Õnn peitub väikestes asjades

"Tegelikult ei ole," sõnas Say, "aga siin on ka niisama hea olla," muigas ta laialt, tõstes ühe padja diivanilt endale sülle. Vaatamata sellele, et kell hakkas alles seitse saama, tundis Sayer kerget väsimust. Ilmselt oli baaris olnud töö teda pisut kurnanud. "Me võime alati jalutama minna....või.....sa võid mulle midagi laulda ja siis sa ei saa öelda, et ma kuulsin sind viimati aastaid tagasi," pakkus noormees.

Kergelt kulme kergitanud, köhatas Alex kergelt. "Sa tahad, et ma laulaksin? Praegust? Siin samas? Sulle?" iga küsimusega muutus neidise hääletoon ja samuti kulmukaare kõrgus. Kas Sayer teeb nalja praegust? Neidis võib laulda terve riigi ees, kuid esineda enda ainukese parima sõbra ees, see pole just mitte kõige lihtsam. Vähemalt Alexi jaoks.

"Jah.Jah.Jah.Jah. On sellega mingeid probleeme? Miks sa minu ees laulda ei soovi?" uuris Sayer ning silmitses neidu. Ta oli ju kunagi isegi TRICis rahva ees esinenud ja nüüd ei kõlvanud enda parima sõbra ees enam laulda. "Kas ma peaksin seda solvanguna võtma, et sa oled nõus laulma TRICis mingitele suvalistele inimestele, aga mitte minule," sõnas Say.

Turtsatanud pahaselt, tõusis Alex püsti. "Asi pole üldse selles. Nemad on võõrad, vaevalt ma näen neid iga päev vastu kõndimas, veel vähem on nad minu parimad sõbrad. Nemad julgevad kriitikat välja öelda, samas kui sõbrad seda sageli varjavad," teatas ta enda vaatepunktid ning sammud enda toa poole. Tema süntesaator oli sageli rohkem valmis muusikaliseks etteasteks kui neidis ise.

"Kas ma olen sulle kunagi valetanud?" küsis Sayer kiire kulmu kergitusega. Ta oli alati neiule tõde öelnud, isegi kui see võis talle haiget teha. Kui Alex aga otsustavalt enda toa poole sammus, ilmus noormehe suule naeratus ning ta järgnes talle, surudes käed teksade taskutesse. "Kas ma kuulen sind siiski?" küsis Say lootusrikkalt, sisenedes neidisse tuppa.

"Ei," lausus Alex vaikselt Sayeri esimese küsimuse peale. Teisele vastamata, lülitas ta sisse enda sünteka, istudes selle taga olevale toolile. Võtnud klahvpilli kõrval maas oleva mapi, avas ta selle, võttes välja mõned lehed. Silmitsenud neid tükk aega, valis ta peagi välja ühe laulu, mille ta kirjutas suvel. Leidnud selle kiirelt ülesse ka süntesaatori mälust, kuhu ta oli lisaks klaverile juurde miksinud ka trummid ja kitarrid - pool tänu Jasonile ja teine muusikapoe Jaksonile. Asetanud sõrmed klahvidele, hakkas ta vaikselt mängima. Laulu nimi oli 'Cold California'.

Sayer istus Alexi voodile ning jälgis teda tähelepanelikult, kui ta süntesaatori tööle pani ning peagi hakkas kõlama muusika. Tüdruku hääl oli täpselt selline nagu Say mäletanud oli, kui mitte isegi veel parem. Noormees kuulas laulu sõnu ning muigas kergelt mõne kohal peal. Igastahes oli Alexil häält ja Sayeri arvates ei tohiks ta seda käest lasta.

Alexi sõrmed liikusid klahvidel kiirelt, kuid õrnalt. Neidise silmad püsisid suletuna kuni laulu lõpuni. Avanud need, pöördusid rohelised silmad klahvidelt Sayerile. Tal polnud vaja sõnu, et edastada tähtis küsimus - kuidas oli? Ometigi muusika ei lõppenud, sest isegi peale laulu lõppu mängis neidis klahvidel aeglast ja rahulikku lugu. Improvisatsiooni moment.

Sayer vaatas Alexile otsa ning tõi kuuldavale aplausi, "väga hea ja ma mäletasin täpselt sinu häält. Kuigi mul on tunne, et see on paremaks läinud," sõnas noormees ning tõusis voodi pealt püsti, liikudes tüdruku kõrvale. Ta imetles, kuidas neidise sõrmed nii lihtsalt mööda neid valgeid ja musti klahve libisesid, tuues kuuldavale kõige imelisemaid helisi. "Kui sina enda pabereid Juilliardi ei vii, teen seda ise," luaus Say viimaks pärast mõningat vaikus hetke, mil ruumis oli kuulda vaid süntesaatori meloodiat.

Tõmmanud end toolil, mis tegelikult kujutas endast kahe inimese pinki, mille ta leidis selle korteri nurgast kui ta siia enda isaga kolis, ääre poole, andes võimaluse noormehel tema kõrvale istuda. Suul mänglemas hetkeks kerge naeratus, mängis ta kerglusega ühe teise laulu meloodiat. "Sa kujutad seda ette," turtsatas ta kergelt, lisades Sayeri viimase lause peale: "Ma võin need sinna viia, aga ise asi kas nad mind ka tahavad."

"Võibolla, aga sellisel juhul on mul üks kuradima hea kujutlusvõime," kehitas Sayer naerdes enda õlgu ning istus siis Alexi kõrvale pingile, kui too talle ruumi tegi. "Nad on hullud kui ei taha," lausus Say tõsiselt. Alexi hinded olid ju koolis korras ja lisaks sellele oskas ta mängida klaverit ja omas head lauluhäält, mida nad veel tahta võivad.

Kergelt turtsatanud, tõstis Alex enda rohelised silmad klahvidelt, kinnitades need Sayerile. "Või lihtsalt polnud ma küllalt hea. Ning pealegi juhul kui ma saaksin mingi imeläbi sisse, siis on mul vaja kas väga suurt rahakotti või stipendiumit, sest kas sa tead kui suur on ühe kuu makse? Sama palju kui ma heal juhul teenin poole aastaga," raputas ta kergelt pead, pöörates pilgu uuesti klahvidele.

"Sellisel juhul saad sa stipendiumi," sõnas Sayer lihtsa õlakehitusega nagu käiks see lihtsalt nii kergelt, "Alex, sellest, et mina sinusse usun on vähe. Sa peaksid ise endasse uskuma. Sa ju tead, et sa oled hea. Sa pead seda teadma," rääkis Say ning viis enda rohekas hallid silmad tüdrukule enda kõrval.

Alex teadis seda väga hästi, isegi juhul kui ta sageli unustab selle, siis see inimene tema kõrval tuletab talle seda kiirelt meelde. "Ma tean," sõnas ta vaikselt, pöörates enda rohelised silmad Sayerile kui noormees enda omad tüdruku poole oli pööranud. "Lihtsalt sageli jääb sellest väheks," lausus ta sosinal.

"Me saame hakkame ja sa saad selle, mida sa väärid," sõnas Sayer, pannes käe ümber tüdruku ning tõmmates teda sõbralikult enda vastu. Ta toetas enda pea õrnalt vastu Alexi oma. Tüdruk tundus nii harbas, sama nii enesekindel. Say hoidis teda lihtsalt enda vastas, et anda edasi sõnum - ma olen alati siin.