Bazinga!

OT: Colin

Uskuge või mitte, aga Lucy oli taas Tree Hillis tagasi. Tõsi, pärast meeleolukat aastavahetust pere seltsis oli ta oma soovide kiuste sunnitud Londonisse lendama, et sealt järgmiseks tööotsaks juhised saada, kuid tööots osutus oluliselt lühemaks kui plaanitud, seega sai ta veel reisida ja endale ka lühikese puhkuse organiseerida - tema artikkel Tree Hillist kui idüllilisest väikelinnast Põhja-Carolinas, kuhu inimesed iga päev ei satu, aga võiksid sattuda, meeldis tema bossile niivõrd, et järgmisele tööotsale, kuhu ta sõitma oleks pidanud, saadeti üks teine ajakirjanik, mistõttu naine endale kojusõitu lubada sai.

Bussis loksudes ja sülearvutis pilte sirvides, mis eelmise aasta numbrit kandsid, sattus Luce pildile, mille oli teinud noorhärrast nimega Colin Holloway. Jah, talle tuli nende tollane kohtumine pargis meelde, nagu oleks see alles eile olnud - ta pildistas lapsi, tegi ülesvõtte ka teda kõnetanud mehest, saanud vahtralehtede kimbu, läinud koos Coliniga kohvikusse ja rääkinud fotograafiast, reisimisest ning... Colini stuudioideest. Praegu oli sel ideel parim aeg taas esile tükkida. Seega käis Lucy kodust läbi, et asjad ära panna, riided vahetada ja end värskendada, vanemate ning Landoniga reisimuljeid jagada ja seejärel linna suunduda eesmärgiga Colini stuudio üles leida - oli mees talle ju seda kirjeldanud. Westside'il, jõe ääres... Kui palju pooleldi remonditud maju seal ikka olla sai?

Ilmselgelt vähe, sest naine leidis otsitava hoone kiirelt üles, olemata siiski sajaprotsendiliselt veendunud, et tegemist on õige kohaga. Siin tehti remonti tõesti, nägi ta, kui alumise korruse ruumides pahteldatud ja lubjatud lagesid tunnistas. Kuulnud ülakorruselt kolksatust, hüüdis Lucy: "Halloo?" ja suundus trepist üles. Ruumid olid siin valgustatud ja keegi toimetas midagi.

SPOILER: Click to show

Colini stuudio edenes jõudsalt. Alguses oli vaja pigem koristada, mille käigus tuli välja, et hoonel on imelised puidust põrandad, mis vajavad ainult lihvimist ja lakkimist. Sellega oli noormees kiirelt hakkama saanud. Hetkel jäi ilus põrand aga pappide alla, et see kahjustada ei saaks. Lage tuli siit-sealt parandada, aga mitte eriti palju. Kõige enam meeldisid noormehele vanad talad, mis lubjatud laest mõne koha pealt välja paistsid. Alguses kartis Colin, et peab ka katusega jamama hakkama, aga lähemal vaatusel selgus, et see peab veel ikka vähemalt suveni kenasti vastu. Kõige suurem väljakutse puudutas seinu, millele oli vist iga inimene oma kihi krohvi pannud. Alustuseks pidi poiss need kõik maha tõmbama ja alles siis jõudis ta tellisseinani, mida ta välja tahtis jätta. All sai ta sellega hakkama, aga üleval tuli välja, et tellissein ei ole kõige parem lahendus ja seega ta hoopis pahteldas selle ära. Täna õhtul kavatses ta ülemised seinad valgeks teha, sest sinna pidi tulema stuudio osa ja seega on valged seinad lausa kohustuslikud. Mis puutus treppi, siis selle oli tüüp täiesti uue tellinud ja see oli veel kile ja papiga kaitstud. Tal oli vaja ära teha alumise korruse seinad, teise korruse seinad ja siis natuke veel elektri ja sisustusega tegeleda. Noormehe väikeseks saladuseks oli see, et ta sai enda papsilt natuke toetust, mis oli talle täielik uudis. Ühel päeval avastas ta enda kontol suurt summat raha ja hiljem avastas ta, et see on ta isalt. Kui ta mehele helistas, teatas too, et ta kuulis Colini stuudiost ja tahtis aidata. Peab ütlema, et Jeff oli kahtlev, aga ta siiski võttis selle vastu. Just tänu sellele rahale oli ta viimase kahe nädalaga kõvasti edasi jõudnud. Hoone ei olnud ju tegelikult väga suur. Natuke aega veel ja stuudio võib enda uksed lahti teha.

Colin hakkas endale just muusikat panema, et töö paremini läheks, kui ta kuulis all kellegi liikumist ja häält. Kas ta jättis tõesti alt ukse lahti? Ta keeras ennast ringi, et alla tagasi minna, aga siis märkas ta trepil ühte tuttavat inimeset. "Oi, kes Tree Hilli jälle üles on leidnud," lausus noormees rõõmsameelselt, "tere tulemast koju, Lucy!" Colin ulatas naisele enda käe ja aitas ta teisele korrusele, kuigi ta oleks ilmselt ka iseseisvalt hakkama saanud. "Noh, mis sa arvad mu stuudiost. Pole veel päris valmis, aga võtab ilmet vähemalt," vaatas tüüp suures avaras ruumis ringi. Ta kandis siniseid lõhkiseid teksasid, mida ta tänaval kohe kindlasti ei kannaks, ja seljas oli tal must maika, mis oli kergelt tolmune ja mõne plekiga rikastatud.

Ja ta oli ikka õige hoone leidnud, rõõmustas Lucy, kui tuttavat nägu nägi. "Hea on kodus olla," vastas ta naeratades, kui Colini käe vastu võttis, keeldumata talle pakutud abist, sest jalanõud, mida ta kandis, polnud ukerdamiseks ja ronimiseks just kõige paremad. Kindel maa taas jalge all, järgnes naine mehele, ahmides silmadega enda ümbrust. "Siin on suur töö ära tehtud," lausus Luce heakskiitvalt, kui mööda pappe ruumi keskosa poole kõndis, vaadates ringi. "Ma juba kujutan ette, kuidas inimesed siin ringi kõnnivad ja näitusi uudistavad," avaldas ta arvamust, kui taas end Colini poole pööras. "Tegid kõik selle üksi?" uuris ajakirjanik siis.

Kodus on alati hea olla. Eriti kui sind sinna tõesti oodatakse pärast pikka välismaal viibimist. "Kus sa siis seekord ära käisid?" uuris Colin, olles sellest tõesti huvitatud. Ta oli ikka naise töödel silma peal hoidnud. Seega ta üht teist teadis, aga ega artiklid ja pildid ilmuvad ju nihkega. Vähemalt osad. "On tõesti, sest kui ma selle sain nägi see õudne välja. Põrandal oli kena hunnik sodi ja aknaid polnud ollagi, rääkimata trepist, mille astmetest võis läbi vajuda," rääkis noormees, jalutades naisele järele ja vaadates ka ise seda muutust, mis siin selle ajaga toimunud on. Loodame, et siia tõesti rahvast tuleb, sest linnas on ju siiski üks suurem galerii olemas, kuigi Colin keskenduks pigem fotonäitustele. "Alguses suhtlesin ma ühe mehega, kellel on arhitektri haridus. Ta jagas mulle täiesti tasuta soovitusi, mida ma võiks teha. Ta aitas kõvasti. Samuti aitas ta mul materiali saada. Aga muidu olen ise nokitsenud jah," noogutas Colin.

Nüüd hakkas värvilõhn Lucyni jõudma. Selle vastu polnud tal midagi, andiski ruumile selle võlu, mis tema jaoks remontidel oli. Kuni Colin rääkis, uudistas ta ruumi edasi, kuulates selle saamislugu. "Vau..." tegi naine, kuulnud, et mees on selle töö siin praktiliselt ise ära teinud. "Väga lahe!" Ise tehes saabki kõige rohkem südant oma tegemistesse pandud, seda teadis ta omast käest. Mõtted Colini stuudiolt sujuvalt oma tööle suunanud, rääkis Luce: "Uusaastal alustasin Peterburiga, sealt läksin edasi Putorana platoole Siberis, et kajastada sealseid traditsioone seoses nääridega ja uusaastaga, ja, kujutad ette," läks naise hääl elevamaks, sest oli ka põhjust, "ma sain isegi Põhja-Koreas käidud!" Seega oli tema unistus osaliselt täidetud. "Kuigi seal pilte teha ei saanud ja muljeid kirjutada sain alles siis, kui olin tagasi Londonis, aga ma käisin seal ära!" seletas Luce õhinal.

Colin kuulas naise jutte ja lootis, et saab ka ise mõne aasta pärast reisima minna. Tal on hulgaliselt kohti, kuhu ta minna tahaks. Tegelikult ta sai hiljuti ühe pakkumise, aga see on natuke ekstreemne ja ta ei tea, kas ta saab ema ja Phoebe kahekesi jätta ja pealegi on tal stuudio tegemine pooleli. "See juba kõlab huvitavalt," lausus noormees. Siber pidi tegelikult väga kena koht olema. Seda just looduse ja nende väikeste külade pärast. "PÕHJA-KOREAS? Ja sa jõudsid isegi ühes tükis tagasi. Ei pidanudki kuskil sunnitöölaagris istuma," muigas Colin. Okei, pole väga naljakas, aga siiski. See riik tundus lihtsalt selline nagu endine NSVL. "Tead....ma olen niiiii kade su peale," tunnistas Colin turtsatades ja hakkas kergelt naerma, "ja kuhu siis järgmisena? Kui kaua ma sind siin linnas üldse näha saan?"

Lucy hakkas Colini reaktsiooni peale naerma. "Ei pandud laagrisse jah, aga passiti küll nagu varast kullapoes, kujutad sa ette," rääkis ta lustlikult. "Kott otsiti läbi, telefoni mälukaart vaadati läbi, kaamera mälukaardid vaadati kõik läbi, arvuti kontrolliti üle... Täiesti õudne, missugune kontroll seal oli - aga see oli nii lahe!" Naine oli sunnitud sügavalt sisse ja välja hingama, et rahulikumalt rääkida, sest läks niivõrd õhinasse. "Tahaks sinna veel minna... Tead, sa peaksidki kade olema," tegi Luce nokkivat häält, "sest sulle kindlasti meeldiks neli tundi piiripunktis passida ja oodata, kuni kogu lennukitäis inimesi ja pagasit läbi patsutatakse ja skaneeritakse, see on miski, mida iga hing peaks enne surma kogema." Jutu lõpetas ta taas naerdes. "Ma pole päris kindel. Mind tahetakse Afganistani saata, sest ka seal on vaja kedagi, kes toimuvat kajastaks," vastas ajakirjanik siis mõtlikul häälel. "Mu puhkus peaks nii kuu kestma, ehk isegi poolteist, see vajab täpsustamist. Mulle öeldi lihtsalt, et mine ja tõmba hinge, küll sulle teatatakse, kui sind taas vajatakse."

"Seda nad räägivad jah, et inimesed on Põhja-Koreas kõik justkui vargad," lausus Colin, "kas neil oli siis tõesti midagi nii väärtuslikku seal linnas, mida üks turist ei tohiks näha. Ega seal vist turistidele mõeldud rajalt maha ei või väga minna. Eks panen siis selle kõikide riikide nimekirja, mida ma külastada soovin." Noormehe näole ilmus soe muie, kui ta vaatas kui õhinal Luce kogu selle reisi peale oli. See on kõige lahedam, kui keegi teeb tööd, mida ta tõesti armastab. Lucy oli kindlasti üks neist inimestest. "Kuhu sind seal saadetakse? Kuskile, kust sõda on juba üle käinud?" uuris Colin ning pani kõrva taha selle, et naine on ikka ligi kuu aega linnas. Tuleb seda aega ilusti ära kasutada, et naisega enda sõprust ikka kindlustada. Iga sõprus vajad tööd. Ei saa lihtsalt kedagi ära unustada ja siis loota, et te olete endiselt sama head sõbrad.

"Turismigrupid käivad alati sama teed mööda, teatud kujude juures ja puha," vastas Lucy. "Isegi ringi jalutada ei tohi - ma jälgisin ühte gruppi ja seal tuldi kohe õiendama, kui keegi grupist välja astus, et oma marsruuti mööda minna." Seda, et sinna igaühte ei lastud, ei hakanud ta mainima. Kes teab, ehk ei lubata tedagi järgmine kord üle piiri. "Mulle öeldi tegelikult, et nad tahavad sellist inside peeki," sõnas naine. "Sõjajärgsetest piirkondadest on küllalt artikleid, nemad tahavad minna äärmusteni ja jäädvustada sõdureid sõjakoldes." Ehk saata häid ajakirjanikke surmasuhu, sest seal võis väga lihtsalt surma saada. Üks šrapnellikild pähe ja kutupiilu. Samas oli see vähemalt tema jaoks põnev - miks muidu teda sinna saata taheti, kui ta padukommunistlikku Põhja-Koreassegi tükkis nii, et pane või puuri, muidu põgeneb.

Eks midagi sellist arvata oligi. Põhja-Korea oleks justkui ajast maas, sest Colin lihtsalt ei suuda uskuda, et midagi sellist veel 21. sajandil toimub. "Täitsa karm värk. Hea, et keegi siis kuuli ei saanud, kui seal selline valve oli," lausus noormees ja mõtles alles nüüd, kui ohtlik see reis tegelikult oli. Üks vale samm ja sa võidki sinna riiki jääda. Karm. "See on ju hullumeelne," ütles Colin või pigem pahvatas selle välja, "seal võib ju surma saada. Ja sa tõesti tahad sinna minna?" Muidugi oleks see võimas kogemus, aga kas oma elu on ikka seda väärt? Uskumatu, et nad tahavad naist sinna saata. Võibolla tahab Lucy ise minna? Kah võimalus.

Lucy oli juba ette aimanud, et Colin nii reageerib. Tema jutt jätaks igale inimesele hirmsa mulje, sõda polnud midagi, millega kulli mängida. "Ausalt öeldes ma tahan kohutavalt ja ei taha absoluutselt," vastas naine, hakates aeglaselt mööda ruumi ringi kõndima, lastes ka silmadel liikuda. "Ma tean, mis ohud seal on, ma tean ka seda, et keegi saadetakse kindlasti ja kui see pole mina, on see keegi teine, aga nad esitasid selle pakkumise just mulle." Luce'i pilk peatus taas Colinil. "Ma ei ole veel oma vastust öelnud, nii et kõik on veel lahtine." Parem oleks, kui see missioon katkestataks, sest reitingute pärast polnud vaja hakata eludega riskima, aga tema isiklikult ei ütleks sellest adrenaliinilaksust ära. "Aga ma olen siin tervelt kuu ja pealegi," laiutas naine siis käsi, tehes rõõmsamat häält, et ruumi laskunud sünge meeleolu lahtuks, "niikaua ei saada keegi mind kuhugi."

"See on hullumeelne. Ma olen kindel, et see võib võimas kogemus olla, aga enda eluga riskida on ju lollus. Kuskil läheb ikka mingi piir," lausus Colin, jälgides Lucyt, kes ruumis ringi hakkas jalutama. Huvitav, kes naise perekond juba teab sellest ja kuidas nemad sellesse reageerivad. Kindlasti mitte just suure rõõmuga. "Ma loodan, et sa kaalud seda veel tõsiselt. Või siis lõpeba sõda vahepeal ära, mis oleks kõige parem lahendus," lausus noormees kerge turtsatusega, sest nad mõlemad teadsid, et seda ei juhtu. Luce'i katse teemat vahetada oli igati kasulik. Ei olnud vaja sellel teemal enam peatuda, kuigi see jäi noorukit kummitama. "Tore, sest mul ongi töökäsi vaja," võttis Colin kohe juhusest kinni ja haaras maast ühe puhta värvirulli, mille ta naisele viskas. Loodetavasti on tal head refleksid.

Prince'id ei teadnud veel, ta polnud neile seda infokildu veel poetanud, polnud vaja neid nii vara muretsema panna. Nad hakkaksid teda samamoodi keelitama nagu Colin ennist. Sõja lõppemise mainimise peale turtsatas Lucy vaikselt - see oleks midagi, mida ka tema sooviks - ja sai napilt värvirulli kätte. Tema refleksid, mis puudutasid kaamera välkkiirelt haaramist ja pildi tegemist, olid täiuslikud, aga nii tavalise asjaga nagu mingi eseme püüdmine ta toime tulla ei tahtnud. Nüüd oli muidugi see, et ta oli siia tulnud kenas riietuses ja kavatses hakata värviga mökerdama, värv teadupärast ei taha aga riietelt maha tulla... Hetke silmitses naine oma pluusi varrukaid, käed ette sirutatud, ja lõi siis mõttes käega. Tema garderoob kubises rahvusvahelistest riietest, miks peaks ta Inglismaalt ostetud pluusi ja teksaseid taga nutma. Käärinud käised üles nii hästi kui võimalik, kogus Luce juuksed ühele poole pead, võttis ära oma ehted, et need teksade tagataskusse panna, ja tõstis värvirulli nagu omamoodi kirve. "No nii, kus on värv, mida saan oma väikeste käekestega seinale kandma hakata?" küsis naine lõbusalt, naeratus näol.

Colin turtsatas ja raputas naerdes enda pead, kuid vaatad siis tähelepanelikult ruumis ringi ja jalutas aknalaua juurde, kust peenikese otsaga kruvikeeraja võttis ja siis tagasi valge värvipoti juurde jalutas. Ta kükitas selle juurde maha, pani kruvikeeraja kaane vahele ja peagi oli potsik lahti. Colin haaras maast ühe lühikese puuliistu tüki, mis kuskilt maha üle oli jäänud ning segas natuke paksu valget ollust potsiku sees. "Noh, eks sa tule siis," muigas noormees ja valas natuke värvi alusele, kust on rulliga seda parem võtta. Ise võttis ta pintsli kätte. Aga enne veel, kui ta pihta hakkas, jalutas ta maki juurde ning pani selle käima. "Kohe palju parem," noogutas Jeff ning jalutas tagasi värvipotsiku juurde, mille ta nüüd kätte haaras. Colin võttis koha sisse ehitusredeli viimasel astmel, hakates seina ülemist otsa värvima. "Sa tead ikka, et tegelikult sa ei pea värvima. Asi on rangelt vabatahtlik," lisas tüüp korraga, vaadates alla naise poole, endal näol mänglemas lõbus naeratus.

Lucy jälgis, kuidas Colin toimetas, ja kui oli tema kord liigutada, astus värvialuse juurde, et kükitada ja rull värviga kokku teha. Ta oli varemgi remonti teinud, nii et see polnud probleemiks - need väikesed käekesed said naelte seina löömisega suurepäraselt hakkama ja oskasid veel üht-teist kokku klopsida. Tema ei olnud selline pirtsakas ajakirjanik, kes ainult eemalt vahtis ja nina krimpsutas, vaid pani ka võõrsil käed külge, kui abivajajaid nägi. Talle meeldis see, pealegi sai siis artiklite juurde panna pilte, kus ta autorina vastava piirkonna elus kaasa lõi, sest temaga oli alati kaasas veel keegi, kes tema asemel pilte klõpsutada sai. Kui muusika ruumi täitis, hakkas naine end õige pisut selle rütmis liigutama - hea samm, sest nii oli lõbusam. Ajanud end sirgu, asus ta redeli kõrval seistes seina alumist osa värvima, kattes seda nii ühtlaselt kui suutis. "Ma tean oma õigusi suurepäraselt," vastas Luce lõbusalt, kui hetkeks värvimise peatas, et üles vaadata. "Ja ma lubasin aidata, nii et siin ma olen oma lubadust täitmas."