Have you seen this girl?

"Piparmünt," ütles Castiel oma tee-eelistuse, kui end köögilaua taha istuma sättis, andes Kennedyle võimaluse viimaseid hetki perenaist mängida. "Sellepärast ma siia tulingi," lausus ta siis, "sest ema tuttav helistas ja uuris, kuidas sinu vastus kõlab, natuke kiireks läheb selle otsustamisega. Tal pole enam väga kaua aega, seega lootsin, et saan sult täna otsuse kätte. Ei mingit survet." Kuigi tema siiatulek ja vastuse küsimine oli ilmselt paras surve.

Kennedy võttis kapist soovitud tee ning kukutas ühe paki tassi sisse, kus auras kuum vesi. Kuulnud mehe vastust, toetas neiu end hetkeks vastu köögikappi ning pani siis teepaki jällegi kappi tagasi. Pannud tassi Castieli ette, lisas ta sinna ka lusika. Suhkrutoos istus laual nagu alati. "Ma ei teagi enam, mida teha," tunnistas tüdruk, toetudes vastu köögikappi, hoides enda silmi Castielil. Ta oli üks soojemaid ja siiramaid inimesi, keda Kennedy hetkel teadis.

Ausalt öeldes polnud ta eriti eeldanudki, et Kennedy oleks tema pakkumisele vahepeal mõelnud - tegelikult oli ta kogu aja arvanud, et ainsad korrad, mil neiu sellisele võimalusele mõtles, olid need hetked, mil nad koos olid ja ta tööjutuga jälle lagedale tuli, kuigi olukord ei pruukinud nii must olla, sest ta ei osanud mõtteid lugeda. Kui Kay tassi aurava vee, teekotikese ja lusikaga tema ette asetas, tänas mees neidu ning tõstis suhkrutoosi pisut lähemale, et pärast teekoti vees solgutamist õige pisut suhkrut tassi põhja puistada; teadupärast suutis ta üle laua upitades poole toosis olevast alati lauale laotada. Mõne aja olid lusika kõlksatused vastu tassi ainsad helid köögis, kui Castiel teed segas, andes Kennedyle aega mõtlemiseks. Ta ei osanud isegi midagi tarka öelda, otsus tuli neiu enda poolt langetada, sest tema oli oma kaardid juba välja mänginud. "Mõtle, kuidas sulle endale parem oleks," lausus mees lõpuks, kui teekoti lusikaga vastu tassi külge vajutas ja selle kenasti lusika peale lauale pani.

Ei, Castiel arvas valesti. Kennedy mõtles pakkumise peale igal hetkel, kui ta pidi mõnele tülgastavale kliendile suurimat fänni mängima. Ta mõtles selle peale enda arvates isegi liiga palju. "Ma loodan, et ma ei pea seda kahetsema, aga jah. Ma võtan selle pakkumise vastu. Iseasi on küll see, kuidas ma sealt klubist saan tulema, aga kuna sa oled selle töökoha nii lilleliseks maalinud, siis miks mitte," lausus Kay õrna naeratusega. Täpselt nii oligi. "Ja kui tuleb välja, et seal on tunnipalk pool mu praegusest ja mind koheldakse kui orja, siis sina vastutad," lisas tüdruk muigega, mis näitas, et ta ei mõelnud öeldut tõsiselt.

Võtnud tassi, puhus Castiel õige õrnalt selles olevale vedelikule, kuigi see suuremat kasu ei toonud, ainult saatis auru pisut eemale. Kuulnud aga Kennedy vastust, venis naeratus mehe näole. Kõige õigem valik, mida neiu teha saakski. Viimase lause peale ta turtsatas. "Vastutan," lubas ta lõbusalt, enne kui prooviks tassist pisikese lonksu võttis ja hetkega taipas, et see oli halb mõte. Why did the hipster burn his tongue? He drank the coffee before it was cool. "Aga super," sõnas Cas tassi lauale pannes, et taskust telefon välja tõmmata ja püsti tõusta. "Tulen kohe tagasi," lubas ta ning kõndis köögist välja, otsides samal ajal ema tuttava numbrit, et talle teada anda - jah-sõna on olemas - ning täpsemad juhised saada, kuhu Kennedy saata.

Kay vaatas, kuidas noormees lahkus ning tüdruk istus ühele vabale toolile ja viis silmad aknale, kust oli näha linna pimedamat osa. Tänavavalgustid olid kas katki või puudusid üldse, alles aasta tagasi parandati valgustid ära ja nüüd olid need jällegi lõhutud. Ilmselt ei olnud mõtet enam neid ka asendada, kaua nad ikka korras püsivad. Kennedy jäi sügavalt mõtlema enda kodulinna üle ning unustas ka Castieli hääle eemal ära, kes rääkis mobiiliga.

Kennedy tulevasel bossil oli hea meel kuulda, et neiu võttis töökoha vastu. Info, kuna ja kuhu tulla ning mida teha, sai Castiel üsna kiirelt kätte ja jättis kenasti meelde. Üsna pea lõppes kõne, mees torkas telefoni tagasi taskusse ja naasis kööki, näol naeratus. "Sind oodatakse uuest nädalast tööle," sõnas ta laua taha istudes, märkamata, et Kennedy teda õieti ei kuulagi. Siis märkas. "Kuku," tegi Cas, kui teetassi kätte võttis, et sealt prooviks lonksata. Natuke rohkem passis nüüd juua.

Kay kuulis, kuidas Cas jäi eemal vaikseks, ilmselt oli ta kõne lõpetanud. Neiu süvenes veelgi enam enda mõtetesse, kuni kuulas noormeest. "Oih, vabandust," lausus Kay naeratusega. "Ma olen ilmselgelt liiga vähe maganud, ma ei suuda keskenduda," lisas neiu vabandavalt. "Uuest nädalast? Kus ja mis kellast?" küsis Kennedy ning tõukas noormehe poole ühe kaustiku ja pastaka, mis peaaegu alati laual lebas, et sinna märkmeid teha.

Castiel hakkas juba manitsema, et magagu end tööajaks värskeks, sest talt eeldati täpsust, vigade tegemist aga mitte, kuid ei hakanud seda praegu ütlema. Kui Kennedy tema poole kirjutamiseks sobivad asjad lükkas, tänas ta, võttis pastaka ja klõpsutas seda paar korda, enne kui kirjutama ja samal ajal rääkima hakkas, maalides paberile oma treenitult loetavat käekirja, mida oli lausa lust lugeda. "Esmaspäeval kella kuueks eeldatakse, et sa oled kohal," sõnas mees, asudes siis väikese plaani kallale. "Ja näed, kesklinnas lähed siit," vedas ta pastakaga joone ühe majakasti juurest teise juurde, "trepist üles kolmandale korrusele ja lased kella. Pane end korralikult riidesse ka. Ma ei tea, mida sa seal täpselt tegema hakkad, aga sulle seletatakse kõik kenasti ära ja saad alati abi küsida, kui vaja."

"Okei, kell kuus. Jääb meelde," kordas Kennedy ning vaatas paberilehte, kuhu Castiel ilusas käekirjas tähti maalis. See korraliku riietuse märkus pani Kennedy turtsatama, kas Castiel oli teda näinud väljaspool stripiklubi litsakalt riides? Koolis kandis neiu pidevalt lohvakaid pusasid ja ruudulisi särke, mis katsid ilusti kõik kinni, mõnel peol tüdruk näitas natuke rohkem jalgu või selga, aga sellega asi piirdus.

Turtsatus ei jäänud Casile märkamata ning ta tõstis pilgu, silmitsedes Kennedyt, üks kulm kergitatud. "Mis siin naljakat oli?" uuris ta. Kas tema juhised või riietusemärkus või mis asi... Pannud pastaka käest, võttis mees tassi ja lonksas sealt teed, mis suurepärast hõngu eritas. Kaustiku pööras ta ümber ja lükkas tagasi Kay poole.

"See "pane end korralikult riidesse" oli väga vajalik märkus. Ma oleks muidu läinud sinna sädelevas pesus ja punaste platvormidega," lausus Kennedy laia naeratusega. Tüdruk pani kaustiku kinni, jättes pastaka sinna vahele, eks enne minekut vaatab veel õpetuse üle. Neiu läks akna juurde, et tõmmata ruloo alla, pime linn oli masendav. Ausalt öeldes tahtis tüdruk siit urkast välja kolida, aga tal ei olnud sellist võimalust. Vend pakkus küll, aga tüdruku uhkus ei lasknud seda vastu võtta.

Nüüd oli tema kord turtsatada. "Ma mõtlesin selle märkuse all seda," selgitas Castiel, naerdes vaikselt, "et sul oleks väga kaval selga panna midagi ametlikumat, midagi õige pisut pidulikumat, sest tegemist on ametiasutusega ja kuigi su boss võib väga armas olla, eeldatakse sealsetelt töötajatelt korrektsust... Seega rebenenud teksad ei ole just kõige parem valik. Mõistad, mida ma mõtlen?" Põiminud oma sõrmed ümber tassi, tundis mees, kuidas käed aeglaselt soojaks minema hakkavad. "Näiteks mingi viisakam pluus, mustad püksid ja mustad kingad."

"Ahsoo, et oleks kaval," rõhutas Kennedy, "panna selga midagi ametlikumalt." Neiu muigas laialt. "Ära muretse, Sherlock, ma ei ole eilane," lausus tüdruk ning noogutas. "Saab tehtud," sõnas Kennedy ning oli lõbustatud faktist, et Castiel kohtles teda kohati nagu 10-aastast. Nunnu. "Aitäh," sõnas Kay seejärel. See töökoht võis olla neiu päästerõngas, aga ta ei hellitanud lootust.

Alles oli ta ema Teresa, nüüd on Sherlock, käis Castieli peast läbi mõte, mille peale ta norsatas. Mis siis, et ta end pigem Watsoniks pidas. "Keegi peab ju muretsema," sõnas ta lõbusalt. Olgugi et ta oli nüüd oma silmaga Kennedy kurikuulsa venna ära näinud, et see ka nüüd siin oli, oli mees juba selle vanema venna osaga ära harjunud ning leidis, et kui ta saab vähegi aidata, on ta oma ülesannet täitnud. Kui Kennedy teda tänas, läks Casi muie sujuvalt üle siiraks naeratuseks. "Glad I could help," sõnas ta lahkelt, kui taas oma teetassi võttis. "Ja kui sa seda kohta üles ei leia, helista ja ma lendan," lisas mees.