Õnn peitub väikestes asjades

Alex kõndis vaikides mööda pargiteed purskkaevu juurde. Tema rohelised silmad jälgisid eemal mängivaid lapsi, suul õrn naeratus kui ta võttis istet purskkaevu äärel. Mustal riidest üleõlakotil jalge juurde maha pannud, pöördusid neidise silmad käes olevale telefonile. Tema isa ei tulnud taaskord öösel koju, küllap vahetas ta jälle kellegagi öise vahetuse päevase vastu. Peale neidise ema surma on tema isa kauem tööl ja vähem kodus. Tookord kahtlustas Alex, et põhjuseks oli mälestusest naisest, mis vaatasid igal pool majas vastu, mis tõttu haaras neidis ohjad, müüs maja maha ning ostis väikese korteri siin Tree Hillis. Küllap ta tõesti lootis, et uue kohaga algab ka uus elu, kuid enda isa nägi ta endiselt vaid hetkeks hommikusöögi lauas või kui neidis töölt tuli.
Tõmmanud sõrmedega läbi pikkade lokkis pruunide juuste, tõstis Alex enda silmad telefonilt, surudes selle endale taskusse, jälgides vees olevaid münte. Nii palju münte, nii palju soove, aga mitu neist tõesti täitunud ka on?

OT: Sayer'ile

Sayer kõndis läbi õhtuse pargi vaid sellepärast, et sealt oli otsetee tema koju. Tema vahetus baaris oli läbi ning nüüd ootasid teda kodus kodusedtööd ja võibolla purjus isa. Nüüdseks oli aga kutt ammugi harjunud koheselt kaduda enda tuppa ja hommikul vara sealt lahkuda. Nagu ikka oli tema kahe sõrme vahel suits, mida ta aeg-ajalt tõmbas, lastes heledatel suitsuvinedel õhtusesse õhku kaduda. Jõudes aina lähemale purskkaevule, märkas ta seal istuvat kuju. Eemalt ei olnud tal aimugi, kellega on tegu, jõudnud aga lähemale, tundis ta tüdrukus ära enda töö-ja koolikaaslase. "Hey, Alex. Lähed tööle täna?" küsis Sayer, pidades silmas, kas neiul on öine vahetus.

Võpatanud kergelt, tõstis Alex silmad müntidelt Sayerile. "Hei," naeratas ta kergelt, "Ei, ma vahetasin eile Angie'ga ära. Seega ootab mind arvatavasti tühi korter ja järjekordne pizza õhtu," turtsatas ta lõpus kergelt, kuigi tema hääles kostus kerge mure. Neidis oskab küll ise suurepäraselt süüa teha, aga tihti otsustab ta pizza kasuks, sest mis mõtet on teha suurema laari süüa kui sa seda üksinda vaid sööd. "Sul oli täna päevane vahetus?"

Sayer surus enda ühe käe taskusse ning hoidis teisega tobi. Tema pilk oli tüdrukul. "Jamh, õnnestus seekord nii. Kuigi usu mind. Õhtused vahetused on palju huvitavamad," sõnas noormees tülpinul häälel. Keegi ei tulnud lihtsalt baari hommikul või lõunal, aga baari omanik keeldus seda hiljem avama. "Noh, ega meie õhtud siis väga erinevad välja ei näegi," kehitas Say õlgu, asetades suitsu huultele.

"Jahm. Saan olla jälle mõne tüli lahendajaks või selle põhjustajaks. My moment of glory," turtsatas Alex kergelt, rohelised silmad pargilt tagasi noormehele viies. Ta teadis noormeest sama kaua kui on baaris töötanud. Peaaegu aasta ning ometigi teadis ta selle ajaga meest rohkem kui enda isa. "Jahm. Söön topelt juustukihiga pizzat ja vahin vanu õudukaid. Sa võid ühineda minuga kui soovid," pakkus ta korraga välja.

"Usu mind, see on huvitavam kui sada korda juba ammu puhtaid klaase nühkida ja tühja saali silmitseda," turtsatas Sayer, sest see nägi tõesti armetu välja. Üldse nägi kogu baar hommikuvalguses kohutav urgas välja. "Mmm...ma ei usu, et see on hea idee või oled sa ikka täiesti kindel?" küsis tüüp vägagi kahtlevalt.

"Seda küll," naeratas Alex kergelt. Päevadel kus neidis passis nukralt nurgas või nühkis baaris puhtaid klaase veelgi puhtamaks, oli Sayer see, kes suutis neidise tuju tõsta. "Kumba sa kardad - mind või minu tühja korterit? Või hoopis minu isa?" kergitas tüdruk kulmukaari, jälgides viltuse tuka alt Sayerit.

"Ma arvan, et sind ja su isa pigem," sõnas Sayer, "mis ma sellest tühjast korterist ikka kardan," kehitas noormees õlgu ning muigas veidi. Tegelikult oleks väga hea õhtu kusagil mujal veeta. Ja mis saaks veel parem olla kui õhtu koos sõbranna, õuduka ja sooja pizzaga? "Olgu, ma siis tulen," lausus Sayer otsustavalt ning kustutas suitsu vastu purskkaevu, lastes kustunud konil maha kukkuda.

"Mis minus siis nii jubedat on? Ma saan küll aru, et veeta enda aega pimedas kuskil maa-aluses gangsterite urkas, ning kakelda veel purjus tüüpidega muudab isegi tüdruku ohtlikuks, aga kas kohe nii palju, et sinu sugune peaks teda kartma? Ning mu isa - ta veedab kodus nii vähe aega, et ta võib ennast varsti politseijaoskonna elanikuks tembeldada," turtsatas Alex kergelt, suul hetkeks naeratus. Kuulnud viimaks mehe suust nõustumist, noogutas neidis kergelt. Vähemalt üks õhtu, mille ta ei pea üksi veetma.

"Kas sa tõesti arvad, et ma kardan sind?" turtsatas Sayer ning asetas käe semulikult tüdruku õlgadele. Neiu oli täpselt parajat kasvu, et enda kätt niimoodi toetada. "Ja vaata, et hea film ja hea pizza oleks," luges kutt Alexile sõnad peale, ennem kui nad aeglaselt jalutama hakkasid. Õnneks elasid nad üsna samas piirkonnas, vaid paari tänava vahelises kauguses.

"Kõlas küll sedasi," muigas Alex ennast püsti ajades. Koti enda õlale visanud, lonkis ta aeglaselt Sayeri kõrval edasi. Neidis tundis ennast sageli kääbikuna noormehe kõrval. "Ma loodan, et sulle meeldib orginaal versioon filmist "The night of living dead", sest see oli mul tänaseks välja valitud," pöördusid neidise rohelised silmad endast pea jagu pikemalt tüübile.

"Mkm, sa said valesti aru," jätkas Sayer kindlal toonil, sammudes mööda pargi hämaraid radu, mis olid kaetud väikeste kivikestega, mis vaikselt nende jalge all krabisesid. "Nimi tundub normaalne, eks me näe, kas ka film vastab ootustele. Praegu ei ole mul selle vastu midagi öelda," kehitas ta õlgu, vaadates alla Alexi poole.

"Kindel?" muigas Alex endamisi, hoides pilku enda ees rajal, et ta millegi otsa ei komistaks. Ta tundis noormehe pilku hetkeks endal, pöörates enda silmad talle. "See film on klassika. Seega kõlbab see isegi sulle vaatamiseks," sõnas ta mehe sõnade peale, lisades kerge müksu saatel: "Ära vaata mind sedasi. Ma tean, et ma olen lühikene, aga sa tekitad mus tunde nagu ma oleksin mingi kääbus."

"Jah ja palun jätame selle jutu. Kohe kindlasti ei karda ma lühikest naissoost päkapikku," sõnas Sayer. Mõnele neiule võis see karm kõlada, aga Alex peaks teadma, et noormees mõtles seda vaid naljaga. "Kuidas ma sind siis vaatama pean?" uuris ta sõbrannalt. Nende pikkuse vahe oli üks asi, mis tüdrukule kunagi ei meeldinud, eriti kui Sayer mainis tema kasvu.

"Päkapikk? Sul veab, et me oleme avalikus kohas, sest vastasel juhul annaksin ma sulle tappa," andis Alex järjekordse obaduse vastu noormehe õlga. Kasv polnud küll neidise jaoks valus teema, aga sellest ei meeldinud talle rääkida. Loodus andis talle sellise kasvu ja tema ei saanud sinna midagi parata. "Eks ma annan sulle teada."