Lennuangaar - pidu BSV jüngritele!

Amaria otsustas seda küsimust ignoreerida, vaid keskenduda pärisvastusele, mida ta siiski lootis saada. Swag.. Kas see mitte mingisuguseid kottis pükse ja cap'e endast ei kujutanud? Ta ootas enda vastust, kuni Tyler siis päikeseprillid eest tõmbas, mis nojah.. rääkisid tõepoolest enda eest. Ta vaatas jahmunult sinist silma, tõstes korra isegi käe, nagu tahaks seda puudutada, kuid lasi selle siis alla tagasi, kui talle kaine mõistus kohale jõudis. Pole vaja teiste sinikaid näppima hakata. "See näeb valus välja," lausus ta. Ilmselt oli ka. Ta uuris täitsa uudishimulikult mehe silma ümbrust, mõeldes, mis tunne võis selle tekkides olla. "Kust said selle?" küsis ta, üritades nüüd keskenduda rohkem mehe iiristele. Ta oli õppinud, et teiste vigastusi ei olnud viisakas jõllitama jääda.

"Oli ka valus," sõnas Ty. Nüüd enam mitte. Kui keegi seda just näppida ei kavatse. Pigem oli ebamugav fakt, et tema silm paistes oli. Aga noh, see hakkas juba taanduma õnneks. Kõige hullem oli möödas. Tyler muigas lõbusalt küsimuse peale. "Leidsin kaotatud asjade hulgast, mõtlesin, et oleks lahe kanda, aga näed nüüd ei saa lahti sellest enam," naljatles mees. Ilmselgelt polnud tema jaoks teema väga tõsina. Ta ei saa ju öelda ka, et ta oma parim sõber selle talle lõi sest ta käis sakutamas kedagi, kellest oleks tulnud eemale hoida.

Amaria hammustas kergelt huulde, kui kuulis, et see päriselt ka valus oli. Arvata oli. Ta ei olnud küll kunagi just peksa saanud, kuid kunagi suutis ta kukkuda nii, et tal silm siniseks läks. Lõi vastu ukselinki ära. Hiljem pidi ta tükk aeg seletama, et päriselt ka ei peksa teda keegi kodus ja päriselt ka ei sattunud ta koolis kaklusesse. Järgmise lause peale pööritas ta aga silmi ja astus sammukese Tylerist eemale. Ta oli selle silmauurimise käigus liiga lähedale liikunud. "Kas sa üldse suudad ka tõsine olla või?" küsis ta, vaadates mehele otsa. Ta ei teadnud küll teda eriti pikka aega, kuid igakord, kui ta temaga koos oli olnud, oli mehel alati kas lõbus muie näol või pildus ta niisama vaimukusi.

"Sa ei taha seda," arvas Tyler muiates ning tõmbas oma suitsust mahvi. "Ja mis see sulle annab, kui ma ütlen sulle, kust ma selle sinise silma sain? Kas sa tahad mahlaseid detaile? Tahad teada, kuhu ma seda mölakat vastu lõin?" uuris Tyler ikka lõbusalt. Eriti hale ju. Ta polnud teda kuskile vastu löönud. Tooli viskas vastu seina puruks ja ta isegi ei sihtinud sellega Domi. Aga noh, ta oli ära ka teeninud selle löögi, so mis ta ikka vastu peksab eks ole.

Amaria kortsutas kulme, kui vastust kuulis. Ei taha? "Liigne lõbusus ei ole sugugi vähemärritavam kui liigne tõsidus," lausus ta. Elu peab olema tasakaalus. Tegelikult teda isegi ei häirinud niiväga see, et mees nii heas tujus pidevalt oli. Pigem see, et tema oli ja neidis mitte. Miks tema sellist cool'i hodia ei suutnud? Ta turtsatas pahaselt selle küsimustetulva peale. "No sorry, et küsisin," lausus ta. Milleks üldse vaevuda! Ta oli juba niigi aru saanud, et mehe prioriteediks oli enda elu saladuses hoidmine. Ükskõik, mida see siis puudutas. Okei, vähemalt sai ta teada, et ta siiski oli selle sinise silma kellegi teise käest saanud, mitte kobatsemise peale.

"Sa ei pea vabandama," muigas Tyler lõbusalt ja tõmbas oma suitsust viimase mahvi ning viskas selle siis eemale, kustutades selle jalaga. "Ma ei löönud teda vastu," muigas mees siis. Ta teadis, et see tüdrukut huvitas. Või noh, võis aimata, et huvitas ja iseenesest ta ju võis oma sinisest silmast natuke rääkida. Tho see mõte siiski häiris teda. Vähemalt ei jooksnud Amaria karjudes minema, kui see rõvedus päikseprillide alt nähtavale tuli.

Muidugi ei pea.. Amaria pööras oma pilgu mujale, otsustades edasi kõndida. Nad pidid ju jalutama. Kuna ta ei olnud arvanud, et ta siiski midagi veel selle kohta kuuleb, üllatus ta täitsa, kui mehe sõnu kuulis, jäädes jälle seisma. "Miks mitte?" libises automaatselt üle ta huulte, kuni talle mõte ka sõnadele järele jõudis ja ta kiirelt end parandada püüdis. "Tähendab.. Pole minu asi sinu salajases elus urgitseda. Väga tore, et ei löönud. Olen uhke sinu üle," lisas ta kiirelt, jälle edasi liikudes. Mis uhke. Äkki oligi tegu sellise inimesega, kes põhimõtteliselt ei löönud kedagi vastu. Tema ju ei teadnud. Ta ei teadnud mitte midagi temast tegelikult.

Tyler naeris lõbustatult Amaria jutu üle. Täitsa vahva tüdruk. Temal oli igati lõbus olla. "Polnud vajadust," arvas Ty siiski vastuseks. Ta oli endast vist tõesti väga salajase mulje jätnud. Sellistes olukordades olid sellised inimesed vähe toredamad, keda teiste elud üldse ei huvitanud ja kes vaid enda eludest lobiseda tahtsid. Ty lonksas taas oma õlut ja jalutas siis neidisega edasi. "Aga räägi parem, kuidas sinul vahepeal läinud on? Said ikka ilusti koju?" uuris Ty hoopiski. Las tüdruk räägib parem endast.