Bazinga!

Olgu jumal tänatud pappide ja kile eest, mis põrandat katsid, muidu oleks põrand rikutud. Nähes, et Colin teda uue värvilaadungiga sihib, pööras Lucy külje ette, et oma nägu kaitsta. Värvipotis, mis tal endiselt käes oli, oli veel natuke värvi alles, nii et ta kaapas sõrmedega üle poti põhja ja saatis selle mehe poole teele. Tema laskemoon hakkas otsa saama. Sellele, et nad siin Colini sääste loobivad, ta hetkel ei mõelnud, sellele väikesele pisiasjale võib siis mõelda, kui nad enam teineteist lumivalgukesteks teha ei ürita.

Värvisõda oli nüüd küll tõsiselt hoos. Nii palju siis seina värvimisest. Täna ta sellega ilmselt ühele poole ei saa. Ta peab endale enne uue purgi värvi ostma. Tegelikult on tal nagu nii värvi juurde vaja. Seega pole vast hullu, kuigi ega tema eelarve just üüratu ei ole. Colin võttis maast nii palju värvi kui sai ja lennutas seda naise poole vastu. Ta isegi enam ei pööranud tähelepanu sellele, et ta riideid aina valgemaks muutusid. Vähemalt olid temal seljas tööriided erinevalt Lucyst. Loodame, et tegu pole mõne kalli firma riietusega. Kui põrand enam vähem puhtaks sai, haaras Colin maast enda pintsli ja ajas seina pealt värvi laiali, sest talle laksatas pähe, et kui ta seda ei tee, siis jääb seinale ju pärast paks jutt kohta, kus värv lihtsalt alla voolas. Nii ta siis värvis seina. Natuke seinale ja natuke jälle naisele. Kui värv ilusti seina peale laiali sai määritud, oli tema pintsli otsas veel üks hea torts värvi. Noormees muigas ja jalutas naise suunas, pintsel tema poole sihitud.

Kui Colin tundus tagasi tõmbavat, asudes seinale pritsitud värvi laiali ajama, julges Lucy end pisut lõdvemaks lasta, kuid rõõmustas liiga vara, sest sõda polnud veel läbi ja mees lennutas jälle ja jälle värvi tema poole. Nähes kutti enda poole tulemas, värvine pintsel ähvardavalt käes, taganes naine, käed üles tõstetud. "Ma annan alla!" niutsatas ta hädiselt, nägu naerul. Ta oli täiesti relvitu, sest oli isegi värvipoti käest pannud - värvirullist polnud mõtet rääkida, see vedeles ammu unustatult redeli juures.

"Nii kiiresti?" küsis mees üllatunult, laiutades enda käsi, "ma sain aru, et Lucy Stratton Prince ei anna kunagi alla." Colin lähenes endiselt iga sammuga naisele ning tema näol mängles lõbus muie. Naljakas, et see mõte noormehele pähe tuli, aga Luce nägi välja nagu mõni saakloom, kes ootab oma lõppu. Ilmselt oleks Colin talla halastanud, aga nende sõda oli liiga lõbus olnud, et seda nii lihtsalt lõpetada. Seega astus tüüp nisele ligi ning tegi ühe valge täpi naise otsmikule, siis kummalegi põsele ja liikus siis suvaliselt järjest alla poole, kuni pintslil enam värvi polnud ja ta selle kasutult maha viskas. "Ma arvan, et selle sõja võitsin mina," muigas Colin, nähes ilmselt sama valge välja nagu naine. Vähemalt oli naisel pikkade käistega pluuse. Temal oli maika ja lõhkides teksad, mis tähendas, et palju värvi oli ka tema naha. Oijah. "Sa oled mulle ühe värviämbri sees muideks," lisas tüüp.

"Lucy Stratton Prince annab praegu alla!" pahvatas Lucy kohe, kui Colin vastupidist väitis. "Ma olen relvitu, seega ma annan alla." Ta poleks seda niimoodi jätnud, aga mis sa, hing, teed, kui sa end enam kuidagi kaitsta ei saa. Nad peaksid kunagi paintballi mängima minema... tuli talle uitmõte pähe, ja siis asus mees tema näole värvi kandma. Reflektoorselt krimpsutas naine nägu, kannatades selle võiduka mäkerdamise vapralt ära ja hingas kergendatult, kui Colin pintsli kõrvale viskas. "Ja endale olen ühe pudeli šampooni sees," lisas Luce, kui oma varasemalt tumedaid juukseid salkudest lahti tõmbama hakkas, sest värv oli juba natuke kuivada jõudnud. "On vist viimane aeg blondiks hakata..." möönis ta Colinile muigega otsa vaadates.

Nii et ilma relvadeta on Lucy Prince täiesti võimeline enda uhkuse alla neelama ja alla andma. Tasub meeles pidada. Naise näokripsutused panid noormehe ainult muigama ja isegi naerma. Luce nägi armas välja niimoodi. "Ma arvan, et ühe pudeliga pole sul siin midagi teha. Pigem ikka nii kolm tükki ja edu küürimisel," vaatas tüüp naise juukseid, mis pigem valgeid peeneid pilpaid meenutasid. Loodame, et ta üldse saab enda juuksed korda. Kui ei saa siis...khm, siis ei julge tüüp tema silma alla enam sattuda. "Ma arvan, et blond sind siin enam ei päästa. Pigem valgendatud valge juba või siis sootuks must," pakkus Colin, kallutades pead küljele ning üritades naist vastavate juustevärvidega ette kujutada. Noormees hingas sügavalt välja ning hakkas naise juukseid lahti harutama, üritades õrnalt sealt värvi välja kraapida. Vähemalt saab ta naist nii paljugi aidata.

Süü oli kahepoolne, nii et Lucy ei saaks siin Colinit süüdistada - tema oli vastu redelit läinud, mille tulemusel mees värvipoti lahti lasi ja see end tema peale tühjendas. "Aga tumedaid juukseid soovitatakse enne mingit heledat värvi värvimist valgendada, niisiis see samm on tehtud," leidis naine halvas head. "Musta ma küll ei tahaks, mulle ei istu must. No offence," lisas ta siis, kui Colinit tunnistas ja aru sai, et mehel ongi mustad juuksed. Vähemalt selles valguses. Kas nüüd oli hea aeg mainida, et talle oli alati meeldinud, kui keegi tema juustega tegeles? Kui ema tema juukseid harjas või Landon talle patse punus või kas või juuksur tema pead pesi...

"Nii et tume on su järgmine värv ja kui keegi küsib su juuste värvimise põhjust, mis sa siis ütled? Olin lapsik ja mängisin värviga?" muigas noormees, visates põrandale valget värvipuru, mis tal naise juustest välja õnnestus saada. Õnneks olid naised juuksed alt poolt pigem loomulikumat värvi, aga peal oli justkui valge kiiver. See oli tegelikult omamoodi naljakas. "None taken," vastas tüüp nii muuseas, olles keskendunud Lucy juuste puhastamisse. "Damn, see särk on nii ebamugav," jättis tüüp korraga enda tegevuse pooleli. Ta tõmbas maikat vaikselt enda naha küljest lahti. See on see, kui värv kuivama hakkab. Colin mõtles hetke, kuid viskas siis musta maika põrandale. See lihtsalt häiris ja oli ebamugav. Tegemata väljagi enda särgi eemaldamisest, jätkas Colin naise juustega. "Mul läheb ilmselt terve öö, et su juuksed puhtaks saada," mainis tüüp kerge muigega.

"Jah, miks mitte," nõustus Lucy Colini pakutuga, kui tema sõrmed juukseid võimalikult puhtaks teha üritasid. "Põhjus missugune, mis." Kogu möga nad siit küll kätte ei saa, eriti nüüd, kus see kuivas ja nagu näts jäärapäiselt kinni hoidis. Kui Colin aga tema juuksed rahule jättis ja oma maika seljast viskas, ei suutnud naine end tagasi hoida ja jäi mehe rinda hetkeks vahtima. Esiteks see nahaalne liigutus, et meestel pole ju mingit probleemi mustad riided lihtsalt seljast tõmmata, teiseks fakt, et Colini kehal polnud midagi viga ja seda mitte jõllitada oleks lausa patt. "...Mul on terve öö," vastas Luce, kui silmad taas ülespoole viis, et mehele otsa vaadata.

"Tõesti?" küsis Colin, surudes alla muiet, mis oli tingitud sellest, et naise pilk ei jäänud talle märkamatuks. See liigutus oli mehe poolt olnud ainult selleks tehtud, et tal parem olla oleks. Märg ja kleepuv värvine särk seljas ei ole ju mõnus ja miks kannatada, kui seda on võimalik lõpetada. "Kas keegi ei oota sind siis kuskile?" uuris noormees. Luce oli ju piisavalt vana, et ise enda käike teha. Seega muidugi ei ole eriti vahet, kus ta enda öö veedab. Colin vaatas naise juuksed ja oleks ilmselt soovitanud, et kõige lihtsam oleks need lihtsalt maha lõigata.

Sest pikkade varrukatega pluus, mis on suuremas osas värvikihi all, on palju mugavam kui mingi maika. Aga kui tema selle seljast kooriks, kortsutaks ühiskond kulmu. Colin vast mitte, aga ühiskond küll. Mitte et tal oleks praegu tungiv vajadus riideid seljast koorida. "Täna mitte," vastas Lucy. "Mu vanemad teavad, et ma võin hilja peale jääda või üldse mitte koju ilmuda, nad on sellega harjunud." Muianud, lisas ta: "Tead ju ajakirjanikke, lasevad end igast väiksemast asjast teelt kõrvale juhtida."

"Sa ei ole vist enam selles vanuses ka, et enda käikudest kõigile teada anda," lausus Colin, sest isegi tema ei loe kõike ette, kus ta käib ja kuhu ta mis kellani jääb. Loodetavasti on tal mõne aasta pärast nagu nii oma elamine ja siis on ainult enda luba. Kellelgi pole mingit kobisemist. "Ajakirjanikke ma ei tea, aga ma tean, et fotograafid võtavad igast momendist viimast," muigas noormees, jättes viimaks naise juuksed rahule ja vaadates talle enda siniste silmadega otsa. "Tead, ega ma ei pahandaks üldse, kui sa selle värvise särgi endal seljast ära võtad. Me oleme siiski mõlemad täiskasvanud ja oskame profesionaalselt käituda," sõnas Jeff.

"Vist," turtsatas Lucy, kuulnud Colini arvamust. Vist ei ole jah enam selles vanuses... Järgnev aga pani ta kulme kergitama ja tähelepanu oma juustelt mehele pöörama, et püüda tema näost ja silmadest välja lugeda vähimatki vihjet selle kohta, et mees mõtleb millelegi kohatule. Täiesti siiras. Mõne hetke silmitses naine Colinit, üks suunurk muigeks kergitatud, ja kehitas siis õlgu. "Ma rõhun sellele professionaalsusele," lausus ta, kui juuksed sinnapaika jättis ja korbatanud värvikihi alla kadunud nööpe avama hakkas, et endine lilla pluus endal seljast ajada. Nööpide avamine eeldas natuke pusserdamist, sest ei tahtnud nööpaukudest läbi tulla, kuid hõlmad Luce lõpuks lahti sai ja pluusi õlgadelt libistas, paljastades punaste pitsdetailidega musta rinnahoidja. "Pükse ma ära võtma ei hakka, ära seda loodagi," hoiatas ta lõbusalt, kui Colinist natuke eemale astus, et pluusi kraedpidi hoides seda kloppida püüda eesmärgiga kuivanud värv materjali küljest lahti taguda. Kuigi selle riideeseme võis nüüd maha kanda, ei tahtnud ta siit lahkudes siiski maksimaalselt jube välja näha. Hea küsimus, kuidas nad siit üldse niimoodi ära lähevad, nähes välja nagu kaks külmahiiglast.

"No, vaata vanus ei käi alati sellega kaasas, mis kupli all on," muigas noormees ja peaks ütlema, et praegune värvisõda ei näita just eriti selgelt, et naine on juba kolmkümmend saamas. Pigem kuskil seal natuke üle kahekümne heal juhul. "Mida sa minust õige arvad?" raputas mees enda pead, "muidugi oleme professionaalsed. Ma ei puutus sind...ole rahulik. Prsh, nagu ma oleks mingi pervert sul siin." Aga vaadata ju ikka võis. Naisel oli väga kena figuur ja iga mees oleks Colini asemel olles seda sama teinud. Siiski ei lasnud ta seda endal kaua nautida, sest Lucy järgnev kommentaar pani ta turtsuma. "Isver...ma tõesti tahaks teada, mida sa minust mõtled," lõi mees endale käega vastu otsmiku, "mida me üldse teeme. Proovime uuesti ja värvime selle seina ära või hakkad sa mulle enda vahepealsest mõnest kuust pikka ja põhjalikku ülevaadet andma või on sul hoopis midagi muud plaanis?"

Colinil oli tegelikult õigus, mis puutus vaimse ja füüsilise vanuse erinevusse. Vahel käitus ta nagu teismeline, mitte nagu endast lugupidav täisealine naine oma hilistes kahekümnendates. "Ma igaks juhuks," vabandas Lucy enda hoiatust, näol muigvel naeratus. "Minusugune õrn naine peab alati valvel olema." Õrn naine her ass. Õrnad naised ei käinud mägedes ronimas ja Aafrikas higistamas. Kuulnud küsimust, katkestas ta pluusi soputamise. "Tead, ma ei julge täna enam värvi ligi minna," hakkas Luce naerma. "Aga kui sa mu reisijutte kuulda tahad, eelistaksin ma seda teha teadmisega, et olen vähemalt üritanud ennast puhtaks teha."