Valentine's Day Masquerade 2013!

"Nad on armsad," lausus Helena ning pööras pilgu jällegi Colinile, lastes mehel end tantsuplatsil juhtida. Tema muidugi tundis Phoebe ainult nende tumedate mustade juuste järgi ära, kuid üllatav oli näha teda punast kleiti kandmas, kui koolis näeb tüdrukut tavaliselt ainult mustas. "Nüüd ma tean ise ka, mis tunne on tõeliselt armunud olla," muigas Helena, vaadates oma säravate silmadega Colinile otsa. Seda võis nimetada tõeliseks, sest Helena polnud seda tõesti varem tundnud ning see tunne oli võimsam kui tüdruku varasemad nii-öelda pisicrushid. "Kusjuures ma olen kuulnud, et armastus muudab inimesi," lausus neiu.

Feb 24, 2013 17:07:54 GMT 2 Xavier J. Killam said:

Muretsemiseks tõepoolest mingisugust põhjust polnud, kuna Xavier oli otsustanud juba enne Lizi rasedusest kuulmist, et proovib selle suhtevärgi ära ning nagu näha, oli ta siiani päris ilusasti sellega hakkama saanud, arvestades tema vanust. Eks ikka vahel juhtus, et tema pilk mõnel kenamal tšikil pidama jäi, kuid see ei tähendanud, et Xav nendega voodisse ronima peaks. "Ma arvan, et oleks parem ise rääkida kui selline variant, et nad seda kuskilt mujalt kuulevad," vastas Xav. Tema küll midagi ei kartnud. Sõimata saab nagunii, on kogu aeg saanud. Küll nad mõne aja pärast jälle maha rahunevad. "Kusjuures ma ei oska isegi aimata, kumb meist suurema peapesu saaks," lisas kutt muige saatel.

Elizabeth kuulas noormeest ning pidi Xavieriga nõustuma. See poleks sugugi parem, kui noormehe vanemad seda kuskilt mujalt kuuleksid. Siis kaasneks peapesu ka sellel teemal, et miks seda neile kohe ei räägitud. "Mhhm.. Sellisel juhul ma arvan, et me ei saa seda ilmselt väga kaua enam edasi lükata, kuna varsti tekib mulle kõht ette," rääkis neidis ning krimpsutas kergelt nägu, kui ta kujuta end ette suure kõhuga. See oli siiski miski, millega Elizabeth oli sunnitud leppima, kui ta oli otsustanud lapse allesjätmise poolt. Noormehe teise lause peale turtsatas naine ning toetas oma pea rahulikult mehe rinnale. "Kas minust on väga õel loota, et sina?" uuris Lizzie seejärel kerge muigega ning viis oma pruunide silmade pilgu noormehele. "Ma isegi ei mäleta, millal ma sain viimane kord oma vanemate käest peapesu.. Või noh.. Mäletan küll. See oli enne seda, kui ma kodust ära jooksin ning modellikarjääri alustasin," rääkis Elizabeth muigega. "Ehk siis hea mitu aastat tagasi. Peapesu sinu vanemate käest saada oleks muidugi selline, huvitav ning meeldejääv," lausus Lizzie ning kerge muie ei kadunud naise näolt.

Enda õe ja Stepheni armsust küll Colin mõõta ei osanud. Üldiselt tema sõnavaras sellist sõna väga tihti ei leiagi. Kena paar olid nad küll, kuigi tüübil võiks kõvasti vähem tätoveeringuid olla, aga see selleks. Seda nagunii enam muuta ei saa. Noormees kuulas tüdruku armastuse juttu, kuid ei öelnud midagi, vaadates lihtsalt Helenale otsa. "Eks kõik meie otsused muudavad meid," lausus Colin õlgu kehitades.

Helenal olid ju samuti tätoveeringud, kuigi tõsi oli see, et tal olid need pisikesed ja tal oli neid vähem kui Stephenil. Pealegi olid tüdrukul kaks tätoveeringut enamasti varjatud - kukla peal olevat viiulivõtit varjasid tema pikad juuksed ning seda oli näha vaid siis, kui Helenal juuksed kinni olid ning tähekesi, mis neiul jalalaba peal olid, varjas tavaliselt sokk või mõni jalanõu. Juukseid armastas Helena aga lahtiselt kanda. "Oleneb otsusest," lausus Helena. "Mõnikord me teeme selliseid otsuseid, mille kohta me mõtleme, et poleks pidanud, kuigi õige on see, et see õpetab nii mõndagi."

Helena tätoveeringud ei ole võrreldavadki nendega, mis on Stephani keha peal, aga nagu juba öeldud, siis ega Colinil selle pärast midagi noormehe vastu ei ole. "Ühesõnaga on mul ikka õigus, sest iga otsus muudab ja õpetab meid," lausus noormees uuesti, korrates praktiliselt enda eelmist lauset.

Kui Colin oma lauset kordas, hakkas Helena naerma. Tegelikult olid need sõnad ka tõsi. "Jah, sul on õigus," nõustus neiu. "Aga kas sulle tuleb meelde mõni parimatest otsustest, mis sa kunagi teinud oled?" uuris tüdruk. Alustame ikka parimast.

"Ma ei hakkaks ühtegi otsust eraldi välja tooma, sest nad kõik on seotud sellega, kus ma olen praegu," lausus noormees õlgu kehitades. Tundus ebaõiglane mingit otsust rohkem tähtsustada kui teist, sest kõik otsused on siiski omavahel seotud justkui mõni ahel. "Kas sul on siis mõni selline kindel parim otsus?" küsis Colin.

"Kuule, ma peaks selle üle vist väga pikalt mõtlema ja kui ma midagi kindlat nimetaks, jääksin sulle vastuse võlgu," muigas Helena. Tõesti ei tulnud hetkel midagi väga erilist meelde. "Aga ma võin öelda seda, et kõik need parimad otsused on teinud minust selle, kes ma praegu olen. Nagu sa ütlesid - otsused muudavad meid." Halvimad on samas õpetanud, mida edaspidi teisiti teha. Kõik teevad ju vigu.

Feb 25, 2013 23:33:02 GMT 2 @jill said:

Kui noormees ennast vastu seina toetas, jäi tüdruk siiski lihtsalt sirgelt seisma, hoides enda suuri rohelisi silmi noormehel, kelle lause oli korraga nii hirmutav kui ka uudishimu pakkuv. "Usu mind, minu arvamus sinust küll sellest ei muutu, ükskõik, mida sa mulle nüüd rääkima hakkad," sõnas Michelle soojalt naeratades, "alusta lihtsalt algusest või kust sul endal parem. Ma kuulan ja luban, et ei sega vahele." Näitsik nuusutas Jace'i poolt kingitud roosi ning ootas vaikuses kannatlikult mehe sõnu. Las ta võtab hoogu. Aega ju on.

Neidise julgustavate sõnade peale muutus Jace pisut enesekindlamaks. Mida tal ikka karta oli? Ta teadis, et Jill hindab ausust ning parem oli kõik kaardid lauale laduda kui vaikida ning mõelda "mis oleks, kui...". Lootes, et Jill peab oma lubadust ning ei sega kordagi vahele, alustas noormees oma looga: "Ma ei teadvustanud seda endale varem, vaid alles siis, kui olin sinust mitu nädalat eemal... Ei läinud mööda päevagi, mil ma poleks sinu peale mõelnud. Ühel õhtul istusin laua taha ja hakkasin hajameelselt paberile kritseldama. Mingil hetkel avastasin endalegi üllatuslikult, et pildil oleva inimese näojooned meenutasid kahtlaselt palju sinu omi. Ja siis mõne aja pärast ma lõpuks mõistsin, mida see kõik tähendas. Ma ei mõtle enam sinust kui oma tavalisest sõbrast, nagu oli siis, kui ma suvel Tree Hilli saabusin, nagu oli mitmeid aastaid tagasi. Kõik on nüüd hoopis teisiti. Ma ei oska seda seletada millegi muuga, kui..." Viimase lause teise poole jättis Jace lihtsalt õhku rippuma, suutmata seda valjult kuuldavale tuua, aga küllap sai Jill nagunii aru, mida ta mõtles. Selle asemel, et rohkem midagi öelda, astus noormees Jillile veel sammukese võrra lähemale ja suudles teda, asetades samal hetkel oma käed õrnalt ümber neidise. Kusjuures oli Jace üsna kindel, et Jill tõukab ta endast eemale või kostitab teda hiljem kõrvakiilugagi, kuid ettevõtmine oli igal juhul riski väärt.

"Tõsijutt. Ma imestan, et sa ikka veel nii lame oled," muigas Xavier. Ega ta ei teadnud, millal täpselt see kõht naistel tekkima hakkab, kuid kaugel ei saanud see periood kohe kindlasti olla. Rääkida aga tuli ning Xav oli valmis kasvõi täna selle missiooni ette võtma, kui vaja. Isa oli ka mõneks ajaks Tree Hillis ja nii oligi rääkimiseks üsna sobiv aeg. "Looda aga. Tegelikult suurt vahet polegi, kuna me oleme nagunii selles supis koos," arvas noormees. Vastutama peavad nad ju mõlemad. Emmedel ja issidel pole enam suurt midagi teha, kui pead vangutada ja olukorraga leppida. Isegi moraali pole enam mõtet lugeda, kuna kasutegur oleks null. "Usu mind, selles ei saa midagi meeldivat olema. Ma juba kujutan ette, mida ema öelda võiks. Isa oskaks ilmselt kogu loo hoopis naljaks pöörata, kuigi ma ei ole selleski 100% kindel, kuigi tavaliselt nii läheb. Ta kaitseb mind enamasti, kui mingi jamaga hakkama saan," rääkis Xavier. Samas ei saanud ta eitada, et vanemate jaoks on lemmikpoeg ikkagi Henry, eriti veel paari aasta taguse seisuga.

Michelle seisis ilusti paigal ja ei lausunud sõnagi sellel ajal kui Jace praktiliselt talle enda tundeid avaldas. Ainuke muutus, mis neiu poolt tuli, oli muutus tema suurtes rohelistes säravates silmades, mis alguses natuke kahtlevad olid, üritades mõista, kas see siin on ikka kõik see, mis ta paistab olevat. Jõudnud järeldusele, et kõik ongi täpselt nii, muutusid tema silmad pisut suuremaks ja ta vaatas üllatunud pilgul mehele otsa. Oli raske öelda, kas tüdruk oli õnnelik, pahane, segaduses või lausa vihane. Jill maigutas enda suud, kui Jace lõpetas, kuid ta ei jõudnud midagi öeldagi, sest mees astus talle sammukese lähemale ja enne kui Serah reageeridagi jõudis, tundis ta enda huultel kellegi teise huuli ja enda pihal mehe sooje käsi. Tüdruku jaoks oli see tema elu esimene suudlus ja seega oli ta alguses nii rabatud, et ei osanud lihtsalt midagi teha peale selle, et tema ilusad rohelised silmad sulgusid iseenesestki. Michelle et suutnud uskuda, et see oli tõesti täpselt selline nagu inimesed räägivad - su jalad lähevad nõrgaks, kõhtu tekib imelik tunne, mis peaks ilmselt siis tähendama liblikaid ja õhkõrn peapööritus, mis on pigem meeldiv kui ebameeldvi. Ta ei suutnud uskuda, et ta midagi sellist nii kaua oodanud oli, aga samas oli see seda väärt. Kui Jilli mõistus sellest jagu sai, et tegu oli Serah' esimese suudlusega, jõudis talle alles kohale, et see on ju Jace. Suudlus, millele ta nii kenasti vastanud oli, lõppes kohe, kui see talle pärale jõudis, kellega on tegu. Michelle astus hooga kuskil poole sammu võrra taha poole ning jäi hämmeldunud pilgul meest silmitsema. "Mida.....Ma....Vau....Sa...." kogeles tüdruk, suutmata mitte ühegi normaalse lausega lagedale tulla. Ta asetas enda käe otsmikule ning silmitses põrandat, tuues kuuldavale vaid ühe tasase turtsatuse. No see kogelemine oli lihtsalt piinlik, aga mis teha, kui sul sada ja üks mõtet korraga peast läbi jookseb, rääkimata kehast, mis endiselt selle suudluse lummuses on. Michelle neelatas ning vaatas Jace'ile otsa, suutmata endiselt midagi lausuda, kuid vähemalt oli tema hämmeldunud nägu pisut helgemaks muutunud ja võis isegi märgata pisikest pea olematut naeratust või muiet. "Ma...." ei suutnud Michelle endiselt korralikult rääkida. Ta hingas sügavalt välja, "kui ma nüüd enda.....kõnevõime tagasi saan....siis ma ütlen sulle....mis ma sellest kõigest arvan." Michelle jalutas Jace'ist mööda, aga seda ainult sellepärast, et ta märkas eemal diivanit, kus ta istuda saaks, sest antud olukorras oli see ilmselt vajalik. Tüdruk istus maha ning silmitses roosi enda sõrmede vahel ja siis jälle noormeest.

Ühe sõnaga Helena arvab täpselt samamoodi nagu Colin. Noored olid juba üsna pikalt tantsuplatsil keerelnud ja kerge joogijanu tahtis peale tulla, aga eks ootab ikka laulu lõpuni. Poisi silmad liikusid saalis ringi ning ta vaatas seekord natuke uurivamalt kõiki teisi kohal olijaid. Kõikidel tüdrukutel ja naistel olid uhked kleidid, rääkimata maskidest. Oli, mida uurida ja imetleda.

Jah, sarnane mõtlemine on neil tõesti, kuid see ongi hea. Kuna nüüd sai pikemalt tantsitud, tundis ka Helena, kuidas ta vaikselt väsima hakkab, aga samas on palav ka. Laulu lõppedes võiks väheke tuulutada ja siis lihtsalt kuhugi istuda ning puhata. Kleidid olid tõesti väga uhked ja Helenalgi andis kleiti valida, sest ta ei suutnud otsustada, kas kanda punast või sinist. Lõpuks otsustas neiu ikkagi sinise kasuks ja oli oma valikuga üsna rahul, pealegi tõi sinine tema silmade värvi hästi esile, kuigi maski tagant oli neid silmi üsna raske näha. "Uskumatu, et ma seda ütlen, aga ma ei tea, kas ma järgmist tantsu enam jaksan. Mul on kiusatus kingad pigem mõneks ajaks jalast ära võtta ja jälle shorty olla," lausus Helena muiates, kui praegune laul lõppema hakkas. Isegi, kui tüdruk oli kontsadega harjunud, hakkasid mingi hetk jalad valutama. Pealegi on nendel juba pikalt tantsitud ka.

Suudlus oli täpselt selline, nagu Jace hetk tagasi enne oma liigagi julget sammu ette oli kujutanud. Neid huuli enda omadel tundes sai mees sellele kinnitust, et ta polnud eksinud - tunded olid tõepoolest olemas. Kuidas see kõik järsku tekkis, ei teadnud temagi. Nad olid ju pikka aega sõbrad olnud, enne kui tuli järsk muutus, mida mees poleks osanud uneski näha. Üllatunud oli Jace ka enda ootamatult tekkinud julguses. Isegi kui alguses tundus, et rääkimine on halb mõte, suutis ta ennast ümber veenda ja praeguse seisuga oli see ilmselt ka õige samm - Jill ju vastas tema suudlusele. Või oli see kõigest loomulik reaktsioon? Neidise turtsatus aga pani ta õige pea nendes mõtetes kahtlema. Äkki ta ikkagi poleks pidanud seda tegema... Nüüd oli muidugi juba hilja kahtseda. Mitte et Jace seda oleks teinud. Kui neidis diivani poole jalutama hakkas, järgnes Jace talle, peas terve hunnik küsimusi, mida ta aga kuuldavale ei toonud. Istunud mõne hetke pärast Jilli kõrvale, viis mees pilgu uuesti talle. "Said oma kõnevõime nüüd tagasi?" esitas ta neidisele küsimuse. Ega mingeid erilisi lootusi küll Jace'il ei olnud. Juba see, et Jill teda vastu suudles, oli midagi palju rohkemat, kui Jace üldse oodanud oli. Tüdruku silmis jääb ta ilmselt endiselt lihtsalt sõbraks. Kui sedagi. Võib ka juhtuda, et Jill ei tahagi temaga rohkem suhelda ning hakkab temast eemale hoidma? Kui nii juhtukski, mõistaks Jace neidist täielikult ja lepiks tema otsusega. See kõik oli tõepoolest hullumeelne, ebanormaalne ja mida kõike veel. Oodates näitsiku vastust, jõudis Jace selle ajaga oma peas juba mitmeid plaane välja mõelda, mida ta nüüd edaspidi võiks ette võtta. Tree Hillist ta kindlasti kuskile ei lähe, aga distantsi peaks vist hoidma?

Mehe küsimus raputas tüdruku justkui enda mõtetest välja, mis teda vahepeal kuskile kaugele-kaugele lennutasid. Tüdruk pööras enda pilgu mehele ning kehitas lihtsalt enda õlgu. Ta ei proovinudki veel rääkida, sest tema peas oli liiga palju küsimusi ja mõtteid ning seega oli raske midagi normaalset peas kokku panna. "Ma ei hakka sulle valetama - see...siin praegu oli mulle päris korralikuks üllatuseks, aga samas ei saa ma öelda nagu....ma ei oleks seda üldse....teadnud või.....oodanud," sõnas Michelle, olemata sugugi kindel selles, kas tema sõnades mingi loogika ka üldse peitub. "Kui ma sind esimest korda üle mitme aasta jälle Tree Hillis nägin seal tänava peal.....mõtlesin ma, et sa oled nagu..." tüdruk peatus ja turtsatas vaikselt, muutudes näost pisut roosakamaks, "...nagu muinasjutuline koolitüdruku armumine endast vanemasse lapsepõlve sõpra...see tundus loll ja...lihtsalt võimatu...aga siis hakkasin ma sinu käitumis juures märkama selliseid pisikesi detaile, mis mulle natuke lootust andsid, et ma ei olegi ainuke....kes peast segi on." Michelle pööras enda pea saali poole ning mängis enda sõrmedega roosi varrel. "See siin oli mulle siiski üllatuseks, sest ma olin juba kuid tagasi alla andnud...et minust ja sinust.....midagi saada võiks," lõpetas tüdruk, vaadates nüüd uuesti Jace'ile otsa.