Õnn peitub väikestes asjades

"Selle üle on mul hea," sõnas Alex naeratades Sayeri viimaste sõnade peale, jälgides endiselt maja esist, oodates seda autot, mis sinna vist nii pea ei jõua. "Seda küll. Alati võib õppida algul ühte ja pärast end teise eriala õppimisega täiendada. Õpitakse ju terve elu," lausus tüdruk silmad Sayerile viies, hoides käsi endiselt teksade taskus. Tema enda tulevik on veel suurema küsimärgi all, aga ühte teadis ta kindlalt - ta tahab siit ära.

"Täpselt nii," sõnas Sayer kui nad hoone ukse avasid ning kortermajja sisenesid ja treppidest ülesse hakkasid ronima. "Kuna su paps tuleb?" uuris noormees. Mitte, et ta temaga hakkama ei saaks, aga oli ju tema üks Tree Hilli politseinikutest ja tema oli seal kinni istunud. Not good. Seega käis ta Alexi juures ainult siis kui tema isa kodus ei olnud.

"Ma ei tea. Ma pole teda näinud juba mitu nädalat, vähemalt mitte näost näkku. Uputab ennast arvatavasti töösse ning ilmub siia kui ma olen koolis või baaris," lausus Alex emotsioonitult, olles sisimas enda isa peale pahane. Tema töö peaks olema enda tütre eest hoolitsemine, ta peaks veenduma kus tüdruk käib, kellega ja kuna koju tuleb. Aga selle asemel istub ta päevad läbi oma laua taga ja vahib Alexi surnud ema pilti.
Haaranud esikust kaasa ka postkasti sisu, kõndis neidis Sayeri järgi ülesse. Elamine eelviimasel korrusel oli mõnus, sest põhiline kära jääb sust alla poole ja samas ei pea sa passima ka naabermaja aknaid.

Sayer noogutas ega hakanud muud küsima, sest see ütles juba üsna palju. Noormees jalutas lihtsalt tüdruku järel trepist ülesse, käed taskus. Eelviimasel korrusel jäi poiss ühe ukse taga seisma ning toetas end vastu seina, oodates et Alex ukse avaks.

Võtnud kotist enda võtmed, avas Alex punakas-pruuni ukse, lükates selle lahti. "Külalised ees," sõnas ta õrnalt naeratades, pistes samal ajal võtmeid tagasi kotti. Astunud peagi ka ise sisse, sulges ta ukse enda selja taga, lukustades selle. Koti ukse juurde maha pannud, võttis ta jalast enda tennised, jäädes kitsate teksade, eest lahti triiksärgi ja valge topi peale. Posti sorteerides, peatus ta mõned sammud eemale, pannes selle pataka esikukapi peale. "Soovid süüa või juua midagi?" küsis Alex korraga, pöörates ennast noormehe poole.

Sayer sisenes korterisse ning eemaldas enda ketsid ja tagi, mille riputas esikusse nagi otsa. "Ma siin ikka ootan enda pizzat," muigas noormees, vaadates Alexile otsa, "ja...lisaks veel film," tuletas ta näitsikule meelde. Polegi ammu sellist chilli õhtut olnud.

Alex naeratas kergelt kui noormees meenutas, et ta pidi pizzat tellima, aga samas nüüd võiks ta ka seda ise valmistada. "Tellin või teeme ise? Kuna tuhkatriinu peab tagasi kodus olema?" turtsatas ta kergelt norivalt, astudes mõned sammud köögi poole. Pööranud silmad lauale, silmitses ta lahtist kaustikut, mille lehed olid tihedalt täis kirjutatud laulusõnu. "The actors," pomises ta endamisi, meenutades viimast laulu, millega ta hommikul natukene tegeles.

"Ma tean, et sa oled köögis hea kokk, aga mu kõht on tõsiselt tühi, seega äkki tellime?" pakkus Sayer ausalt. Vähemalt ei pidanud ta tüdruku juures iga enda sõna kaaluma ja mõtlema sellele, milline ta Alexi arvates on. "Kui sa 'Tuhkatriinu' all pead silmas mind, siis ma võin öelda, et keegi ei igatse mind taga. Seega siis kui meil igav hakkab," lausus poiss.

Alex noogutas kergelt. Võtnud taskust telefoni, kõndis ta kööki, potsatades laua taha istuma. Number juba ammu kiirvalimise alla pandud, valis ta selle ja tõstis telefoni kõrva äärde. Paar korda kutsunud, võeti teisel pool toru vastu ja Alex sai tellimuse ära öelda. Kuna temalgi on kõht hirmus tühi, tellis ta kummalegi terve pizza. Lõpetanud naeratades kõne, võttis ta laualt enda märkmiku ja pastaka, tõustes püsti ja pöördudes elutuppa. Neidis tegi Sayerile päris kiirelt selgeks, et siin olles võib ta ennast tunda kui omas kodus.

Sayer vaatas kui tüdruk kööki kadus. Ta külastas vannituba ning sättis end siis diivanile istuma. Ta vaatas ruumis natuke aega ringi ning pani siis vaikselt muusika käima. Say tundis, end tõesti nagu kodus.

"Nii nüüd on meil umbes 15-30 minutit aega, ennem kui õhtusöök kohale jõuab," muigas Alex istudes diivanile Sayeri kõrvale. Märkmiku enda ette lauale pannud, viis ta silmad noormehele. Tema pilgul peegeldus küsimus - mis me nii kaua siis teeme?

"Tehku see pizza vedaja kiiresti, muidu surevad ta kliendid ennem nälga," turtsatas Sayer, sättides end mugavalt diivanile istuma. Tema pilk libises neiu käes olevale märkmikule, kus olid tema laulud. "Oled midagi uut ka teinud?" uuris Say, nõksatades peaga vihiku suunas. Neiu pilgule ei olnud tal midagi vastata, sest ilmselt toimub kõik lihtsalt spontaanselt.

"Seda küll või muutub üks neist kannibaliks," muigas Alex kergelt, silmitsedes uuesti enda märkmiku, ulatades selle noormehele. "Midagi, aga see ei kõla kuigi hästi," lausus ta üht suunurka kergitades, tõstes rohelised silmad tagasi Sayerile. Vabastanud enda juuksed patsist, sasis ta neid hetkeks, tõstes jalad diivanile, jäädes rätsepa istesse.

"Ma oletan, et sa räägid endast, härjapõlvlane nagu sa oled," sõnas Sayer sõbraliku tögamisega ning võttis neiu käest märkmiku vastu. Ta luges seal olevad read ära ning noogutas heakskiitvalt. "See on kohe kindlasti midagi. Mulle meeldib see," lausus kutt, ulatades vihiku tagasi Alexile.

"Pigem sinust, sest sa oled ju see suur tugev sportlane, kes peab palju sööma, et olla valmis iga hetk mängu sööstma," muigas Alex kergelt, võttes noormehe käest märkmiku. "Oled kindel, et sa lugesid õiget lehekülge?" pöördusid neidise rohelised silmad Sayerile. Tema suul oli õrn naeratus, avades vihiku ja viies pilgud sinna. "Ma mõtlesin järgmine aasta Julliardi proovida sisse saada," sõnas ta vaikselt.