Õnn peitub väikestes asjades

"Appi kui vägivaldne sa oled. Kohe tappa andma," raputas Sayer uskumatusest enda pead. Selline nägigi nende kahe tüüpiline vestlus välja. Üks nöökis teist ja kumbki ei suutnud järgi jätta. "Ja pealegi ära löö mind kogu aeg vastu õlga. Ma pean ju seda fancyt korvapalli särki kandma ja sellel ei ole käiseid," turtsatas Say.

Alex pööritas hetkeks silmi, surudes käed teksade taskusse. "Noh kas sa polegi siis kuulnud, et kõige väiksemad on alati kõige õelamad? Miks muidu härjapõlvlased igas muinasjutus on tigedad ja pahatahtlikud," muigas ta kergelt, pöörates silmad Sayerile. "Kas sa kardad, et ma jätan sinika? Pole tarvis, ma võin küll kõvasti lüüa, aga seda lihast ma ei suuda kahjuks vigastada," lausus ta õrnalt ühte noormehe õlavart pigistades. Lihas mis sugune.

"Väga hea, sa ei olegi siis päkapikk, vaid hoopis härjapõlvlane, sest nemad on tavaliselt õelad," muigas Sayer, vaadates nende ees olevat rada, mis neid tagasi Westside'i tänavatele viis. "Ohhoo, kas see oli nüüd mingi kompliment või sain ma sellest lihtsalt valesti aru?" küsis tüüp teeseldud üllatusega.

"Kui ma olen härjapõlvlane, lühikene ja õel, kuid kaval, siis sa oled hiiglane, suur ja loll," pööritas Alex hetkeks silmi, kuid sellegi poolest püsis tema suul naeratus. Tema rohelised silmad jälgisid tähelepanelikult rada enda ees ja peagi ka Westside vanu maju. "Võibolla, aga see on ju tõsi. Te olete pikad ja musklis. Ning kuna siin on selline kaitsekilp ees, siis ma ei saa paljalt ühe kerge löögiga tekitada sulle sinikaid, rääkimata vigastustest," pööras Alex enda pilgu Say'le, kergelt õlgu kehitades.

"Selge, deal," naeris Sayer. Nüüdseks oli park jäänud nende seljataha ja nad jalutasid mööda tänavaid. Seltsiks hulkuvad loomad ja vanad majad. "Väga tore. Ja mina veel mõtlesin, et korvpallist ei ole kasu," turtsatas Say.

Kuuldes Sayerit naerma, muigas Alex kergelt. Tore oli kuulda teda naermas. "Pigem on selles süüdi jõusaal ja lihaseid koormavad harjutused, sest korvi oskan isegi mina palli visata," turtsatas ta kergelt. Mõned õhtud on neidis ennast leidnud Riverwalkil palli korvi viskamas, üksinda nagu ikka. Peale enda ema surma suhtub Alex võõratesse umbusklikult, vältides neid pigem. "Ja pealegi ma lugesin, et korvpall pidi soosima ajuraasuta jõujunne, no offence, täpselt nagu ka ameerika jalgpall" sõnas tüdruk silmad Say'le viies.

"Alex, korvpall ei koosne ainult palli korvi viskamisest. Sellega kaasas käibki jõusaal ja lihaseid korrmavad harjutused, et me suudaks ikka väljakupeal terve see aeg endast maksimumi anda," sõnas Sayer, üritades neiule korvpalli treeningut selgeks teha. "Sa oled lihtsalt terve maailma peale kibestunud. Seega no offence, aga ma ei võta selliseid jutte kuigi tõsiselt. Ilmselt räägivad selliseid jutte inimesed, kes ise lihtsalt korvpalli või ameerika jalgpalliga hakkama ei saa," sõnas Sayer kindlalt.

"Tõsi, kuid jõud ei kaasne alati lihaste suurenemisega. Vastupidavus on see, mida te seal platsi peal kasutate, joostes pidevalt ühe korvialt teise alla. Kas teil pea ei hakka nii ringi käima?" pöördusid Alexi silmad tagasi Sayerile, üks kulmu kaar teisest kõrgemale kerkinud. "Aga samas see on tõsi, paljud sportlased on omal ala tugevad, aga samas õpingutega nad ei hiilgand. Sellepärast jagavad päris paljud ülikoolid välja spordistipendiume. Mitte keegi ei saa kõiges hea olla," lausus ta peagi vaikselt, rohelised silmad uuesti enda ette suunatud.

"Pea ringi käima? Alex, kust sa kõike seda võtad ja ei, meil ei hakka pea ringi käima," turtsatas Sayer ning naeris selle mõtte peale. "Sest nad teevad valiku, kas sport või haridus, aga see ei tähenda, et nad targad ei või olla," lausus Say. Ühegi inimese kohta ei saa öelda, et ta on rumal või sündinud loll. Kõik oleneb ajast, mis sa õppimisele paned. Keegi ei sünni targana.

"Ma olen arukas blondiin, kes vabal ajal rügab baaris ja ei tea midagi spordist," lausus Alex muigel, kuid ometigi hakkas ta naerma. Välja jättis ta vaid enda laulmise, mida ta ka päris sageli baaris või TRIC'is harrastab. Noormehe sõnade peale vangutas ta vaid pead. Inimese osavust teatud valdkonnas määravad sageli geenid. "Kumma valiku sa siis teed?" küsis Alex peagi Sayerilt, viies enda silmad talle. Noormees lõpetab see aasta siiski ju.

"Nüüd panid sa küll täppi," sõnas Sayer keerates väiksemasse tänava vahesse, kust sai kiiremini neiu majani. "Korvpall on mulle rohkem närvide lõdvestuseks ja aja täitmiseks. Ma ei usu, et minust tulevikus korvpallur saab. Ega mu hinded ka just kõige paremad ei ole, aga ma arvan, et ma panustan inglise kirjanduse peale," sõnas Sayer. Tegelikult oli Alex hetkel esimene inimene, kes tema tuleviku üle huvi tundis. Isegi ta ema ei olnud temalt veel seda küsinud.

"Ma tänan. Tore on vähemalt mingigi asjaga täppi panna," lausus Alex vaikselt, hoides silmi nüüdseks jälle enda ees rajal. Kuigi peagi pöördusid need seintele, silmitsedes uusi joonistusi kohalike jõukude poolt. Tore on elade majas koos kahe suurema jõugu pealikuga. Vähemalt ta on esimene, kes saab sõja algusest teada. "Kõlab huvitavalt," noogutas ta Sayeri vastuse peale, viies enda silmad maha. Ta ei jõua ära oodata keskkooli lõppu. Ta tahab siit ära saada.

"Ma arvan, et kirjandus on ainuke, mida ma alati osanud olen. Muidugi ka kunst, aga ma ei tea, kas ma tahan enda edasist elu sellega ühendada," mõtiskles Sayer. Alex oli inimene, kelle juures olekul ta võis enda mõtteid valjult välja rääkida. Seda kutsuti tõeliseks sõpruseks. Isegi kui tüdruk ütles talle midagi halba, siis enamasti oli see õgiustatud. "Muidugi isegi kui ma Tree Hillist kaugemale õppima lähen, tulen ma sulle külla," lubas noormees.

"Miks mitte? Ma olen näinud sind joonistamas ning seda pühendumust pole ma kunagi näinud sinu puhul kuskil mujal ja pealegi sa oled hea ju selles, seega miks mitte proovida? Sa oled alles noor ning elu tuleb algul nautida ja pärast kahetseda, või kuidas see lause nüüd käiski," muigas Alex kergelt, viies enda silmad hetkeks Sayerile. "Tore kuulda seda," sõnas ta mõne aja pärast, viies pilgu kaugelt paistvale majale, mida tüdruk peab kutsuma koduks. Selle ees polnud ühtegi sinise-valge kirjut vilkuritega sõidukit, järelikult polnud tema paps jälle koju tulnud. Vähemalt mitte pikemaks ajaks. Neidise suust kostus vaikne ohe.

"Ma ei tea, aga ma ei taha kogu elu mingi pintsliga mässav tüüp olla. Ma tean, et kunsti saaks ühendada ka muude erialadega, aga ma ei tea. Mul on veel aega mõelda," kehitas Sayer enda õlgu. Vähemalt oli tal eesmärgiks kõrgkooli minna, mis oli tema suguvõsas suur asi. Ei tema ema ega isa ei olnud ülikoolis käinud. Sayer tahtis aga sellest välja rabeleda ja mingitki muutust tuua. "Ükskõik kui palju sa mind kiusad, sa lihtsalt ei saa minust lahti," turtsatas Roof.