Have you seen this girl?

"Ma ei tea. Sa ise kadusid ära ja ütlesid, et ma langesin madalale. Kurat, nii need asjad ei käi! Ma tahtsin ilma sinikateta koolis käia ja elada ilma hirmuta, millal järgmine hoop tuleb. Ema on jah mingisugune kartlik hiir, kes isegi minu eest ei astunud välja, aga ma ei lase teistel enda peal tallata isegi siis, kui see tähendab stripiklubis töötamist," rääkis Kennedy ärritatult, vaadates vennale silma. Seejärel kadus ta vannituppa, et meik maha pesta. Peitekreemi alt ilmus välja veel täielikult paranemata põsk. Kay läks kööki ja pani veekannu minema, et kuuma vett saada. Okei, Castielil võis seal päris imelik olla, noh, ise tuli siia. Ta sai alati ju lahkuda.

Christian oli juba välja nuputanud, et Kennedyga peab kannatlik olema, kui ta endale kedagi üldse veel lähedale laseb. Eriti enda venda. "Nagu ma ütlesin, ma ütlesin seda vihahoos ja ei mõelnud seda tõsiselt," kordas Chris end. "Ma tean, ma oleksin pidanud su kaasa võtma. Sa ei kujuta ette, kui väga ma kahetsen, et su vanematega elama jätsin," jätkas nooruk. As you see, Chris oli ikka mehe kombel riides ja kandis firmakaid. Ilmselgelt läks tal seal Prantsusmaal oodatust paremini. Kennedy elu oleks võinud olla sama roosiline, kui Chris oleks neidise endaga kaasa tirinud. Kay oleks ilmselt hea meelega tulnud ükskõik kuhu. "Ma tõesti palun sind, et sa tuleksid sealt töölt ära. Ma aitan sul uue töökoha leida."

Kay istus tooli peale, tõstes ka ühe jala enda juurde. Käed põiminud ümber põlve, kuulas neiu venda. Ta ei osanud midagi eriti enam öeldagi. Siiski suutis Kennedy välja saada mõned sõnad. "Okei. Too asi on unustatud. Aga ma ei taha su raha ja lennupileteid. Tegelikult Castiel juba pakkus mulle tööd, aga...Ma ei taha, et teised otsiksid mulle midagi. Pealegi kas sa ei peaks sellisel kellaajal enda hotellitoas või kusiganes sa resideerud juba magama?" tõmbas neiu uuesti kaitsva positsiooni maskiks ette. Veekann klõpsatas ning naine kallas sealt osa endale tassi ja pani ühe teekoti sinna tõmbama. Kay tõstis ka juba likööripudeli välja, et sealt sorts tee sisse kallata. "Mu töö ei olegi nii hull, ma lihtsalt tantsin," lisas Kennedy mõtlikult.

"Teised otsivad sulle tööd, kuna sa ei vaevu endale ise uut ja paremat töökohta otsima," nentis Christian. "Sul pole minu pärast tarvis muretseda. Ma pääsen sisse, kui tagasi jõuan," vastas ta Kennedy küsimusele. "Ja Castiel on.. see tüüp?" pakkus Chris, viies hetkeks pilgu teisele noormehele toas, kellega ta ennist koridoris vestelnud oli. Äkki see oligi siis too jutt, mida omavahel vaja arutada oli. "Ja miks sa siis Castieli poolt pakutud töökohta vastu ei võta?" küsis Chris. Kui too töökoht oli parem, kui stripiklubi, mis arvatavasti oligi, siis miks mitte pakkumine vastu võtta. "Nalja teed? Sa tantsid poolalasti mingitele kiimastele vanameestele, kes noorte tüdrukute kehade nägemisest oma vajadused rahuldavad," sõnas ta. Out of the blue torgatas noorukile üks idee pähe, kuid seda kavatses ta hiljem mainida. "Kay, sa tead mind. Ma ei lõpeta enne, kui olen oma tahtmise saanud," kinnitas Christian. Kogu selle vestluse jooksul tõusid tema suunurgad esimest korda kergeks muigeks.

"Sest mujal ei maksta nii palju," lausus Kennedy nagu nad vestleksid millestki igapäevasest. "Aga kus sa üldse elad?" tahtis neiu teada. "Ta ei ole "see tüüp"," imiteeris Kennedy Christiani. "Ta on nõukogude spioon," turtsatas Kay. "Jah, ta on Castiel. Üks uudishimulik sõber," tunnistas naine lõbusa muigega. Kallanud sortsu, rohkem nagu kahe pitsi jagu likööri tee sisse, hakkas ta seda pisikeste lonksudega hävitama. "Töö on töö. Põhiline on see, et ma ei pea peost suhu elama nagu mõne teise tööga," lausus Kennedy. Ta ei olnud venna peale isegi enam pahane. "Ja kui sina teaksid mind, ei ootaks sa mind nii kergelt alla andma," ütles Kay.

"On raha tõesti seda väärt, et enda keha näidata?" küsis Christian. Sest tema arust ei olnud. Alati oli muid võimalusi ja teisi valikuid, vahet pole, kas rohkem või vähem raha. "Hiltoni hotellis peatun hetkel, aga otsin endale korterit. Here's an interesting idea.. kuidas oleks, kui ma ostaksin mitmetoalise korteri ja sa koliksid minuga sisse?" pakkus Chris. Ega kutt väga ei uskunud, et Kay jaatavalt vastab, kuid küsida ju võis. "Nice to meet you, Castiel," lausus ta nüüd kutile, kes oli ilmselt igavlemas perekonnajuttu kuulates. "Näiteks ettekandjana töötades saaksid piisavalt raha, kui õpid kokkuhoidlikum olema," arvas Chris. "Usu mind, sis, sa oled varsti juba alla andnud," jäi ta endale kindlaks, näol siiani kerge muie. "Niisiis, Castiel," pöördus C taaskord noormehe poole, "Mis tööd sa Kennedyle pakkusid?"

"Ma näitaks enda keha ka mõne teise töö juures," lausus Kennedy. Tähenärija oli ka tore olla. "Oo, Hilton," ütles neiu irooniaga. Oeh, ta polnud vist ühtki ööd Hiltonis või mõnes sellises uhkes kohas veetnud. Tegelikult oli, aga see oli nii pisikesena, et ta isegi ei mäletanud seda. "Kust sa selle raha võtad?" küsis Kennedy. Ta teadis täpselt, et enda sissetulekuga ei suudaks ta korterit iialgi osta. Noh, äkki mõne niru Westside'i oma, kui ta teeks pikemaid vahetusi ja raiskaks vähem raamatutele ja riietele. "Piisavalt? Tead, et see urgas maksab ka kuus päris korraliku summa. Lisa juurde toit, riided, esmatarbed...Ma ei saaks iialgi peale kooli neli-viis tundi tööl käies normaalselt ära elatud," seletas neiu ning lonksas teed. Alkohol tekitas seest sooja tunde.

Mis igavlemas... Cas oli endale tegevust leidnud ja mõttes ruumi ümber kujundama hakanud, ei tema igavlenud, kui sai oma kujutlusvõimel amokki joosta lasta. Praegu sai vabalt, kuigi Kennedy ja tema venna vestlust kuulis ta pealt nii või teisiti, tahtis või ei tahtnud. Enda nime mainimist kuuldes muigas mees kergelt. Üks uudishimulik sõber. Seda ta oli, jah, nailed it. Ja nõukogude spioon on ta ka - väga kehva vene keele, aga trés bien prantsuse keele oskusega vene spioon. Kui teda kõnetati, pööras Cas oma hallikassinised silmad Kay vennale, kulmud õige pisut kergitatud ja suu muigvel. "Likewise, Kennedy suur kuri vend," vastas ta, sest polnud siiani neiu venna nime tabanud. Ju siis polnud keegi seda välja öelnud. "Ma pakkusin Kennedyle võimaluse väärika tasu eest ühes meditsiiniuuringute keskuses klammerdada ja kleepida ja säärast kontoritööd teha," sõnas mees, võttes töökirjelduse võimalikult väheste sõnadega kokku. "Ja sellest," pöördus Philippe siis Kennedy poole, "ma sinuga tegelikult rääkida tahtsingi." Aga eelistatavalt mitte siis, kui Kay vend siin passib.

Christian ei teinud mingist tähenärimisest välja. Tema jaoks oli see siiski oluline teema ja nalja polnud aega visata. "Vähemalt ei hööritaks sa oma tagumikku kellegi nina all," turtsatas Chris seepeale. "Ma olen nelja aasta jooksul raha kõrvale pannud," vastas ta. Oma endist töökohta ning muud taolist pole noormees mainima hakanud, kuna küsimus ei sisaldanud seda ning parema meelega ta sellest ei räägikski. Kennedy jutu peale oli Christiani poolt taaskord turtsatust kuulda. "Saaksid küll, aga sa isegi ei ürita," arvas ta. "Tahad sa tõesti sellist elu elada, kui on inimesi, kes on valmis sulle paremat elu pakkuma?" lisas Christian. Nii kangekaelne ei saa lihtsalt olla ju. Nüüd pöördus ta muigega Castieli poole, kui oli tema öeldut kuulnud. "Kennedy suur kuri vend? Sellel pole päris vigagi, kuid nimi on mul Christian," kostus tema poolt viimaks enda nime tutvustus ja enda nime mees pigem eelistab. Though talle meeldis see 'kuri' seal. Enne võis see nii näida, kuid tegu oli lihtsalt kaitsva vennaga. "Kay, miks sa seda tööpakkumist vastu ei võta?" küsis Christian, kui oli Castielilt oma küsimusele vastuse saanud. Tema arvates täitsa tehtav töö ja kindlasti parem, kui stripiklubi.

Suur kuri vend. Christian ei ole mingi korralik vendki. Ometi pani Castieli öeldu tüdruku turtsatama. "Mis sellega siis on?" küsis Kennedy poisi käest. Ta kuulas seejärel Christianit edasi ja ei hakanud tagumiku hööritamise kohta enam midagi ütlemagi, Chris arvas, et niisugune see töö oligi. "Sest kindlasti ei ole seal palk samasugune ja pealegi pakuti seda Castielile esimesena, täitsa narr oleks temalt töö ära tõmmata. Ma ei taha, et keegi mulle midagi kaastundest pakuks," selgitas neiu ja jõi tee. Oeh, see hakkaski vaikselt otsa saama ja Kay oli nii külalislahke ka, et ei uurinud teiste eelistuste kohta. Noh, tegelikult tahtis tüdruk võimalikult kiirelt magama saada ja nii Christianist kui Castielist lahti saada. Viimasest siiski kordades vähem.

See oli reaalselt solvav. Tema õde oli ikka nii muutunud. Christian hakkas vaikselt juba kahetsema, et Kennedy juurde üldse tuli, kuid mida rohkem veenda, siis äkki saab oma eesmärgi. Tundus, et tüdruku nahast lihtsalt läbi ei poe. Seetõttu ei öelnud Christian selle peale midagi. Tundetu tüdruk paistis olevat, pole enam sooja ega külma endast ega perekonnast. "Ta ei paku sulle seda kaastundest, vaid selleks, et sind aidata ja et sa töötaks kuskil mujal, kui seal rämedas töökohas," lausus Christian, nagu see oleks ilmselge. "Ma arvan, et ma jätan teid kahte siia vestlema. Oli tore sind jälle näha, Kay," sõnas mees, silmis kurb pilk, kuid pressis endalt õrna muige välja, mis oli tüdrukule suunatud. Chris pani enda välisriided selga, jalatsid jalga ning nende kahega hüvasti jätnud, lahkus ta korterist.

Okei, Christian. Küll see juba meelde jääb. Castiel jälgis oma sõnadest võrsunud arutelu vaikides, hakkamata midagi vahele ütlema. Christianil oli tema motiivide osas tuline õigus - ta oli seda ka Kennedyle öelnud, ja kordi, et talle ei ole see just meeltmööda, et neiu sellises kohas töötab nagu striptiisiklubi... kuigi tema suust kõlasid need sõnad kohatumana kui Christiani poolt, sest Chris oli see õige vend, tema lihtsalt mingi isehakanud aktivist, kes püüdis Christiani kohta täita. Või midagi. "Ma olen sulle mitu korda öelnud, et mul on ükskõik, kas ma saan selle töö või mitte," lausus mees, kui Kennedy vend oli nad teineteise seltsi jätnud. "Minul poleks seda raha niikuinii vaja, sinul aga kuluks see töö mitmes mõttes marjaks ära." Ta saab alati emme juurde kerjama minna ja emme kannab raha üle. Seda töökohta pakuti talle üldse ainult sellepärast, et tal polnud päevad läbi muud teha kui pilvi vahtida.

Kennedy jälgis, kuidas Christian lahkus, need aastad, mil nad üldse ei suhelnud, olid teinud palju kahju. Kay ei suutnud vennaga pikemalt rääkidagi ilma vaidlemata. Ja siis kogu see Chrisi käitumine, kuidas Kay ikka nii paha ja halb on, et ta stripiklubis töötab. Kennedy ootas, kuni uks kinni vajus ning pööras pea Castieli poole. "Aga...Pärast sa mõtled, et tahaksid ikka seda kohta ja siis sa solvud mu peale," pakkus neiu arglikult välja. Ta kartis seda stsenaariumit kõige rohkem. "Teed või kohvi tahad?" uuris Kennedy, soovides teemat vahetada.

Kennedy sõnad ja eriti neiu hääletoon panid Castieli turtsatama. "Kui kõik läheb nii, nagu plaanitud, olen ma pärast üldse ülikoolis ja ei hooli sellest töökohast üldse," lausus ta, püüdes endise järjekindlusega neiu kahtluseid ümber lükata. Washingtonis ta seda tööd teha ei saa, sest see eeldas Tree Hillis olemist - tema aga tahtis siit minema saada. "Pealegi kas ma näen sellise inimese moodi välja, kes solvuks millegi peale, millest ta juba eos lahti öelnud on?" küsis mees retoorilise küsimuse, kui muie tema näole venis. Enda meelest oli ta üsna mõistlik. "Ja tee oleks tore," lisas Cas siis. Hämmastavad perenaiseomadused Kennedyl, tõepoolest.

Kennedy naeratas ja tõusis toolilt, et kallata kuum vesi tassi. "Piparmünt, roheline tee või puuvili?" loetles naine ette võimalused, mis tal kapis istusid. "Nojah," nõustus neiu. Tal olid tõesti kõik vabandused otsas. "Jah, vist mitte," arvas ka Kay. Ta naeratas endamisi, Castiel oli talle lähedasem kui Christian, veider. Eks oli süüdi pikk aeg, mil Chris Euroopas töötas. Kay kahetses mõnes mõttes, et nad ei saanud ikka asju ära klaaritud. Ilmselt nad jäävadki nüüd üksteise jaoks vist üsna ebaolulisteks inimesteks.