagi juba teab selle asemel, et üksi üritada kohaneda ja üldse uues koolis ning uues riigis hakkama saada. Siin olid ju teistsugusemad kombed ja traditsioonid. "Väga julgustav," muigas Simona Hunteri sõnade peale, tumepruunides silmades endiselt kurb pilk. Ema kaotus polnud just kõige kergem, aga Mona üritas sellest tasapisi üle saada. Tundub, et sellel aastal veedab ta oma sünnipäeva isaga, kui ta just Hunterit ka ei kutsu. Sünnipäevast rääkides polegi see 18.märts enam nii kaugel. Samas ei ütleks Mona ära mõttest Hunteriga niisama ka väljaspool kooli midagi ette võtta ja poissi rohkem tundma õppida. Ongi kuidagi kindlam endal ka. "Aga on sul muidu tänaseks mingid plaanid?" uuris neiu. Võibki siis ju täna ehk selle väljaspool kooli tegevuse otsida.

Hunter lasi peagi uksest lahti ning astus koridorri, jäädes seisma, kui Simona teda uuesti kõnetas. "Üks neljajalgne ootab mind kindlasti koju, et ühele suurele jalutuskäigule minna," sõnas noormees, aga muidu tal mingeid erilisi plaane pole, kuigi ta pidi natuke puure ka puhastama, aga seda jõuab õhtul ka teha. Hunter vaatas Simonale otsa ning ootas, kas neiul on veel midagi öelda.

Simona astus ka koridori, kui Hunter uksest lahti lasi. Mis nad ikka teiste inimeste teed blokeerivad, kui oli juba näha, et nad imelikke pilke said. Või poisil oli koer. Ah, õigus, ta oli loomadest ju rääkinud ka. Igatahes ilmus kuti vastuse peale rumeenlanna näole õrn naeratus ja ta viis oma kurvad tumepruunid silmad Hunteri omadele. "Võin ma kaasa tulla, kui sa temaga jalutama lähed?" küsis Simona. "Isal on täna töövestlus ja üksi kodus pole hetkel just kõige rõõmsam olla," rääkis ta. Esimesed kaks nädalat pärast ema surma olid muidugi hullemad, aga praegugi teeb see veel haiget. Üksinda kodus olek aga tekitas hetkel kurbi mõtteid.

"Jah ikka, aga ole valmis siis pikemaks jalutuskäiguks kui üks väike linna ringike," muigas Hunter, sest ta käis tavaliselt mööda randa, kõrvalisi tänavaid ja läbi metsi, kuni jõudis Westside'i, kust tuli jälle tagasi. Talle meeldis niimoodi ringi uidata. Vahel läksid tema retked isegi kahetunnisteks. "Sa võid enda asjad minu juurde visata, kui sa ei taha neid kaasas kanda," pakkus Hunter, kui just Simona kõiki enda asju kappi ära ei pane.

"Aitäh, et ette hoiatasid," sõnas Simona. "Vähendad mu võimalusi linna peal ära eksida, peaksin tänulik olema." Kooligi oli neiu vaid nii jõudnud, et isa on autoga alati ära toonud. Kui ta jalgsi liikus, siis ainult enda kodu lähedal Westside'il, teist linnaotsa ta nii väga ei tundnudki. Ainult kõige vajalikumad kohad sai Mona selgeks, sest muidu ta väljas väga ei käigi. Polnud lihtsalt sellist tüüpi inimene. "Ma arvan, et ma jätan need kappi, kui just...homseks ei olnud ju peale inglise keele midagi muud teha?" küsis rumeenlanna igaks juhuks üle. Kui oli, siis peab tõesti osa asju Hunteri juurde jätma.

Hunter hakkas pärast Simona vastust aeglaselt edasi liikuma, sest tal oli ka vaja korraks enda kapi juures käia, et mõned õpikud ära panna ja teised jälle kotti tõsta. "Minu teada ei olnud," sõnas poiss, aga noh, tal on varemgi seda juhtunud, et tema teada ei ole midagi õppida, aga enne tunni algust saab ta teada, et siiski oli midagi. Juhtub. Ta on lihtsalt pidevalt vist enda mõtetes ega pane tähele, mis ümber ringi toimub.

Simona arvas samuti, et usub siiski Hunterit ja jätab oma asjad tänaseks kappi. Nii on lihtsalt kergem, sest kott pole väga raske. Õnneks ei pea siis täna selle matemaatikaga ka oma pead vaevama, kuigi sellega sai Mona suurepäraselt hakkama. Pannud oma asjad kappi ja vinnanud koti õlale, sammus rumeenlanna Hunteri juurde, nõjatudes vastu teisi kappe. "Mina olen igatahes valmis, kui sa kohe tahad minna," sõnas neiu.

Hunter jalutas enda kapi juurde, mis oli tüdruku omast natuke eemal. Ta võttis paksud õpikud kotist välja ning pani sinna vaid mõned üksikud vihikud, mida oli vaja kodusteks töödeks. Lükanud kapi kinni, vaatas ta Simona poole. "Kohe ikka," noogutas Hunter, "kõigepealt tuleb muidugi kodus käia, aga ma ei ela väga kaugel." Kui tüdruk oleks Tree Hilli põline elanik, siis ta muidugi teaks, kus ta elab, sest linn on väike ja linnapea kõigile tuttav, rääkimata tema perekonnast.

Kui Simona oleks Tree Hilli põline elanik, räägiks ta ka inglise keelt arvatavasti puhtalt, isegi, kui temas voolab rumeenlase verd. Muidugi tundis ta natuke puudust oma vähestest, kuid headest sõpradest, kes temast Rumeeniasse jäid, aga nendega saab vähemalt interneti teel nüüd ühendust hoida. "Ma tean sind ainult mõned päevad ja juba kutsud külla," muigas Mona. "Vahva." Jah, kuidagi kummalisel kombel suutis ta Hunteriga koos olles ise ka natuke lõbusam olla. Paistab, et poiss hoidis temast kurvad mõtted eemal.

"Ma pean ju enda koera võtma," lausus noormees kergelt turtsatades. Ta tõmbas endale jope selga ning sättis siis pisut enda kotti. Sõrmikud läksid kätte, müts pähe ja välisjalanõud jalga. Nüüd oli ta valmis minema. Koos tüdrukuga jalutasid nad ukse poole. "Pealegi ma sain aru, et sa tahadki midagi teha kohe praegu," lisas noormees veel endisele jutule.

"Mulle meeldivad koerad," lausus Simona. Tal endalgi oli kunagi üks väike koerake olnud, aga see jäi vanaks ja peale tema surma pole Dragomirid endale rohkem lemmikloomi lubanud. Samas nüüd on Simona üritanud isaga rääkida, et võtaks jälle koera, aga siiani on mees vastu olnud. Võib-olla, kui neiu oma isa ümber veenda suudab, saab ta omale väikest neljajalgset sõpra nüüd Tree Hillis lubada. "Said õigesti aru," sõnas Mona ning avas ukse. "Sa tundud tore poiss ja mulle väga meeldiks sind rohkem tundma õppida."

"Ainult koerad või muud loomad ka," uuris Hunter ja muigas kergelt, sest juba esimesel korral, kui neidis end Monana tutvustas, meenus talle kohe enda armas tuhkur, kes kannab sama nime. Kokkusattumus? Igatahes on see pisut naljakas. "Aitäh...ma arvan," muigas noormees. Tüdruk tundus samas huvitav enda teistsuguse rahvuse ja ka mingil määral vaiksuse tõttu. Paistis nagu ta oleks pidevalt kuksil oma maailmas. Ilmselt tundub Hunter enamustele samamoodi.