Have you seen this girl?

Peale Teresa ja Sherlocki võis Castiel ka neiu pärast Thor olla. Kennedy naeratas ning hakkas naerma selle lendamise kommentaari peale. "Is it a bird? Is it a plane? It's Castiel!" ütles Kay laia naeratusega, järelikult oli Cas ka Superman. "Eks ma annan sulle siis millalgi teada, kuidas esimene päev läks," lisas Kennedy. Ta lootis, et kõik laabub nii tööl kui ka vennaga, sest oleks tore mingisugust perekondagi omada.

Oi, tema visiitkaardil jääks ruumi väheks, kui ta kõik need kangelased oleks. Aga kuna ta hättasattunud noori neide päästis, siis oli ta kohe kindlasti kõige rohkem just Superman. Cas hakkas Kennedy märkuse peale naerma, kujutades ette, kuidas taeva all pikeerib, keep taga lehvimas. "Jään ootama," lausus ta muiates, enne kui teetassist korraliku sõõmu jõi, sest tee oli jahtuma hakanud ja nüüd andis seda mehemoodi juua. Kohe nii mehemoodi, et üsna pea oli jook otsas. Võtnud tassi, ajas mees end püsti, oli hetkeks nõutu, mida teha, ja suundus siis kraanikausi juurde, et tass ära loputada. Muidugi oleks ta võinud tassi demonstratiivselt valamusse jätta, aga miks. "See on nüüd klaaritud, nii et ma hakkan minema," lausus Castiel end taas Kennedy poole pöörates, näol kerge naeratus.

"Olgu. Aitäh," sõnas Kennedy uuesti ning naeratas, kui Castiel paipoisina tassi ära pesi. "Ma oleks võinud selle ise ka ära pesta," mainis tüdruk turtsatusega. "Okei, tsau siis. Millalgi näeme," lisas tüdruk ning saatis Castieli ukseni, et ta lasta välja ja siis uks jälle lukustada, siin oli nii palju ohutum. Kennedy läks voodisse raamatut lugema, tegelikult rohkem sirvima.
OT:Lõpp