Bazinga!

Selle õrna naise jutu peale tõi noormees kuuldavale ühe turtsatuse. "Kas sa pead tõesti ennast õrnaks naiseks? Miks ma küll seda ei usu," lausus noormees, sest kui tegu oleks õrna naisega, oleks tal juba ammu mingi kindel töökoht, maja, abikaasa ja lapsed, sest siis tunneks see õrn naisuke ennast turvaliselt. See Lucy Prince siin aga rändas mööda maailma ringi ja polnud siiani abielus ega omanud lapsi. See on iseseisev ja tugev naine. "Hea valik," noogutas tüüp, sest ega temagi taha uut värvisõda läbi teha. Piisas sellest ühest pangestki. "Olgu, puhasta ennast siis, ma istun niisama siin samas," kehitas Colin enda õlgu ja viskas ennast keset ruumi põrandale lihtsalt pikali, asetades käed pea alla. Kodus tuleb üks suurem dušš ette võtta. Koju läheb ta ilmselt jala, aga loodetavasti ei ehamata ta kedagi tänava peal ära.

"Kuula mu hääles kõlavat sarkasmi," sõnas Lucy lustlikult. Vaadanud, kuidas Colin end nagu vana rahu keset põrandat pikali viskas, hakkas naine vaikselt naerma. "Ma mõtlesin seda kujul "ma tahan duši alla"," selgitas ta juustest värvitükke nokkides. "Kui sul siin kuskil juhuslikult täiesti töökorras dušši pole, siis ma küll ei tea, mis saab." Läheb vuta-vuta koju ja asi ants. Aga pesemisvõimalust siin vist tõesti polnud, arvestades hoone seisukorda. "Ja ma pean ka vabandust paluma, et korraliku tööpäeva nässu ajasin," tegi Luce pisut kahetsevamat häält. "Tulen siia ja rikun kõik ära... Selle värvipoti maksan ma sulle kinni ja lisakski veel, ehk aitab see mu käkki heastada." Osaliselt oli ta tõsine, aga lustlik noot ei kadunud kuhugi, ärgu Colin nüüd temast valesti aru saagu.

"Vets on all, aga seal ei ole dušši ega vett veel. See tuleb tuleval nädalal," lausus mees täie rahuga, tõstmata end kordagi pisutki kõrgemale. Täitsa mõnus oli niisama põrandal pikutada ja lage vaadata ja mõelda, mis siin ruumis veel ära teha ja milline see lõpuks välja näeb. "Pole mul siin mingeid tööpäevi. Tulen ja lähen, kuidas soovin. See on see, kui oled ise töödejuhataja ja töötaja," sõnas Colin ning suunas enda silmad naise poole, "ma tegin nalja...ei pea sa seda värvipotti midagi kinni maksma. Mul näpud veel nii põhjas ei ole. Aga mida sa selle 'lisakski veel' all nimelt silmas pead?" Noormehe kulmud läksid kortsu ning ta suvatses ennast viimaks küünarnukkidele püsti ajada, et Lucyle korralikult otsa vaadata.

Tükike tükikese haaval sai Lucy juustest valget klompe vähemaks, aga täielikult ei lõppenud need siiski otsa. Kõike ta niimoodi maha ei saa. "Maksan küll," kinnitas ta. "Ja ma mõtlesin seda, et ma toetan sind rahaliselt. Mõtle sellest kui sponsorlusest. Nii palju saan ma ikka ära teha, isegi kui ma stuudio avamise ajaks enam Tree Hillis ei viibi." Mis on üsna tõenäoline, sest ta ei uskunud, et Colin selle hoone vaevalt kuu ajaga remonditud saab.

"Ma ei taha su raha," lausus mees tõsiselt naisele otsa vaadates. Ta lõi enda stuudio, sest ta tahtis selle ise teha. Enda raha ja enda kätega. Ta niigi võttis enda papsi pakutud raha vastu, aga noh ta oli perekond...vähemalt kunagi, isegi kui ta nüüd täiesti võõras on. Lucy oli aga sõber ja sõpradelt ei tasu kunagi raha võtta. See tekitab ainult pahandust ja segadust. "Pigem ootaksin ma sind avamiseks siia. Usu mind, see teeks mulle palju rohkem rõõmu, kui sinu raha," sõnas Colin ning lasi ennast sellili tagasi. Ta ei kavatse Prince'ilt ühte senti ka vastu võtta.

Ei taha tema raha? Oh, olgu. "Ma püüan avamise ajal siin olla, aga sa pead mulle ette teatama, et jõuaksin vajadusel bossiga rääkida ja siiatuleku organiseerida," andis Lucy tasu osas järele. "Tead ju küll, kuidas tänapäeval lennupiletitega lood on." Ja siis muidugi looduslike oludega ja kõige muuga, mis kõik võivad aega kulutada. Pööranud oma tähelepanu nüüd juustelt taas särgile, takseeris naine seda kriitilise pilguga, kas sünnib sellise asjaga tänavale minna või oleks targem takso kutsuda... "Kaua sa siin veel toimetada kavatsed?" küsis ta silmi Colinile suunates.

"Küll ma teatan sulle siis aegsasti ette," lausus noormees, kuigi ta oli üsna kindel, et naine ei jõuaks ikkagi kohale, sest ta ei saa töölt lihtsalt nii minema jalutada ju, aga loota võib. "Ma ei tea," lausus mees, "ega ma sind siin kinni ei hoia, kui sa lahkuda tahad. Ma olen nagu nii jala ja seega ma sind ära visata ei saa." Colin tõusis taas küünarnukkidele ning silmitses naist, kes oli sellise näoga nagu käiks tema peas tõsine mõttetöö. "Vaevalt ma siin enam midagi tegema hakkan," lisas Colin nii muuseas. Iseenesest võiks ta ju ise ka koju minna.

Soputanud pluusi veel paar korda, kuigi see enam midagi ei päästnud, tõmbas Lucy selle selga ja pani nööbid kinni. "Ma ei tea, kas sa tahad sellisena mööda linna ringi kõndida," mainis ta, viibates Colinile. "Ma kaldun takso kutsumise poole, saaks sinu ka koju visata, kui sa siin täna rohkem ei toimeta." Ehk oleks duši asemel targem vanni minna ja see kõnts lahti leotada selle asemel, et kolm kihti nahka maha hõõruda. Just. Kõndinud üle ruumi, vältides kohti, kuhu nad värvi pritsinud olid, võttis naine ukse juurest oma jalanõud ja, teinud tallad nii puhtaks kui võimalik, tõmbas käimad jalga, hakkamata sukki varvaste otsa toppima.

"Hmm....täitsa hea pakkumine muidugi, aga ma ei tea, kas mõni taksojuht meid üldse enda autosse võtaks," muigas noormees, ajades ennast maast jälle püsti. Ta haaras maast enda pluusi ja üritas seda raputada. Midagi eriti see ei aidanud. Seega tõmbas Colin maika lihtsalt endale selga. Kustutanud üleval tuled ära ja jalutanud alla, haaras mees ühe aknalaua pealt enda jope. Ta kaalus hetke, kuid tõmbas selle siis endale ikkagi selga. "Kutsud ise takso?" küsis noormees olles valmis juba lülitit vajutama, et hoone pimedusse mattuks.

"Hakkavad võtma," lubas Lucy. Colinile järgnedes püüdis ta trepist alla saada nii, et sealt barrel rolli ei tee, ja eluga trepimademele jõudnud, noogutas, kui telefoni taskust otsima hakkas. Taksofirma number oli tal kenasti telefonimällu salvestatud - iial ei tea, millal kiirelt transporti vaja on, aga ühtegi lahket autoga kohalikku läheduses pole -, niisiis ei kulunud kaua, kui naine sai vajaliku kõne tehtud ja võis telefoni oma valge värviga kirjatud teksade taskusse tagasi panna. Siis aga tõmbas ta selle sealt uuesti välja. "Mul ei ole su numbrit," mainis Luce uue kontakti ankeeti lahti võttes.

"Tead sinu suust kuulduna ma isegi usun neid sõnu," muigas noormees ning vaatas hoone aknast välja. Õue külmetama ei ole vist mõtet minna. Pigem ootavad siin samas. "Ega minul sinu omagi pole," lausus Colin, kuig võttis Lucy mobiili vastu ja trükkis sinna vajalikud asjad sisse, enne kui ta telefoni naisele tagastas, tegi ta enda numbrile ühe vastaka. Nüüd on mõlemal võimalik teineteiseg kontakti võtta, kui vajadus peaks olema.

Lucy turtsatas vaikselt. Muidugi. Ta ei kavatse ometi lasta mingil mehel endale midagi öelda, kui ta tahab lihtsalt koju minna. Pealegi oli värv suuremal määral kuivanud (jess), nii et nad ei määriks takso sisemust väga... Kui, siis ainult pudistaksid istmete vahele väikeseid tükikesi. Jäänud hetkeks oma telefonist ilma, vaatas naine, kuidas Colin oma numbri vidina mällu jäädvustas, ja võttis oma telefoni tagasi, kui mees oli endale vastamata kõne teinud. Väga kena. Üsna pea veeres ka takso maja ette, Luce astus hoonest välja ja ei hakanud isegi viisakusest ootama, et Colin talle autoukse avaks, vaid tõmbas selle lahti ja istus taksosse. Kui ka mees siia jõuab, saab aadressid korraga öelda.

Colin kustutas hoones veel viimase tule ning tõmbas ukse kinni, keerates selle korralikult lukku. Visanud hoonele veel viimase kiire pilgu, jalutas ta samuti takso juurde, istudes sinna sisse. Ta andis mehele ka enda aadressi ning takso sõitis paigast. Kuna Colin elas Westside'il, siis otsustas taksojuht tema esimesena ära viia ja alles siis naise teisele poole jõge, kust juht ja ise just tulnud oli. Noormees maksis ilusti enda osa ära ja soovis nii juhile kui ka Lucyle kena õhtut, enne kui auto ukse sulges ja koju sammus, vaadates veel ukselt korraks tagasi, et näha kaduvaid takso tulesid.

OT: LÄBI