Like Boom!

"Nad on kõik armsad, kuni nad mind ei hammusta või muul moel haiget ei tee," vastas Mona täpsustuseks. Koerad, kassid, merisead, isegi tarantlid ja igasugused maod ning kilpkonnad, rääkimata kaladest. Et jah, loomaaeda võib Simonaga täitsa minna ja isegi, kui ta seal mitu korda käib, on tal vaatamist küllaga. See, et poisi tuhkrul sama nimi oli, oli kohe kindlasti kokkusattumus, sest Mona on lühendatud variant tüdruku täisnimest ning tavaliselt kutsusid sõbrad teda nii. "Aga võta heaks," sõnas rumeenlanna. "Kuhupoole me siis liikuma hakkame?" küsis ta ning vaatas Hunterile otsa. See võis isegi paika pidada, et neiu pidevalt kuskil omas maailmas viibis. Ta oli loomuselt pigem eraklik, kuigi tal olid mõned sõbrad ja neid ta tõesti hoidis ka.

Alati ei ole ju loomad süüdi, et nad hammustavad või muul moel haiget teevad. Tihti on inimene selles ise süüdi, sest ta leiab, et on kõige võimsam loom ja talle on kõik lubatud. Aga muidugi ei hakanud Hunter tüdrukut selle jutuga tüütama, vaid jättis neidise lihtsalt ilma erilise vastuseta. Ta muigas lihtsalt pisut. Kui nad kooli esisele praklasse jõudsid, juhatas poiss Simona alguses tänavale ning siis võttis suuna vasakule. "Ega sa juhuslikult süüa ei soovi? Pikk koolipäev siiski seljataga?" uuris Hunter korraga, sest nende vahele oli kuidagi vaikus tekkinud. Eks see juhtub, kui kaks vaikset inimest kokku panna.

Muidugi ei ründagi loomad ju põhjuseta, vaid pigem on see neil ikka kaitserefleks. Simona polnud ise just selline, kes loomi torkima läheks, vaid pigem vastupidi - ta ei sallinud silmaotsaski loomapiinamist ning leidis, et ka loomkatsed pole just kõige õigemad, ometigi sõi ta loomaliha. Aga see selleks. Mona läks suunas, kuhu Hunter teda juhatas ning vaatas siis noormehe poole, kui viimase küsimust kuulis. "Piinlik on sinu käest süüa küsida," vastas neiu, sest nii ta tegelikult ka tundis. Nad võisid ju noormehega tuttavad olla, aga tundsid ikkagi teineteist veel üsna vähe. "Aga muidu võiks tõesti midagi näksida," arvas ta.

"Ma ju ise küsisin," turtsatas Hunter, nägemata selles eriti suurt probleemi. Võibolla oli tegu mingi rumeenlaste värgiga, et teistelt ei tohi süüa küsida või midagi. "Siis teeme minu juures pisikese peatuse," sõnas poiss, kui Simona siiski julges tunnistada, et ta kõht on natuke tühi. Egas midagi, lähevad rüüstavad natuke Sommersite kööki. Seal leidub alati midagi.

Ei, tegu polnud kaugeltki mingi rumeenlaste värgiga, vaid Simona enda tagasihoidlikkusega. Ta tundis end alati pisut ebamugavalt, kui keegi võõras või inimene, keda ta vähe tunneb talle süüa pakub või siis külla kutsub, kuigi see tagasihoidlikkus kadus ajaga. "Olgu siis," sõnas rumeenlanna sügavalt välja hingates. "Sa pididki ju oma koera võtma, nii et me peamegi sinu juurest siis nii või teisiti läbi minema." Nii et esimest korda siis veel mõnele kohalikule külla. "Aga on sul õdesid-vendi?" uuris rumeenlanna, et nende vahele vaikust ei tekiks. Ta ei teadnud Hunterist tegelikult päris paljusid asju.

"Oojaa," muigas poiss, "mul on üks noorem ja üks vanem õde ning neli vanemat venda....võibolla ma peaksin sulle mainima, et mu isa on Tree Hilli linnapea, et see sulle hiljem uudisena ei tuleks." Hunter surus käed teksade taskutuesse ning vaatas mõnda aega enda ette, "sul on õdesi või vendi?" Ta teadis, et tüdruk elas enda isaga, aga see oli ka kõik.

Kui Hunter seda praegu mainis, tuli see loomulikult Simonale üllatusena. "Wow....eee...wow...tõesti wow," sõnas neiu. Ja tema on lihtsalt ei keegi, kõigest üks tühine westsider, kes pole isegi mitte ameeriklane. Muidugi arvas Simona, et linnapeade lapsed on tavaliselt ülbed ja ennast täis, aga Hunter polnud kaugeltki selline. Muidugi ei teadnud ta, millised poisi õed-vennad on. Võib-olla keegi neist on ikka selline, nagu Simona arvab. Poisi küsimuse peale raputas rumeenlanna pead. "Ainus laps," vastas ta.

"Kuule....palun...tõesti," lausus Hunter, "see ei ole nii suur asi." Vähemalt tema arvates. Ta ei ole seda mitte kuskil kasutanud selleks, et ennast paremas valguses näidata või selleks, et paremat kohtlemist saada. Talle meeldiks parema meelega, kui ta isa oleks mõne tavalisema ameti peal, aga ega seda ei saa ju laps valida, millisesse perekonda ta sünnib. "Kes sinu isa on?" uuris Hunter lihtsalt niisama, et Monat tundma õppida. "Kuidas sulle üldse siiani Tree Hillis meeldib? Ma olen kindel, et see on kõvasti erinev Rumeeniast. Kui aus olla, siis ega ma sellest riigist väga palju ei teagi," hakkas poiss natuke rohkem rääkima.

"Aga sind teavad ikka kõik, vähemalt perekonnanimepidi siis, kui mitte muidu," arvas Simona. Ta ei teadnudki tegelikult, kuidas Hunterisse suhtuti, aga tundus, et koolis teda küll kuidagi erilisemalt ei koheldud. Muidugi paistis poiss samuti tagasihoidlik ja üritas nii palju kui võimalik madalat profiili hoida. "Rumeenias oli ta meie pereettevõtte omanik. Meil oli pisike restoran," rääkis neiu. "Selleks, et me saaksime siia kolida, pidi isa aga restorani maha müüma ja nüüd ta otsib tööd, sellepärast läks ta ka täna töövestlusele, kui hästi läheb, peaks temast ühe söögikoha uus juhataja saama." Kui nii, siis saavad kaks Dragomiri endale natuke paremat elu lubada, kuigi selleks, et Eastside'ile kolida, võib isa palgast ikka veidi väheks jääda. Samas polegi neile kahe peale suurt kodu vaja ja Westside tundus igati okei. "Siiani...noh, ma ei tunne neid inimesi nii väga ega oska midagi arvata, aga linn mulle meeldib. Samas ma igatsen Brani...mul olid seal ühed väga lähedased sõbrad ja ma tunnen neist puudust. Muidu selles linnas, kus ma elasin, on ka see kuulus Dracula loss," seletas Simona edasi. Üks huvitav fakt jällegi. Korra on ka Mona seda lossi külastanud ja see ongi praegu põhiliselt üks Brani linna vaatamisväärsustest.

"Ma ei leia, et see hea asi oleks, et kõik sind teavad," lausus noormees, "eriti veel siis, kui nad kippuvad sind su vendadega võrdlema." Tihti algas tema vestlus võõrastega selliste küsimustega nagu 'sa oled see Chadi/Matti/Logani/Lucase noorem vend?' 'sa oled üks neist Sommersitest?' Samuti käis talle närvidele, kui inimesed eeldasid, et ta on samasugune nagu tema vennad. Kas ta siis tõesti ei võinud teistsugune olla? "Lahe. Oled siis hea kokku või?" küsis Hunter rohkem niisama, näol lõbus muie. Poiss kuulas hea meelega tüdruku juttu Tree Hilli ja Rumeenia kohta. Dracula loss oli talle muidugi tuttav, kuigi linnast kuulis esimest korda.

Simona kuulus Hunteri juttu ning noogutas selle peale. "Ma kujutan ette, kui närvidele see tegelikult käia võib," lausus ta. "Mullegi ei meeldi eriti tähelepanu keskpunktis olla." Tema tahtis omi asju ajada, ilma et teised seda pidevalt teadma peaksid, mida ta teeb. Polnud väga Simona rida tähelepanu otsida. "Hea kokk?" turtsatas Simona. "Sa teed vist nalja. Ma oskan muna praadida ja vajadusel ka makarone keeta, aga kokaks mind kindlasti nimetada ei saa. Seal pererestoranis ma ka pigem abistasin, kas siis pesin nõusid või kandsin toitu laudadesse," seletas rumeenlanna. Tema ema oli üks neist, kes seal kokkade poolel olid. Lihtsalt, et ta ei peaks niisama istuma ja vaatama, kuidas äri edeneb. Brani linnast võis tõesti Hunter alles esimest korda kuulda, sest see jäigi sellesse Rumeenia piirkonda, mida Transilvaaniana tunti, kuid Dracula loss ise oli ju maailmakuulus, pealegi tunti just seda piirkonda ka vampiirilegendide poolest.

"Mnjah, aga ega ei saa ju endale perekonda valida, kuhu sünnid," lausus Hunter, "samas mulle meeldib väga mu suur ja ütlemata veider perekond." Noormees meenutas kõiki häid mälestusi ja turtsatas ennastunustavalt, raputades enda pead. Tal oli ikkagi, vaatamata kõigele, perekonnaga vedanud. Isegi kui nad ei saanud alati hästi läbi. "Või siis seda..." pobises poiss, "su vanemad olid siis lihtsalt nii head kokad, et tegid sulle kõik ette ära?" Võis ka nii olla. Võibolla Simonat ei huvitagi eriti kokandu ja söögi tegemine. See on ka ju võimalik.

"Selles on sul õigus," nõustus Simona oma õlgu kehitades, viies oma kurvad pruunid silmad jällegi poisile. "Aga räägi mulle oma perekonnast," uuris ta. Seda oli vähemalt tore kuulda, et poiss oma perekonda hoiab ja suur perekond, tal pole kindlasti kunagi igav ega midagi. "Sa kuulad ka mind üldse?" turtsatas Mona. Ta enda arust rääkis sellest, kuidas ta vanemaid abistas, mitte sellest, et nad talle kõik ette ära tegid. "Aga ei, nad ei teinud mulle kõike ette ära. Ma lihtsalt suutsin ise omale mõne võileiva valmis teha, kui keegi süüa ei teinud," vastas rumeenlanna siiski Hunteri küsimusele.

"Mis mul ikka rääkida...kõige vanem vend on näitleja ja on seega pidevalt kodust ära. Ta on suht oma elu peal, aga käib aeg-ajalt ikka kodus ka. Temast järgmine vend õpib Wilmingtoni ülikoolis majandust ja ta hakkab ka vaikselt nagu oma elu peale minema juba. Ja siis kui sul on õnnestunud näha kooli peal kaksikuid - Lucas ja Logan - siis need on minu vennad. Jamh...raske uskuda. Ja siis on mul veel üks vanem õde, kes on hmm....ma ei teagi, mis oleks õige sõna - vaba hing, teeb, mis tahab? Ja meie pese pesamuna käib alles aesimeses klassis....Mida muud ma sulle ikka räägin," kehitas Hunter enda õlgu. Raske oli lihtsalt niisama enda perekonnast rääkida, kui pole mingeid punkte, mille järgi jutustada või rääkida. "Emn...ma mõtlesin rohkem seda, et nad tegid sulle ilmselt kodus mõne hea ja suure õhtusöögi ja seega ei pidanud sa ise köögis eriti vaeva nägema. Aga igatahes....vahetpole..." lõi poiss käega.

Simona hoidis oma tumedaid silmi Hunteril ning kuulas, kuidas poiss oma perest rääkis ja tihti tekkis neiul tunne, et tahaks ise ka mõnda õde või venda. Et ei olegi nii lilleline see eluke, kui oled peres üksik laps. Pigem tekibki selline üksildusetunne ja nüüd pole Simonal ema ka. Võib-olla, kui tema isa kunagi uue naise võtab, on lootust, et ta võib veel väikse poolõe või -venna saada, aga samas ei hakka see naine Simonale kunagi ema asendama. Ta on liiga vana selle jaoks. "Ma kujutan ette, kui armas su pisike õde on. Lapsed on toredad," lausus Simona õrna naeratuse saatel. Lapsed talle muidugi meeldisid. "No kodus olenes olukorrast, üldiselt tehti jah, kui korralikumat sööki sai," lausus Simona. "Ja ma kujutan ette, et sul on samamoodi või käite te väljas hoopiski söömas."